Kõrvalt vaadates

Mul on üks uus tuttav. Naisterahvas. Meil on temaga palju sarnasusi, umbes sama vanus, laste arv ja asjaolu, et oleme oma laste isast lahus. Tema pole väga kaua lahus olnud ja ma arvan, et sealt jookseb ka meie kõige suurem erinevus sisse.

Samas, teate, pärsi huvitav on iseennast kõrvalt vaadata. Sest kõik need mõtted ja mured ja katsumused on mul läbi tehtud ning nüüd näha, kuidas see kõrvalt paistis on väga huvitav kogemus. Ja ausalt, kuigi ma ei taha, et see üleolevalt kõlaks, aga paratamatult see kõlab, siis ma olen kõigile oma tuttavatele vabanduse ja tänu võlgu, et nad mu välja on kannatanud. 

Nagu, selles mõttes, et kõik need etapid ja sisekaemused ja mõtted on tegelikult hästi loomulikud ja kõik osad tervenemiseprotsessist, ehk mis siin ikka põdeda, aga noh, ikkagi on naljakas ka. 

Ma tean, et ma olen sellest hästi palju kirjutanud, et ma ei ole ju ometi meeleheitel ja ei otsi iga hinna eest endale meest kõrvale. Aga nüüd ma näen, et mida rohkem sellest rääkida ja ennast veenda, seda ilmselgem on, et justnimelt meeleheitel ja mehenäljas ma olen. Samas, see ongi osa meeleheitest vabanemise ja meeste lummusest lahti laskmise protsessist. Ehk et sa kinnitad endale seda nii kaua, kuni see ühel päeval ongi tõeks saanud. Sest kui see on tõsi, siis sul pole vaja seda iga nurga peal kuulutada. Umbes nagu ma ei käi ja ei räägi kogu aeg sellest, et ma olen naine. See on loogiline, et kõik, kes mind kohtavad saavad niigi aru. Aga kui ma pean midagi pidevalt rõhutama ja ära mainima, siis järelikult mul endal on raskusi selle aktsepteerimisega. 

Eriti huvitav on mul jälgida seda, kuidas mu uus tuttav räägib kogu aeg sellest, kui rahul ta sellega on, et ta on vallaline ja tal pole kedagi, kelle sokke vaja pesta. Samas, ei möödu päevagi, kui ta mulle ei kirjuta sellest, kuidas keegi talle liiga pikalt silma vaatas ja huvitav, kas see midagi tähendas või kuidas keegi talle naeratas ja huvitav, mida see tähendas. Nagu... see on täpselt see, mida mina teen!

Ainus erinevus on selles, et ma olen õppinud neid mõtteid mitte välja ütlema, aga kuidas oma aju nii reguleerida, et see ei oleks minu default mõttekäik, sellest ma vist selles elus lahti ei saa. Ja siin ongi huvitav see, et kaks asja saavad olla tõesed samal ajal - ma olen rahul oma vallalisusega, aga ma ikkagi igatsen ka püsisuhet. Võibolla tänu minu praegusele suhtestaatusele, kus ma olen justkui vallaline, aga mul on special friend, saan ma seda asja kuidagi rahulikult võtta, aga kui poleks, siis minu käitumine ja mõttemustrid oleksid 100% samad, kui mu uuel sõbral. Korra varem olen seda ka maininud, et kui sa oled vallaline, siis sa ei saa sinna midagi parata, et su mõte taustal on kogu aeg sellel, et kas see uus kena tuttav võiks olla potentsiaalne hea partner. Sellepärast see ütlus, et "sa kohtad kedagi, kui sa enam ei otsi" on minu meelest täielik bullshit. Sest kui ma kohtan kedagi, kui ma ei otsi, siis ma ei anna sellele inimesele mingit võimalust mind tundma õppida, ükskõik kui täiuslik ta olla võib. Ja mina isiklikult ei otsi kedagi, kui ma olen kindlas turvalises suhtes, kus ma tunnen end hoituna ja olen ise kõrvuni armunud, siis olen ma pime nii potentsiaalsete partnerite kui ka nende huvi vastu enda suhtes. 

Ja nii väga tahaks õpetada ja öelda, et ole hoolimatum ja ole julm, ära jookse meeste järgi, las nad ise tulevad, ja usu mind nad tulevad, meestele meeldib taga ajada, kui sa ise ennast nii kergesti kättesaadavaks teed, siis see pole huvitav. Ära karda olla meeste vastu julm, mehed armastavad naisi, kes neid halvasti kohtlevad. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud, aga elu on korduvalt tõestanud, et just nii see on. Mul endal on mitmeid näiteid selle kohta, et mees, kes mulle meeldis ja kelle suhtes olin väga tasakaalukas ja pehme käitus minuga inetult ja nõmedalt ning kui mul ühel hetkel sellest villand sai ja ma hakkasin teda inetult ja nõmedalt kohtlema, sulas mu ees nunnuks kuldseks retriiveriks. Mehed ei taha naist, kellele nad peavad kaasa tundma, nad tahavad naist, keda nad kardavad. Meestel käib kartus ja austus käsikäes. Kui mees sind ei karda, siis ta ei austa ja sa ei taha meest, kes sind ei austa. Ühesõnaga - pane hullu. Ole võimatu ja vastik ja nõme. Sest kui sa oled nunnu ja armas, siis nad kasutavad seda ära ja nõuavad aina rohkem. 

Loomulikult on see täpselt vastupidine sellele, kuidas mind on kasvatatud ja mida ma suurema osa oma elust uskunud olen. Ja ma olen ikkagi mega pehmo. Väga halb. Aga jah, siin ma olen, õpetan ise ennast, kuni ma ühel päeval enam ei pea, sest ma ei pea endale korrutama, et ma naine olen.