Räntimine

Mul oli tegelikult suhteliselt hea esmaspäev. Selline 5+ või olgu, ütleme 5-. Kõik läks ilusti, klientidega sai kenasti suhelda, tööd jagus, postitus kirjutas ennast ise valmis, kohvi oli maitsev, ilm kena, auto pasavaba. 

Ja siis lendas minevikust üks kajakas ja pasandas mu hinge täis.

Ma ei peaks seda postitust kirjutama.

Just sellepärast ma selle kirjutan.

Vaadake, ma olen siin meeste kallal kõvasti võtnud, eks, neid igasugustes surmapattudes süüdistanud ja mida kõike. Aga seda ma ütlen, et olgu nende meestega kuidas on, siis naised on hinge s*ttumises sada korda hullemad. Sest nad teavad õrnu kohti ja siis nad mõnuga panevad. Ja see teeb veel ekstra haiget, sest kas siis naised ei peaks kokku hoidma? Naised, emad, lapsevanemad? 

Ma olen oma ämma alati kalliks pidanud. Võtnud arvesse seda, kui raske on olnud tema elu ja kuidas ta on hakkama saanud, olemata kibestunud ja alati tehes seda, mis on õige. Mind on alati hämmastanud see, et ta oskab igas inimeses head leida, ka nendes, kelles mina ei tahtnudki head leida. Mingid tema valikud ja otsused on küll sellised olnud, millest ma pole hästi aru saanud, aga eks kõigil on oma elu ja kõik teevad parimaid otsuseid, mida nad on antud ajahetkes võimelised tegema. 

Ka pärast seda, kui ma olen usust lahkunud olen innustanud poisse vanaemaga edasi suhtlema ja tema sõnumitele viisakalt vastama. Nad muidu alati näitavad mulle neid sõnumeid ja küsivad, et mida peaks vastama. Noh, see võib ehk imelik tunduda, sest kas siis vanaemaga ei osata rääkida, aga päris ausalt, mul endal on ka sageli juhtme kokku jooksutanud ja pole ka esimese hooga midagi taktitundelist ja viisakat vastata osanud. Mõnel juhul olen isegi öelnud, et see kommentaar ei vääri reaktsiooni. 

Aga täna ma küll vihastasin. Kohe väga kurjaks sain. Kadunud Poeg saatis ämma sõnumitest kuvatõmmised ja sõnum algas sellega, et ämm kirjutab: "Ma tean, et su ema ei ole sulle hea eeskuju olnud..." ja sellele järgnes kolmekilomeetrine monoloog ning jutt sellest, kuidas maailm kohe lõppeb ja tema peaks oma saba ja sarved päästma ning ikka jumala poole üle tulema enne kui põrgu lahti läheb. Seda, et kuidas ta ikka veel sama juttu usub, mida talle räägiti kui ta noor tüdruk oli ning pea 80neselt ikka veel ei saa aru, et seda kauaoodatu lõppu ei paista kusagilt, ei hakka ma hetkel kommenteerima, sest sellest ongi raske aru saada, kui su ajusid kolm korda nädalas usukoosolekutel ei loputata. Kuid ma ärritusin selle peale, et minu vanemlikke pingutusi nii karmilt kritiseeriti. 

Minu esimene reaktsioon oli see, et saadaks talle ise sõnumi ja ütleks, et jäta mu lapsed üks kord ometi rahule. Ja kas see sinu jumal ei ole kõigile andnud vabat tahet, et nad saaks ise otsustada kuidas oma elu elada ja see, et sa iga kolme kuu tagant saadad eeposeid selle kohta, kuidas nad peaks usu poole pöörduma on äkki vana uudis. Võiks hoopis päriselt nagu vanaema olla neile, tulla külla, tuua kingitusi ja komme niisama nendega hängida, mitte neid surmaga ähvardada? Aga siis mulle meenus, et mul ei ole õigust vanaemal lastelastega suhtlemist keelata ja teiseks on need lapsed juba täisealised ning otsustavad ise kellega suhtlevad või mitte.

Teine reaktsioon oli, et mida fakki. Mis mõttes ma olen halb eeskuju olnud? Su enda pojad tõmbasid samuti sellest sektist minema. Mis eeskuju sa ise siis olid selline? Mis kohtumõistja ja hinnangute andja? Kui sa arvad, et nii vinge mutt oled, siis saa esiteks oma lastega hakkama ja tule siis teiste omasid kasvatama. 

Ma olin fantastiline ema! Okei, see on ilmselge liialdus, aga ma tegin oma parima. Ma tegin pingutusi selle osas, et lapsed käiks kõigil koosolektel, iga ilmaga. Ma tulin pärast 8-tunnist tööpäeva koju, me panime kiiresti riidesse ja jooksime bussipeatusesse, mis asus kodust kilomeetri kaugusel, et sõita koosolekusaali, koosolekud kestsid 2 tundi ja vahel pidime jääma saali koristama. Auto saime alles paar aastat enne seda, kui ma sektist varvast tegin, enne seda käisime alati jala koosolekutele ja tagasi. Vahel harva saime küüti, aga enamasti mitte. Need koosolekud olid kaks korda nädalas. Nendeks koosolekuteks pidi ette valmistama ja koos perega materjalid läbi lugema. Rääkimata sellest, et riided pidi olema erilised ning ma nägin ekstra vaeva, et poistel oleks alati puhtad ülikonnad, triiksärgid, lipsud ja peokingad. Lisaks käis korraliku kristlase olemise juurde ka see, et su kodu ja auto pidid olema puhtad ja korras. Ning ma tuletan meelde, iseendale siinkohal, et ma tegin seda kõike üksinda. Mul ei olnud mingit koduabilist ega meest, kes oleks aidanud. Kümme aastat tegin seda. 

Ämm oli kodune. Nende sissetulekud olid nii head, et neil käis kolm korda nädalas koduabiline ja remonditööline. Jah, sõbrad, kaks inimest, kes kütsid maja, koristasid toad, tegid väiksemaid parandustöid, tegid süüa ja pesid nõud. Ometi jäid nad alatasa koosolekutele hiljaks ja ka ettevalmistus oli reeglina olematu. 

Ja sina tuled mulle ütlema, et ma olin halb eeskuju? Kas sul häbi ei ole? Mida ma sinu meelest veel oleks pidanud tegema? Ise sa ei saanud oma poegade kasvatusega hakkama nii, et neil oli iga seeliku järele vaja joosta ja siis sa käisid mulle veel ajudele, et ma ei lahutaks su saamatust pojast, kes mind 13 aastat terroriseeris ja sina selle peale laiutasid käsi ning teatasid, et naised peavadki rohkem kannatama ning kuulutasid, et kui ma lahutan, siis su poeg jääb päris üksi ja see jääb minu hingele, kui ta jumala juurde tagasi ei tule. Ma küsin uuesti, kas sul häbi ei ole?

Mida see sinu Jeesus ütles, et kes hirmsasti tahab siin kividega vehkida võiks enne hoolikalt peeglisse vaadata, oli vist midagi sellist? Mida silmakirjalikkust lihtsalt! 

Aga see ei ole ju minu probleem, ega ju. Mulle tundub, et kuigi minu juhtum on praegu seotud sellega, et mu ämm arvab, et kuna ma usu hülgasin ja lapsed ka koos minuga üle tulid, siis olin ka s*tt ema, aga kui poleks see, siis oleks ju midagi muud, kas pole? Ämmad ja vanaemad ikka kritiseerivad seda, mida lapselapsed söövad ja mida ei söö, mida kannavad ja kuidas kannavad, milliseid ravivalikuid tehakse ja millist meelelahutust valitakse. Aeg, kus lapsed olid väikesed ja suurem osa energiast läks sellele, et lapsi elusana hoida, on sujuvalt unustatud. Unustatud on magamata ööd, kus sul oli hommikul energiat oma lapsele ainult jogurtit ja kummikomme serveerida, unustatud on kõhuviiruste lained, kus su lapsel olid kõik riided pesus ja ta käiski hommikust õhtuni Spidermani kostüümis ringi, sest see ei olnud täisoksendatud, unustatud on lastekasvatustrendid, millal peeti normaalseks vastsündinut vaid kella järgi toita ja õpetati neid magama röökides "ise ennast rahustama". 

Aga ma ütlen sulle ühte asja - sina jätsid oma lapsed koos pedofiiliga ühe katuse alla ja lasid oma uuel mehel oma lapsi kägistada ja neid emotsionaalselt traumeerida ning pöörasid selja ja ütlesid, et mees on pere pea ja nii on jumal otsustanud. Mis eeskuju sa oma lastele jätsid, kui nad sinuga isegi suhelda ei taha tänasel päeval? 

Võta heaga oma kivi ja seisa natuke aega peegli ees enne, kui siin uuesti sõnumeid saatma kukud.

Aga poeg nii ilusti vastas ämmale, süda kohe rõõmustas. Viisaks, taktitundeline aga kindlameelne vastus. Kui see on halb eeskuju, siis arvan, et ma olen päris kenasti hakkama saanud.