Ma olen ikka aegajalt selle pealkirjaga postitusi teinud, aga alati leidub midagi uut ja unustatud vana. Juuli ja august olid kuidagi hästi rasked kuud. Ma olin nii pahur ja negatiivne ja tüdinud ja haiglane. Ma tegelikult praegu olen ka haige. Ma ei tea, mis mul viga, aga ikka see udu peas, jube nohu ja väsimus. Aga palavikku pole ja muidu nagu ka funktsioneerin normaalselt. Kahju on sellest, et kaks nädalat juba korralikult trenni ei saa teha. Seda enam tundub, et selline positiivne vaade elule kulub marjaks ära.
Mind teeb õnnelikuks see, et kass mu kõrvale tuleb, kui ma diivanil raamatut loen või telefonis rullin. Kohe palju tuleb ja kui tuleb, siis jääb pooleks päevaks. No eeldusel, et ma ise ka seal olen. Veel teeb mind õnnelikuks, et hommikuti kohvimasina kõrval magab. Nagu ootaks mind ja teab, et ma alustan hommikuid köögis kohvi keetes ja siis ta on juba seal, et ma teda ikka märkaks. Muidugi ei tee mind õnnelikuks see, et ta tööpinnal magab. Või söögilaual. Aga ma olen otsustanud selle asja jätta. Suures plaanis teeb Mitsi väga vähe pahandust. Kratsib ainult ühte järi, kardinaid mööda ei turni, asju ümber ei aja, karvu ajab ka vähe, oksendab pigem harva, ei küünista ega hammusta. Sellepärast ei viitsi ma ka selle paari asja pärast tüli hakata tegema, sest alati saab enne söögi tegemist/sööma asumist laua üle tõmmata ja kõik rahul.
Mind teeb õnnelikuks, et mu elus on kaks meest, kes pole küll minu mehed, aga kellele ma saan alati kindel olla, et nad minu poolt on ja kui mul on abi vaja, olgu siis lekkiv torustik või automure, on nad alati olemas ja valmis mind hädast välja aitama.
Mind teeb õnnelikuks, et keskmine poeg jätkab õpingutega, vanim ostab kodu, kolmas näitab ka initsiatiivi üles ja neljas on lihtsalt nii abivalmis ja asjalik.
Mind teeb õnnelikuks, et ma saan TikTokis jälle tantsida.
Mind teeb õnnelikuks, et kaal on 56,6 kilo peal. Viimati oli seal juuni lõpus.
Ärge pahandage, aga mind tegelikult teeb õnnelikuks ka see, et see suur kuum on mööda läinud. Mul on korraga rohkem riideid, mida kanda ja ma tunnen ennast kuidagi paremini.
Mind teeb õnnelikuks, kui inimesed mulle raamatuid kingivad ja raamatusoovitusi jagavad.
Mind teeb õnnelikuks, et ma olen omandanud suhtumise, et asjad juhtuvad minu heaks, mitte minuga. Et isegi kui midagi läheb plaanipäratult, siis see kõik viib millegi parema poole, ma lihtsalt ei saa sellest ehk hetkel aru. Ja sellest tulenevalt ei ole mul võimalik teha halbu otsuseid. Kõik mu tehtud otsused on head, sest need viivavad mind paremate valikuteni. Isegi kui ma teen mitu korda üht ja sama "vale" otsust, ütleme et ma tean, et alkohol mulle ei sobi, aga ma ikkagi võtan selle klaasikese ja mul on halb ning ma mõtlen, et miks ma seda teen endale, kui ma ju tean, et mul hakkab paha, mis lõpuks, paratamatult viib selleni, et ma ühel päeval enam ei võta klaasikest. Mul on ju ainult minu enda ajajoon ja ma võingi teatud otsusteni ja valikuteni jõuda just siis, kui mul on selleks õige aeg, mitte siis, kui keegi teine arvab, et mul võiks õige aeg olla.
Blogimine teeb mind õnnelikuks. Eriti just viimastel kuudel tunnen erilist lähedust oma lugejatega. See teeb mind üliväga õnnelikuks. Blogimine on alati mind õnnelikuks teinud. Kuigi vahel on ta mind kurvastanud ka. Aga peamiselt õpetanud. Ja kui õppetunnid on läbitud, siis on jälle puhas õnn.
Aga mis teid viimastel nädalatel on õnnelikuks teinud? See üks asi, mis pani naeratama?
Kommentaarid
Postita kommentaar