Niisama loba

Tegelikult oli puhkus poistega tore. Ilmaga meil ka vedas, kuigi ennustati hulle vihmahooge ja jahedust, siis vihma sadas ainult meie puhkuse teisel hommikul ja jahedusega saime ka kuidagi hakkama. 

Jalutasime kuttidega külavahel ja sõitsime autoga Kassarisse, Kärdlasse ning ma käisin esimest korda elus ka Tahkuna tuletorni juures. Kõpus on sada korda juba käidud, aga ei teagi, miks Tahkuna pole ette jäänud. Igatahes, käisime.

Nii sujuvat Hiiumaareisi mul polegi tegelikult olnud. Hakkasime linnast liikuma, käisime korra Haapsalus poest läbi ja otse praamile. Päriselt, nii ei ole ma vist kunagi veel sõitnud, et ei peaks sadamas pool tundi ootama. Tagasitulek oli sama mõnus. Kuna mul lapsepõlvest on meeles see pidev passimine ja ebakindlus, et kas ikka saab praamile, siis olen ise reisides alati e-piletid ette ostnud, aga ikkagi pool tundi varem seal sadamas jõlkunud. Tuleb välja, et ma veel vanas eas oskan ka uusi trikke õppida. 

Aga see kõik on tegelikult teisejärguline. Mis mulle reisi juures kõige-kõige rohkem meeldis, oli poistega koosveedetud aeg. Krahv von Kolmas oli selline seltskonnalõvi, et ma ei jõudnud ära imestada. Uuris igasuguseid asju, küsis ja päris, tahtis minna ja avastada. Vaatasin teda ja mõtlesin, et ei tea, mis temaga nüüd juhtunud on. Ma selle kahe päeva ajal kuulsin ta suust rohkem sõnu, kui viimase kuue aasta jooksul kokku. 

Ja selles osas ka oli tore, et kumbki ei vingunud, et igav on. Igav muidugi oli. Kaks päeva on täpselt paras, sest kui seal pole majapidamist ega põllumaad, siis ega seal teha väga midagi ei ole. Aeg kulgeb ka saarel kuidagi omasoodu ja aeglaselt. Näiteks neljapäeva hommikul olime kõik juba üheksa paiku üleval ja kuna ilm oli ka selline, et jalutada väga ei saanud, siis otsustasime, et käime Kärdlas poes, võtame midagi süüa ja siis sõidame veel ringi ning loodame, et tagasi tulles on ehk päikest ka. Sõitsime Kärdlasse, käisime poes ja istusime autosse tagasi, kui Kärbes vaatab kella ja imestab, et kuidas kell alles 11.30 on, me oleme ju nii palju juba käinud ja teinud. Ja ma pidin nõustuma, tõesti, aeg venib. Tunne oli nagu kell peaks juba vähemalt kolm olema, aga polnud veel kaksteistki. Ja vahemaad on ka lühikesed. Soonlepast Kärdlasse mingi 20km. Öelge miks olin ma alati veendunud, et vähemalt 40km on? 

Asjad muutuvad. Perspektiiv muutub. 

Käid neid vanu radu ja meenutad, kuidas nelikümmend aastat tagasi kõik oli ja millised mälestused sul selle koha ja ajaga on seotud, aga kõik on muutunud. Kohad ei ole enam need, sa ise pole enam see. Ja kuidagi ma leidsin, et on aeg need mälestused nüüd rahule jätta ja lasta neil olla nii nagu nad on. Sellepärast ei olnud mul ka tungivat vajadust oma sugulastega kokku saada ja nendega "vanu häid aegu" meenutada. Ning nagu nad kohe mulle ka kinnitasid, siis ega mind sinna oodatagi. Seega on see peatükk nüüd läbi. 

Asjad said selgemaks küll. Küsimused said vastused, küsimused, mida ma isegi teadlikult küsinud polnud.