Teate, kuidas ma ennast sageli tunnen? Ma tunnen, et ma tahan olla nähtamatu, aga samas ma tahan, et mind märgataks. Kas see on loogiline?
Ma tahan olla olemas, aga ma ei taha tingimata suurt tähelepanu. Samas, ma tahan, et mind tähele pandaks. Võibolla ei ole see soov seotud tingimata üldise vajaduse vaid konkreetse vajadusega. Konkreetse inimese tähelepanu ja märkamisega.
Ma tundsin, et see onu kõne avas mu sees mingid aknad, et mitte öelda tsakrad, ja ma hakkasin asju teisiti nägema.
See tema kõne, see tegi mulle rohkem haiget, kui mul on mugav tunnistada. Ma olen oma onu alati austanud ja kalliks pidanud. Mul on temaga seoses ainult head mälestused. Võibolla see ongi põhjus, miks tema sõnad mind upakile lõid. Sest see on päris naljakas, kui ta ütles, et ma olen rääkinud sellest, kui sitt elu Soonlepas oli. See on naljakas, sest ta ise "päästis" mind korduvalt vanaema käest, kui vanaema oli maani lakku täis. Pani mu autosse ja viis Käinasse, kuni vanaema kaineks sai. Mäletan väga selgelt mitut vahejuhtumit, kui nii tema kui ta naine minu kaitseks välja astusid ja keelasid vanaemal mind tööle rakendamast, väites, et nii noor tüdruk ei tohi nii rasket füüsilist tööd teha, sest see võib hilisemas elus kurjalt kätte maksta. Vanaema kusjuures teadis seda, sest just nii oli ta lapsena oma tervise peesse keeranud, kui ta juba kuueaastaselt merele kupatati, külma ja niiskuse kätte, nii et ta kuueteistaastaselt oli magamiskambris valude käes vaeveldes jumalalt surma anunud. Loomulikult ei osanud ma lapsena seda nii näha ega analüüsida. Mul ei olnud töö tegemise vastu otseselt midagi. Tegin koos vanaemaga heina ja rohisin kartulivagusid, vedasin vett sauna tarbeks ja aitasin vanaemal piimaämbreid karjamaalt koju vedada. Kui midagi, siis ma pigem tundsin uhkust, et ma sain abiks olla ja et ma sellised oskused omandanud olin. Nii oli mul vanaemast isegi kahju, kui ta oma poeg teda sõimas ja mind pidevalt Soonlepast minema viis. Rääkimata sellest, kui karmilt ta mu ema hukka mõistis selle eest, et ema oma lapsi pikkadeks suvedeks vanaema juurde jättis, kui ta teadis ju omast kogemusest, milline ta ema on. Või kuidas ta ise oma lapsi kunagi vanaema juurde hoida ei jätnud, sest ei soovinud neid traumeerida. Ja nüüd siis olen mina see, kes räägib kui sitt oli elu Soonlepas? Be fucking for real.
See kõne avas mu sees ka selle akna, mis aitab oma emast paremini aru saada. Ma arvan, et onu ei ole selline nüüd ja aastatega selliseks muutunud, vaid ilmselt alati olnud. Ja tõenäoliselt polnud ta selline üksi, vaid kogu see neetud suguvõsa on sellise mäda suhtumisega olnud. Pole siis mingi ime, et ema esimesel võimalusel sealt külast sääred tegi ja sinna aasta aastalt aina vähem nägu näitas.
Vaata kui palju selgust võib kaks minutit kestev telefonikõne ühe inimese ellu tuua. Mul on praegu kõik aknad avatud ja sees käib korralik tuulutus. Mõnus. Siiralt.
Kommentaarid
Postita kommentaar