Ma jätan
järgmise vahele
Ta võitles pealetungivate
mälestustega oma eelmisest elust, eelmisest mehest, oma eelmistest lastest.
Mälestused olid detailsed ja kuigi ta püüdis end veenda, et need on vaid tema
elava ettekujutluse vili ja tal tuleb need maha suruda ning asendada mälestustega,
mis haakuksid tema olevikuga.
Mike oli rääkinud, et naine on
tööl hinnatud spetsialist ja teda oodatakse kannatamatult tööle tagasi. Mike
oli talle kinnitanud, et ta on tööl suurepärane, et teda hinnatakse tema
kalkuleeriva pea ja ratsionaalsuse tõttu kõrgelt. Aga see, millest mees rääkis
ei pannud temas ühtegi tulukest põlema, ei tekitanud mälestusi, nostalgiat ega
ootust. Mõte tööle minemisest tekitas temas stress, ärevust ja ahastust. Nii
palju kui Patricia aru sai, tekitas mõte naise tööle naasmisest mehes täpselt
samu tundeid. Kuigi arstid olid juba ammu andnud enda poolt rohelise tule ja
kinnitasid, et tuttavasse keskkonda naasmine mõjub paranemisele positiivselt,
siis leidsid nii Mike kui Patricia iga nädal aina uusi vabandusi, miks tööle minemist
edasi lükata.
Ühel esmaspäeva hommikul
sättis ta end valmis, tagasihoidlik jumestus, korrektne pükskostüüm, madalad
sametkingad. Mike viis ta kohale. Saatis ta autost kontorihoonesse ja kallistas
teda liftide ees. Lubas, et on telefonikõne kaugusel, kui Patricia peaks
tundma, et ei suuda, valu on väljakannatamatu, või on kõik tema jaoks liiga
palju, siis helistagu ainult ja mees tuleb ning viib ta koju. Miski selles
hoones ei mõjunud kutsuvalt või tuttavlikult. Sellest hoolimata jäi ta liftide
ette ootama, et mõni neist roostevabast terasest surmalõksudest ta üles viiks
ja ta saaks end jälle normaalsena tunda.
Normaalsena. Viimase kahe kuu
jooksul igatses ta ainult seda, normaalsust. Patricial oli pidevalt tunne, et
ta toimetab mõnes alternatiivses dimensioonis. Ta tegutses selgeks õpitud
stsenaariumi järele. Oli hea naine oma mehele, kes oli pidevalt üllatunud
sellest, et Patricia ilmutas huvi koduste tegevuste vastu. Ta väitis, et ta ei
teadnudki, et naine oskab nii hästi süüa teha või on huvitatud poja
õppetegevusest. Naine tajus, et mees suhtub temasse reserveeritusega ja ootab,
kui naine oma uuest rollist välja libiseb ning endised mängureeglid taastuvad.
Elukorraldus oli uus neile kõigile. Mis iganes reeglid selles majas enne
üheteistkümnendat septembrit kehtinud olid, need enam ei pädenud. Iga päev
muutus elu selles majas naise jaoks omasemaks. Ta oli pisitasa muutnud seda
maja kodusemaks. Väikesed detailid, peaaegu märkamatud. Linik seal, pildiraam
siin, tugitooli nurk teine, lilled vaasis, õhuvärskendaja vannitoas, küünlad
magamistoas. Ta oli ka endaga tegelenud, käinud juuksurisalongis ja lasknud uue
soengu lõigata, käis maniküüris ja pediküüris, proovis selga riideid, mis kapis
rippusid ja püüdis omaks võtta eluviisi, mis kõigi märkide järgi talle omane,
aga mis kuidagi selga ei tahtnud mahtuda, mis pigistas ja sügeles.
Pojaga oligi raske, just nii
nagu Mike hoiatanud oli. Laps oli ema vastu viisakas, kuid külm. Nad vahetasid
sõnu, mitte mõtteid. Poiss jättis tihti naise küsimustele vastamata ja
reageeris alles siis, kui isa küsimust kordas. Ka siis vastas ta isale, mitte
Patriciale. Kuueaastane laps on juba sellevõrra välja kujunenud isiksus, et
temaga ei saanud teeselda, et minevikku pole. Usalduslikud suhted tuli luua,
mitte üles soojendada. Ja see võttis aega.
Mehega oli lihtsam. Nad
magasid kõrvuti ühes voodis ja veetsid tunde omavahel vesteldes. Õieti küll
rääkis pigem mees ja Patricia küsis temalt pisteliselt suunavaid küsimusi, need
jutuajamised lähendasid neid. Mida rohkem nad rääkisid, seda vabamalt mees
ennast tundis ja rääkis ka teemadel, mida ta naise haiglas viibimise nädalate
jooksul vältinud oli. Ta jutustas naisele ümber nende tutvumis ja armumisloo,
kuidas nad olid üksteise järele arust ära olnud ega suutnud käsi üksteisest
eemal hoida ja kuidas siis raske sünnitus oli kõike seda muutnud. Muutnud mitte
ainult naise ajukeemiat, vaid ka suhteid mehe ja naise vahel. Ja kuidas nad
olles noored ja oma isiklikust valust nii halvatud, et ei osanud enam omavahel
rääkida, ega ka kellegi poole pöörduda, kes oleks neid selles aidanud. Nii
koguneski lõpuks ütlemata sõnu ja väljendamata tundeid liiga palju, et
endistest kallimatest oleks saanud üksteist toetavaid abikaasad ja
lapsevanemad. Armastus otsa ei saanud, see oli ikka veel kusagil olemas, kuid
kumbki ei julgenud enam esimest sammu astuda, ja kui vahel tekkiski võimalus,
et võiks, siis oli hirm haiget saamise ja järjekordse tõrjumise ees liiga suur,
et seda sammu astutud oleks. Naine kuulas mehe lugusid ja kuulis valu nende
taga. Puhtalt kaastundest ligimese vastu, embas ta ühel õhtul meest ja too lasi
end kallistada. Nad lamasid seal vaikselt, lastes mehe poolt öeldul rippuda
nende kohal. Nende hingamine leidis sama rütmi, südamelöögid ühtlustusid ja
mehe huuled otsisid pimeduses naise omi. Patricia lasi end suudelda ja tundis
kuidas soe kiindumuslaine üle tema voolas. Ta suudles vastu, meest kes ikka
veel ei olnud päris tema mees, aga kelle osas tal olid tugevad tunded tekkimas.
Tol esimesel õhtul nad
suudlemise ja kaisutamisega piirdusid. Käed liikusid küll mööda üksteise
kehasid ja naise alakõhus ärkas erutus, mis muutis ta jalgevahe kutsuvalt soojaks.
Aga kuna mees ei üritanudki enamat, siis nii jäigi. Järgmisel hommikul oli
naine see, kes mehe suudlusega äratas ja tihedalt ta vastu liibus. Mehe keha
ärkas nii, nagu meeste kehad hommikuti ärkavad, on siis naine nende kõrval või
mitte. Mike suudles naist ja tema peopesad ja sõrmed liikusid mööda Patricia
selga alla tuharateni, haaras neist kinni ja tõmbas naist enda poole, nii et
nende niuded olid tihedalt teineteise vastu surutud. Naise pulss kiirenes ja ta
tundis, kuidas eelmisel õhtul tärganud iha ärkas ja ta keha üheks suureks
kutsuvaks ookeaniks muutis. Mees suudles teda pehmelt huultele, lükkas naise
juuksed näo eest eemale ja jättis oma käe tema õlale. Ta lükkas naise õrnalt külje
pealt selili, tõusis põlvili naise jalgade kõrvale ja rullis öösärgi üle
puusade üles kõhule, vaatas veel enne naist ja küsis, kas tohib. Naine noogutas
ja naeratas leebelt. Mike libistas oma peo üle naise reite, kummardus ja hakkas
õrnalt tema jalgade sisekülgi suudlema liikudes huultega põlvedest üles häbemekingu poole. Naine ahmis vaikselt sõõmu
õhku, kui mehe keel temasse sisenes.
„Ega sul valus pole,“ kohkus
Mike, tõstis end küünarnukkidele ja peatus. Patricia võttis peopesadega Mike’i
näo ümbert kinni, suudles teda huultele ja sosistas vaikselt kõrva „mul on kõik
suurepärane“.
Mike oli õrn armastaja. Ta ei
kiirustanud ega rapsinud. Ta käsitles naist hellalt ja kindlalt. Patricia
tundis end mehe käes turvaliselt ning ihaldatuna. Ta sulges silmad ja lasi
mehel juhtida, tulles kaasa mehe valitud tempole, ta ei puigelnud ega tõrkunud.
Ta tundis, kuidas ta keha avaneb mehe liigutustele ja kuidas temas ärkavad
ürgsed, salajased ihad.
Pärast vahekorda lamasid nad
üksteise embuses. Mees selili ja naine küljel lesides, pea toetumas
küünarnukile ja sõrmedega mehe rinnakarvu sasides, jalg üle mehe reie. Naise
keha lõdvestunud halvatuse piirini. Kui sel hetkel oleks maja leekidesse
lahvatanud, poleks ta suutnud ka parima tahtmise juures voodist tõusta ja jalgu
üksteise ette asetada. Kogu pinge, mis oli nädalate ja kuude kaupa
domineerinud, oli korraga kadunud ja naine tundis end sulgkergena. Mees ta
kõrval hingas raskelt ja tema silmad olid suletud, huulil topakas naeratus. Kas
see oli alati nii hea olnud ja ta lihtsalt ei mäletanud, või on ta pärast
traumat tundlikum, ka sellest kohast? Ta oleks soovinud Mike’ilt küsida, et
kuidas neil varem oli olnud, aga talle tundus, et praegu pole selleks õige aeg
ega koht. Õnneliku pereelu saladus oli see, et teatud asjadest ei räägitud.
Kontorisse ta tookord ei
jõudnudki. Ta seisis ja vaatas avanevaid liftiuksi, jälgis, kuidas inimesed
ülikondades ja kontorikostüümides temast mööda ruttasid ja end üksteise kõrvale
metallist karpi pressisid, kuidas uksed sulgusid ja tema peegelpilt talle
roostevaba terase pealt vastu peegeldas. Nii lasi ta tulla ja minna liftidel ja
inimestel, püüdes veenda end minna koos nendega, aga leidmata endas jõudu selle
tegemiseks. Lugematute minutite möödudes tundis ta, kuidas eegi teda
küünarvarrest sikutab. Ta pöördus ja vaatas otsa Mike’ile. Mehe silmis valitses
kurbus. „Võib-olla mitte veel täna,“ ütles ta ja juhatas naise hoonest välja,
avas talle maja ette pargitud maasturi kõrvareisija ukse ja aitas naise
autosse. Enne veel, kui mees ukse naise järel sulges, vaatasid nad üksteisele
otsa ja teadsid, et enam kunagi ei seisa naine nende liftide ees ja ei sõida
üles kontorisse.
Töölt helistati aina
tihedamini ja kutsuti Patriciat seda tungivamat tagasi, kinnitades, et tema
töömahtu vähendatakse, et ta läbi ei põleks, talle lubatakse nii tihti ja pikki
pause, kui ta vajab. Mida aeg edasi, seda kannatamatuks osakonna juhataja
muutus ja meelitused muutusid lõpuks ähvardusteks. Nii otsustasid nad, et naine
jääb koduseks ja Mike läheb täiskohaga tööle.
Kodust sai tema kindlus.
Kusagil mujal ei tundnud ta end turvaliselt. Ta vältis kodust lahkumist ja
teeskles, et pole kodus, kui tema ukse taha võõrad inimesed koputama tulid. Ja
kõik inimesed kes tulid, olid talle võõrad. Nii ei teadnud ta, kas kaks
viisakalt riietatud naisterahvast olid usukuulutajad või naabruskonna igavlevad
koduperenaised. Ta ei avanud ust üksikule vanemale meesterahvale, teadmata kas
tegemist on endise kolleegi või tolmuimeja müügimehega. Isolatsioon sobis
talle, nii ei hakanud ta ka mehelt uurima, et kas neil sõpru ja tuttavaid ei
olegi või miks sugulased neid kunagi enda poole ei kutsu.
Märtsiks oli selge, et neil
tuleb kolida. Mehe palk ei võimaldanud neil sama elustandardit hoida ja kuigi
Patricia oli leidnud osaajalise töö lähedal asuvas kohvikus, siis nende
sissetulekud olid siiski pigem kesised. Nad müüsid maja ja auto ning kolisid
tagasihoidlikumasse linnaossa. „Nii alustame terve perega uuest kohast,“
rõõmustas mees. Ja naine oli talle selle eest tänulik. Sel viisil said nad luua
uued ühised mälestused ja sõlmida uued tutvused naabritega ning naine ei pea
ennast pidevalt võõrkehana tundma.
Uue kodu jaoks Home Depot’st sisustust
ostes astus Patricia juurde võõras naine ja küsis, et kas ta on Patricia. Naine
vaatas tema ees seisvat võõrast ja ootas. Naine naeratas äraolevalt ja seletas,
et nad töötasid koos. Patricia ei öelnud ikka veel midagi. „Vabandust,“ rehmas
naine lõpuks käega „ma ilmselt ajan teid kellegagi segamini“ ja pöördus
minekule.
„Ei,“ vastas Patricia endalegi
ootamatult, „see olen mina.“
„Ah, no tore sind näha,“
naeratas naine. „Tead, sa oled pärast seda õnnetust nii palju muutunud, et ma
polnud kindel. Kadusid nii ootamatult ja su mees ei lubanud külla ka tulla,
isegi puuviljakorvi ei lubanud saata, ütles, et sa oled liiga habras.“
„Jah, habras,“ muigas Patricia
ja lõi pilgu maha.
„No igatahes, tore sind näha
ja edu sulle. Kuulsin, et leidsid uue töö, mis pole nii stressirohke,“ naeratas
naine ja pöördus minekule.
„Ei, oota,“ peatas Patricia
teda. Endalegi ootamatult tundis ta tungivat vajadust selle naisega rääkida.
„Jah?“
„On sul hetk aega, et kohvi
juua ja rääkida,“ küsis Patricia.
„Sa tahad minuga kohvi juua,“
imestas naine.
„Jah, miks mitte,“ uuris
Patricia, „ikkagi endised kolleegid ju.“
Naine purtsatas naerma.
„Kolleegid on küll üsna armuline nimetus.“
„Anna andeks,“ kahetses
Patricia, „ma ilmselt polnud kõige meeldivam inimene, kellega koos töötada.“
„Arvad?“ naeris naine.
„Ma tean, et sa pole mulle
midagi võlgu, aga mul oleks hädasti vaja kellegagi rääkida, kes mäletab mind
enne õnnetust,“ jätkas Patricia. „Mul on ikka veel raskusi kokku viia enda
eelmist ja praegust elu ning arst arvas, et sellest oleks suur abi, kui ma saaksin
rääkida kellegagi, kes täidaks lüngad.“
„Ja sa arvad, et mina olen
selleks parim valik,“ irvitas naine.
„Noh, arvestades, et ma
ilmselgelt ei meeldi sulle, siis ehk ma saan just sinult infot, mida teised
mulle rääkida ei taha,“ naeris Patricia.
Naine müristas naerda: „Touché!
Aga kohvi ma ei joo, et sa teaks.“
Nii
sattuski Patricia ühel reedesel hilisel pärastlõunal koos endise töökaaslasega
karaookebaari, kus väike seltskond kontvõõraid tähistas kellegi kihlumist.
Noor, õhetavate põskedega pruut, demonstreeris oma tagasihoidlikku kihlasõrmust
ja lõi aina klaase kokku. Huvitav, mõtles Patricia, miks tähistatakse ainult
naise kihlumist, kus on peigmees, miks tema pole kutsutud ja kas mehe töökohal
tähistatakse sama ülevoolavalt tema peatset abieluranda sõudmist? Või on kihlus
naistele reserveeritud tähistamistvääriv sündmus, umbes et „tubli tüdruk, said
kutile päitsed pähe!“?
„Vaene
ullike, kui ta teaks, mis elu teda ees ootab, siis ta nii väga ei rõõmustaks
siin oma odava sõrmusega,“ märkis naine ta kõrval sarkastiliselt baarileti
ääres oodates.
„Kuidas
palun?“ küsis Patricia vastu.
„Noh,
noored naised arvavad, et saavad oma printsi kätte ja edasi elavad nagu kuninga
kassid, kus mees neile sametvoodisse viigimarju ja kokteile serveerib. Kui
tegelikult tähendab see seda, et mees saab endale tasuta majaorja, kes tema
eest kõik kodused toimetused ära teeb, tema lapsi sünnitab ja kasvatab, kus
mees tema kallal ainult vingub, et naine on ennast käest lasknud ja miks tal
üldse nii palju raha vetsupaberi peale kulub, et kuidas ta ikka majandada ei
oska ning pajaroog on tal ka maitsetu ja kuiv.“
Patricia
turtsatas tahtmatult. „Üsna spetsiifiline kirjeldus,“ kostis ta. „Tead, kõik
abielud ei ole sellised…“
„Jaa-jaa,
tean printsess, sinu mees on ingel, oleme kõik seda kuulnud,“ vastas naine
tülpinult silmi pööritades. „Mõni on tõesti sündinud hõbelusikas suus ja kõik
tema elus sujub,“ jätkas ta pahuralt. „Aga tead, enamik nii siiski ei ela. See,
mida mina sulle kirjeldasin on päris elu. Ja sinul on kas hullupööra vedanud,
või sa lihtsalt teeskled, et su elu nii ideaalne on.“ Naise silmis kihvatas, ta
avas suu, et midagi lisada, raputas siis korraks pead, justkui end ümber
veendes, et see pole hea mõte ja pööras pilgu baaridaami poole.
„Mis?“
küsis Patricia. Ta tundis, kuidas tema sees keeras, peopesad tõmbusid higist
niiskeks ja süda kloppis kõrvulukustavalt. „Sa tahtsid midagi lisada, ütle, mis
see on?“ uuris Patricia endalegi üllatavalt tungival toonil.
„Tead,
mis, ma võiks, aga see pole minu asi,“ kehitas naine õlgu. Patricia arvas, et
ta läheb minema, aga naine jäi. Ehk ta siiski tahtis rääkida, aga vajas
lisajulgustust.
„Ja
mida teile daamid,“ küsis lõpuks baarineiu.
„Kas
ma teen sulle ühe õlle välja või võtad pigem midagi kangemat,“ küsis Patricia
oma kaaslaselt. „Ma ise võtaks hea meelega ühe tekiila shoti, aga arst soovitas
veel hoiduda, kuni mu peavalud enam nii sagedased pole. Aga sa võid minu eest
ka võtta?“ Viimane lause kõlas küsimusena ja Patricia naeratas julgustavalt.
Naine
vaatas baaris ringi, justkui pakkumist kaaludes, tõstis häguse pilgu
Patriciale, vidutas silmi ja kehitas õlgu. Nad mõlemad said aru, millega tegu.
Ostu-müügi leping. Paari tekiila eest võis naine oma kaarte avada küll, aga see
ei tähendanud, et nad nüüd mingid südamesõbrannad on.
Patricia
tellis ühe õlle, neli tekiilashoti ja endale ühe piimaga kohvi. Baaridaam lubas
selle neile lauda tuua. Nad leidsid ühe kahese laua, mis oli suuremast möllust
pisut eemal. Laud oli küll eelmistest klientidest veidi kleepuv, aga ega nad
siia pikalt heietama ei kavatsenudki jääda. Leekivpunaste lokkis juuste ja
ähvardava kaelatätoveeringuga, aga lahkete hirvesilmadega baarineiu, tõi nende
joogid ja tõmbas ühtlasi laua ka paari osava liigutusega puhtamaks. „Nautige,
daamid!“ pilgutas ta paremat silma ja lahkus järgmiste klientide soove täitma.
„Väga
piinlik, tead, aga ma pean su nime küsima. Ilmselt ma peaksin seda teadma, aga
tead küll…“
„Ja-jah,
trauma ja kõik jutud,“ katkestas naine Patricia vabandust. „Maggie!“
Patricia
tõstis oma helerohelise kohvikruusi ja hoidis seda õhus, andmaks märku, et
soovib Maggiega klaase tutvuse terviseks kokku lüüa.
„Et
mis, uute tutvuste terviseks või?“ irvitas Maggie madala kähiseva häälega. „No
hea küll, ilmselt sul ongi keeruline aasta olnud. Esiteks see jama mehega, siis
skandaal Rickiga, kõige selle tipuks veel ka 9/11, sa oled ära teeninud pehmema
kohtlemise. Teeme siis terviseks! Uute ja vanade tutvuste!“ Maggie kõlksas
õrnalt Patricia klaasi oma tekiilapitsiga, vaatas talle uurivalt silma ja
viivitas hetke enne oma joogi kummutamisega. Ta jõi joogi ühe hooga ära,
limpsas keelega käeseljalt soola ja pistis laimiviilu põske.
„Uhh!
On üks rõve asi välja mõeldud! Miks ma lasin endale tekiilat tellida, kõikidest
mõeldavatest jookidest?“ naeris Maggie ja Patricia märkas, et naine tundis end
märkimisväärselt vabamalt. Patricia ise oli aga kuhugi haihtunud, tema kruus
hõljus ikka veel õhus ja ta aju töötas Maggie öeldu kallal. Jamad mehega?
Skandaal Rickiga? Mis jamad, mis skandaal? Millise Rickiga? Ilmselgelt kulub
tal Maggie seltsis terve õhtu ja loodetavasti oskab naine vastata küsimustele
vähemalt sellevõrra, et mingi selgus või rahu ka sellega kaasneb.
„Ma
näen su pilgust, et sa eksisid kuhugi ära, Alice. Huu? Kas jäneseurus ka ikka
kokteile serveeritakse?“ naeris Maggie.
Patricia
langetas klaasi. Kogus end hetke ja otsustas, et ta on juba piisavalt teeselnud
ja teinud nägu, et kõik on korras, ning sellest kõigest pole talle suuremat
kasu olnud.
„Maggie,“
ütles Patricia tõsiselt, „ma olen sinuga nüüd aus. Pärast õnnetust ei mäleta ma
enam absoluutselt oma eelnevat elu. Mul on mingid üksikud mälupildid, mis
aegajalt esile kerkivad, mis justkui ei sobitu praeguse reaalsusega ega
sellega, kes ma teiste juttude kohaselt olin. Seega, pole ma üldse kindel, kas
need on minu enda mälestused või on need pildid nähtud filmidest või
unenägudest.“
„Faaaaak,“
oigas Maggie vaikselt.
„Seepärast
oleksin ma sulle väga tänulik, kui sa mulle räägiksid nii palju kui võimalik,
sellest kes ma olin enne New Yorki. Mis jamad mul mehega olid. Mis skandaal
oli…“ Patrica pingutas nime meenutades, „Rickiga? Mis Rickiga? Ja no kõike muud
ka. Iga detail on mulle oluline, arst ütles, et iga pisiasi võib avada selle
luku, mis mu mälestusi pantvangis hoiab. Seega, ära hoia end tagasi ja ära
säästa mu tundeid. Ma pean selgusele jõudma. Ma pean end leidma. Ma pean oma
elu tagasi saama.“
Maggie
kuulas Patricia ära. Vaatas teda altkulmu, hinnates, ega see mõni trikk pole,
aga otsustas siis, et tal pole midagi kaotada. Või ei otsustanud. Alkohol oli
juba oma töö teinud ja Maggie keelepaelad sügelesid. Ta kummutas alla ka
järgmise tekiila, ega hakanud soola ning laimiga teatrit tegema.
„Vaata,
asi pole niivõrd selles, et ma sind ei salli,“ alustas Maggie,“ kuivõrd selles,
et me keegi osakonnas tegelikult ei tundnud sind. Sa olid oma kontoris, ajasid
oma asju ja kui me sind ka nägime, siis nõudsid sa meilt raporteid ja
aruandeid. Minu teada ei olnud sa kellegagi lähedane ja ma pole kindel, mis
lünkasid mul täita on.“
Patricia
vaatas uurivalt oma kohvitassi, kui Maggie jätkas: „Ainult kuulujutud.“
Ta
hingas sügavalt sisse ja rääkis Patriciale seda, mida teadis. Kuidas naine oli
oma mehe afääri avastanud ja teinud näo, et see talle korda ei lähe, kuidas
neil oli tekkinud armusuhe noore assistendiga, kuigi selles polnud Maggie
kindel, kumma armulugu teise abikaasa petmise tingis, kas oli Patricia see, kes
esimesena abieluvoodit vürtsitama tõttas või tegi ta seda kättemaksuks mehele,
kui selle abieluvälised hobid ilmsiks tulid. New Yorki oligi Patricia
põgenenud, et kogu segadusest eemale saada ja pead tuulutada, et siis vaadata,
kuidas on mõistlikum edasi toimetada.
„Päris
hea lugu,“ muigas Patricia.
„Ega
jah,“ nõustus Maggie. „Arvestades sellega, et sa kellegagi ei suhelnud ja kõik
inimesed osakonnas sind pelgasid ja ehk natuke koguni põlgasid, siis pole
kindel, kui palju kõigest sellest üldse tõele vastab. Fakt on see, et Rick oli
ainus, kellega sa üldse töövälisel ajal suhtlesid ja sa ta vallandada lasid,
kui ta ennast liiga koduselt tundma hakkas. Keegi oli samal ajal näinud su
abikaasat noore võõra naise seltsis lõbusalt aega veetmas ja nii need jutud
laiali läksid.“
Mõlemad
jäid vait ja rüüpasid kumbki oma jooki.
„Mida
sa kavatsed ette võtta?“ uuris Maggie
„Ma ei
tea,“ lausus Patricia ausalt.
„Kas
sa teraapiat ei taha proovida?“ küsis Maggie viimaks. „Ma olen kuulnud, et on
olemas selline asi nagu hüpnoteraapia, mis aitab meenutada allasurutud
mälestusi. Kasutatakse just traumapatsientide puhul, kes on üle elanud suure
šoki ja ei pääse oma mälestustele ligi.“
„No
jah, minu trauma on siiski peamiselt füüsiline, mitte psühholoogiline. Ei tea,
kuidas terapeut mind aidata saaks,“ kehitas Patricia õlgu.
„No
kui ei proovi, siis ei saagi teada,“ arvas Maggie.
Nii
Patricia psühholoogi vastuvõtule jõudiski.
Kaheksa
kuud iganädalasi kohtumisi, ilma eriliste edusammudeta. Patricia istus helehallil
jäigal diivanil, mis nägi kena välja, aga istumise all oli kõva ning tuim, beežid
kodused dressipüksid jalas ja I ♥ NY pusa seljas, käed põlvedel puhkamas ja
uuris oma olematut maniküüri. Tema vastas istus terapeut, nagu filmist, valge
värskelt pressitud triiksärk seljas, nööbid viisakalt kinni, kuigi mitte
kurguni, kõrge pihaga tumesinine pliiatseelik seljas, parem põlv üle vasaku
heidetud ja jalas kinnise ninaga kõrge kontsaga lakkkingad. Tema tumepruunid
juuksed olid veatusse maalasse krunni sätitud ja tumerohelise raamiga prillid
rõhutasid tema tähtsust ning mõjuvõimu. Patricia oli veendunud, et prille
terapeut ei vajanud ja kasutas neid vaid aksessuaarina, et oma rolli ehedamalt
välja kanda. Terapeudi põlvedel lebas kollaste lehtedega märkmeplokk, kuhu ta
aegajalt hõbedase Parker tindipliiatsiga märkmeid kirjutas.
Nad
istusid vaikselt. Terapeut vältis Patriciaga silmsidet ja Patricia pilk hüples
ühelt objektilt teisele.
„Ma
jätan järgmise vahele,“ ütles ta lõpuks. „Seansi, ma mõtlen.“ Terapeut tõstis
pilgu märkmikult ja vaatas üle oma hirmkallite prilliraamide Patriciale otsa.
„Ja üldse ma arvan, et ma rohkem ei tule.“
„Selline
õigus on sul muidugi olemas, kuigi, kui võib küsida, siis miks sa äkki nii
otsustasid,“ küsis naine.
„Ma
olen siin käinud ja me oleme rääkinud, ma olen teinud kõikmõeldavaid koduseid
harjutusi, rääkinud inimestega, nuusutanud lõhnasid, kuulanud laule, külastanud
oma lapsepõlve paiku ja sellest pole mingit tolku olnud,“ vastas ta vaikselt ja
väsinult. “Ma pole täna grammigi targem. Ma olen ikka veel eksinud. Ma elan
kellegi teise elu.“
„Paljud
naised tunnevad seda sinu vanuses,“ teatas terapeut lakooniliselt. „See ei
tähenda, et teraapiast kasu poleks.“
„Minul
pole!“
„Mina
nii ei arva,“ kostis naine.
Patricia
turtsatas jahedalt.
„Kas
sa ise ei rääkinud mulle, et su suhted abikaasaga on suurepärased? Olete isegi
mõelnud teise lapse saamisele? Ja pojaga olete samuti lähedasemad, kui kunagi
varem. Leidsid uue töökoha, mis sulle rõõmu toob ja piisavalt vabadust pakub.
Kas see pole siis midagi?“
„Seda
küll…“ tõdes Patricia.
„Jah,
sa otsid taga oma juuri, eelmist sind. Aga võib-olla on see sinu mälukaotus
hoopis õnnistus, mitte needus? Nii said sa oma elule restardi teha ja nii-öelda
puhtalt lehelt alustada. Tead, kui palju minu juures käib naisi, kes ennast
otsivad ja kes pole rahul oma eluga, aga nemad ei saa sinu moodi otsast
alustada, sest nad mäletavad. Nad mäletavad liiga hästi seda, mis oli ja see ei
lase neil kannapööret teha,“ jätkas terapeut. „Kui jätta hetkeks kõrvale see,
et sul ei meenu minevik, siis mis on su elul praegu viga? Millest sa puudust
tunned? Kas sa tahaksid mingit teistsugust elu?“
„Ma
tahan... “ ütles Patricia rohkem endale kui psühholoogile, "oma
elu...".
„Isegi
kui see on halvem, kui sinu praegune reaalsus?“
„Ma
arvan küll.“
„Ja
miks sa nii tunned, Patricia?“
Patricia
pööras pilgu aknast välja ja nägi kuidas üksik lumehelves tantsiskledes
tuhmhallist taevast alla pudenes ja teadis, et mõne tunni pärast on tänavad
ühtlase lumevaiba alla mattunud. Kui veab, siis jääb see külm ja ilutsev kiht
kevadeni maha, teeseldes, et seda, mida ei näe, pole olemas. Oleks inimestega
sama lihtne, et mida ei mäleta, seda pole olnud. Et sa alustad kogu aeg
uuesti. Aga inimesed on ainult oma mälestuste ja tunnete kogusumma. Ilma
nendeta polegi inimest, on ainult halogramm. Ja just sellise tühja miraažina
Patricia end tundiski. Pilt on, aga sisu pole. Kuidas ometi õppinud
professionaal sellest aru ei saanud? Asi polnud selles, et elu oleks halb. Elu
oli imeline, ainult et see polnud tõeline. See oli elu näitemäng. Nagu see
kodu, kuhu Mike ta esimesel päeval tõi. Kõik nagu on, aga sisu puudub. Parem
oleks olnud tagasihoidlikum kodu, märgid mõradest, paigatud kohad tapeedil ja
tilkuv kraan pesuruumis. See oleks olnud tõelisem.
Inimesed
arvavad küll, et nad ihaldavad täiuslikkust. Kuni nad selle kätte saavad ja
tunnevad seesmist tühjust. Inimesed pole loodud olema veatud. Vead teevad asjad
paremaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar