Peatükk Kuues

 

Proovis igaks juhuks veel kord selga

 

Kõrvalt vaadates pakkusid nad ilusat vaatepilti. Naine märkas seda silmanurgast, kui nad neljakesi ühest tänavaäärsest vaateaknast mööda jalutasid ja nende siluetid sealt talle vastu peegeldusid. Isa, ema ja kaks pealt ühevanust lokkispäist poisikest. Naine naeratas soojalt ja naaldus õrnalt mehe vastu. Too muigas pehmelt, võttis kaasal õlgade ümbert kinni ja suudles teda meelekohale. Posterkujutis õnnelikust perekonnast. Peaaegu õnnelikust. Naine oli teinud kõik selleks, et see perekond oleks päriselt õnnelik, nii palju kui temast sõltus. Mees teadis, et pereõnn oli peaasjalikult naise teene. Väikesed naaksumised ja tilluksed ebaõnnestumised ei rikkunud suurt pilti. Ameerika unelm. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb rikkus ja õnn su õuele.

Tööd olid nad Bertiga mõlemad teinud. Nii raha nimel kui suhte kallal. Ja see oli end ära tasunud. Tagasihoidlikust algusest oli arenenud kena keskklassi kooslus. Bert oli lapsena olnud ajalehepoiss, siis niitnud tasu eest naabrite muru, tublisti õppinud, saanud eksamitel head tulemused ja mõned aastad kolledžis ärijuhtimist õppinud. Kaks aastat õppis, siis sai õppemaksuks raha otsa. Laenu ta võtta ei tahtnud, või nii ta endale kinnitas, kuigi tegelikult oli ta pankadest jaheda naeratuse saatel minema saadetud. Sul peab olema raha, selleks et raha teha. Ja Bertil ei olnud. Tal oli pea, kaks kätt ning hullumeelne ambitsioon, aga raha mitte.

Vaesed inimesed ei peaks lapsi saama – see oli sõnum, mille tema endaga täiskasvanuellu kaasa võttis. Ta lubas endale, et temaga lõppeb pereliini edasi pärandatud vaesus. Ta ei loo peret enne, kui on end majanduslikult kindlustanud. Ülikooli diplomit tal küll polnud, aga põhiteadmised ärijuhtimisest ja olulised tutvused oli ta õpingute kõrvalt omandanud. Diplomi puudumine häiris meest küll. Ta tundis end seetõttu petisena, see kärpis tema enesekindlust ja ta oli veendunud, et oli nii mõnestki heast tööpakkumisest ilma jäänud, kuna paberi peal oli ta pooliku haridusega. Oli päevi, kus see asjaolu häiris teda rohkem. Tavaliselt siis, kui tutvus mõne noore nolgiga, kellel oli küll vajalik dokumentatsioon, kuid puudusid praktilised, töö käigus omandatud, teadmised ning oskused asjade tegelikust seisust. Need tolkamid olid ennast täis ja nina püsti. Issi raha eest ostetud teadmised tekitasid neis privilegeerituse tunde. Ning õigusega. Palk oli neil siiski nulli või paari võrra kõrgem, kui Bertil. Ameerikas ei ole sa see, mida oskad, vaid see, mida su paber su kohta ütleb. Sinna polnud midagi parata, sellega tuli leppida. Ja Bert leppis. Enamasti. Paar õlut õhtul diivani peal helesinise ekraani ees aitasid leppida. Tekiila ja burbon aga leppida ei aidanud. Selletõttu ta pigem vältis kanget kraami. Mis tegi ärikohtumised keeruliseks. Kui sa tahtsid suurte poistega mängida, siis tuli järgida nende seatud reegleid. Ja üks sellistest reeglitest oli – ära usalda oma äri mehe kätte, kes pitsi sülitab. See mees ei usalda ennast piisavalt, et rihma lõdvemaks lasta, järelikult pole ka sul põhjust teda usaldada. Pärast selliseid ärikohtumisi tuli mees joobnuna koju, olles viskiklaasi peos nii kõvasti pigistanud, et sõrmenukid valged, tagasi hoidnud ärritust, mis teda valdas noorte ninatarkade ülespuhutud ja eluvõõrast juttu kuulates ning tobuna irvitades kaasa noogutanud, ja turvaliselt koduseinte vahel olles, lasi ta kogu solvumise ja meelepaha korraga endast välja voolata. Elu oli ebaõiglane. Mida rohkem sa pingutasid, seda vähem saavutasid. Ameerika unelm seda just oligi – kättesaamatu unistus, mis on just nagu teostatav, aga ikkagi lõpuni kauge. Ja see tekitas mehes jõuetut tumma ängi. Must pilv langes ta peale ja kõik see, mis oli, näis tühine ja võlts. Papist maja, plastikust auto, lauamängu miljonid.

Teoreetiliselt oleks ta võinud olla õnnelik. Tal oli töö, mis talle meeldis ja võimaldas mõnusat äraelamist, mõistliku intressiga kodulaen ja autoliising, kena naine ja armsad pojad. Ta oli hea tervise juures, tal olid mõnusad semud ja keskealisele mehele kohased hobid, nagu mootorratas ja booling. Suures osas ta oligi õnnelik. Vist. Aga neljakümneviie aastasena tundis ta, et oleks võinud olla parem. Maja oleks võinud olla suurem, auto uuem, naine noorem.

Kui ta siis esimest korda südame rütmihäirete tõttu haiglasse sattus, olles kindel, et valu, mis teda tabas on infarkt ja nüüd on minek, otsustas ta midagi muuta. Võtta elu rahulikumalt. Teha seitsmekümnetunniste töönädalate asemel viiekümnetunniseid. Nautida laste ja naisega kvaliteetaega. Lugeda mõni raamat läbi, niisama, meelelahutuseks, mitte selleks, et oma äri paremini juhtida ja finantse efektiivsemalt aktsiatesse investeerida. Käia kalal, vaadelda lindude rännet, harrastada joogat. Nüüd oli juba liiga hilja selleks, et veel roppu moodi raha kokku kühveldada ja oma nime tuntuks teha. Ta oli jõudnud sinna, milleni küündis ja parim, mis ta teha sai, oli seda hoida. Uus põlvkond oli peale tulnud ja järgmine juba terendas. Ta tundis end küll võimeka ja tugevana, kuid noorte näljast ning ennasthävitavat edasipüüdlemist temas enam ei olnud. Ta oli juba mõne oma semu ja konkurendi peiel kinganinaga kruusatee lahtisi kive toksinud, ja otsustanud, et tema pole järgmine. Oma laste rahalise tuleviku oli ta kindlustanud, nüüd oli aeg nendega ka suhteid tugevdada.

Naine oli sellise uudise üle rõõmustanud. Selles osas oli Bert hea valiku teinud. Abikaasa oli enamasti positiivne ja leidis ka kõige masendavamatel hetkedel elus mõne päiksekiire, mis olukorra haletsusväärsusele kaunima varjundi heitis. Naine oli armas, vähenõudlik ja malbe. Nad olid kohtunud kaheksa aastat tagasi ühes unises väikelinnas. Mõlemad juba oma sarved maha jooksnud ja valmis peret looma. Hollywoodilikku tutvumislugu neil ette näidata polnud. Ei mingit armastust esimesest silmapilgust ega peadpööritavat kirge. Naine töötas kohvikus ettekandjana ja Bert sattus tema teenindusalasse. Nad vahetasid mõne kuu jooksul tavapäraseid viisakusväljendeid, kuni mees naise õhtusele dringile kutsus. Naine oli nõus ja pool aastat hiljem kolisid nad kokku. Aasta hiljem nad kihlusid ja kaks aastat hiljem muutsid oma kooselu ametlikuks, sest naine jäi lapseootele ja Bert polnud mees, kes oleks oma lapse väljaspool abielu saanud.

Kooselu oli neil rahulik, erilisi tülisid polnud ja naine kannatas ära ka mehepoolsed puhutised pahameele väljendused. Bert polnud kunagi urgitsenud, aga talle näis, et naine oli eelmises suhtes vägivalda talunud ja kuna Bert suutis end enamasti talitseda, siis oli nende suhe naise jaoks siiski samm paremuse poole. Mees oli enda üle uhke. Lapsena oli ta näinud, kuidas isa oli emale regulaarselt rusikaga nii selga, kui rindu löönud. Oli veel targutanud, et tema näkku ei löö, pole vaja, et naabrid hakkavad viltu vaatama. Põhjuseid löömiseks leidis isa kergesti. Kord polnud toit piisavalt soe, siis jälle kaks päeva järjest sama hautis, piisas ka sellest, et ema isa vale pilguga vaatas, küsimusele ei vastanud või vastas vale tooniga. Lapsena oli poiss emale kaasa tundnud, püüdnud ema lohutada, kui too tasakesi nuuksudes nõusid pesi või riideid paikas. Vaatamata isa mõnitustele, et mees küll ei peaks naistetöid tegema, oli Bert hea meelega emaga koos sööki valmistanud ja lauda katnud. Vanemaks saades aga tema suhtumine muutus. Käies naabrite muruplatse niitmas ja klassikaaslaste pool kontrolltöödeks õppimas, nägi ta, et teised pered ei ela nii nagu nemad. Teiste meeste naised ei käi vaikselt mööda seinaääri, kartes oma abikaasasid pahandada. Tal olid koguni mõned sõbrad, kes elasidki ilma isata, sest ema polnud peksu alla neelanud. Kui ta siis oma emaga oli selle teemaks võtnud, et ehk oleks ka tal aeg enda eest seisma hakata, oli ema vaid nõrgalt pead raputanud ja kinnitanud, et tema ei saaks üksi hakkama ja pealegi armastavat ta Berti isa liiga palju, selleks et isekalt tema juurest ära minna. See oli muidugi jama, sellest sai isegi noor poiss aru. Esiteks poleks ju ema üksi, vaid koos temaga ja teiseks ei olnud tegu armastusega, vaid lihtlabase hirmuga oma elu eest vastutust võtta. Pärast seda polnud Bertil oma emast enam kahju. Ta oli ise endale sellise elu valinud, järelikult oli ta ka sellise kohtlemise ära teeninud. Ta põlgas nõrku naisi.

Abikaasa minevikust ei teadnud Bert eriti midagi. See lõhnas häbi ja vaesuse järele ning mees ei soovinud selles urgitseda. Nii nagu ei soovinud ta lahata oma lapse ja nooruspõlve, nii leidis ta, et on parem minevik rahule jätta ja keskenduda parema tuleviku loomisele. Mida iganes naine talunud polnud, muutis see ta tasaseks, õrnaks ja heaks kuulajaks. Ideaalne kaaslane, kellega kodu rajada. Kes ei esita pretensioone ega liigseid küsimusi vaid on tänulik iga tähelepanuavalduse eest. Kes korraldab asju vaikselt, taustal, nii et need lihtsalt toimivad, ilma liigse kärata. Moodsad karjäärinaised Bertile ei meeldinudki. Ta nägi selliseid töö juures piisavalt. Naisi, kes polnudki enam nagu naised. Kes riietusid nagu mehed, kes rääkisid labaselt ja jõid meestega võidu. Sellised naised kasutasid oma naiselikke atribuute ainult selleks, et karjääriredelil kõrgemale ronida. Abikaasade ja emadena olid nad kasutud. Eks tal oli olnud ka armulugusid selliste naistega. Lühikesi, viljatuid. Korraks võis ju nendega meelt lahutada, aga suhet polnud nendega mõtet luua. Need naised nõudsid endalt ja teistelt palju. Nad olid lärmakad ja nad ei lasknud end ignoreerida. Isegi kui nad korraks jäid tagaplaanile, siis mitte kauaks. Ka lapse saamine ei taltsutanud neid. Osad neist tegid emmeks olemisest uue karjääri, teised ronisid nii pea kui titt oli emakast välja tulistatud, tööle tagasi ja olid mammahormoonidest pungil uue energiaga veelgi halastamatumad, kui nende lastetud kolleegid.

Sellist kaasat Bert endale ei soovinud. Ja tema abikaasa päris kindlasti selline naine ka polnud. Bert hindas oma naise malbet loomust. Tema positiivset ellusuhtumist, rõõmsameelsust, kodulembust. Naine oli raseduse üle olnud siiralt õnnelik. Kõlas küll tobedalt, kui lapseootel naise kohta öeldakse, et lausa särab, siis Berti naisest uurdus sisemist õndsust. Nagu oleks lapse saamine naise kogu elu eesmärk. Ja paremat ema oma poegadele poleks Bert saada lootnudki. Emana nunnutas ta oma lapsi, käis nendega erisugustes beebigruppides, hoolitses nende heaolu, tervise ja arengu eest. Luges kõiki raamatuid, mis oli laste kasvatuse kohta välja antud. Muutis nende kodu nii turvaliseks, kui vähegi kannatas. Täielik kanaema. Kui Bert oleks olnud teistsugune mees, oleks teda selline üleliigne hoolitsus ehk häirinud, aga tema tundis selle üle ainult rõõmu. Tema sai rahulikult tööle ja hobidele keskenduda, teades, et tema lastega on kõik hästi.

Sellisesse pehmesse mulli oligi Bertil mugav pärast esmaabis veedetud ööd langeda – ilus kodu, hoolitsev naine, hästi kasvatatud lapsed. Hool, mida naine oli ilmutanud tegeledes nende lastega, kandus nüüd üle mehele. Kodused lohutustoidud, meeldivad rahulikud jalutuskäigud looduses, tüüned ja soojad õhtud televiisori ees. Idüll! Selles idüllilisuses tekkisid mehel uued tunded oma kaasa vastu. Segu tänulikkusest ja poolehoiust. Naine oli teda toetanud ja tema heaks teinud väga palju, ise suurt vastu küsimata. Öeldakse, et kui vaatad oma surelikkusega tõtt, siis hakkad väärtustama elus lihtsaid asju väikseid hetki, perekonda, lähedasi. Vastleitud värske pilk elule pani Berti hindama seda, mis tal oli ja muretsema vähem selle pärast, mida tal polnud. Talle meenus, et kunagi oli abikaasa rääkinud sellest, et ta soovib perega külastada New Yorki. Käia Loodusloo ja Ajaloo muuseumis, ehk koguni Kunstimuuseumis ja Broadway’l. Mees ise oli töö asjus ikka New Yorki sattunud, nagu kõik endast vähegi lugupidavad ärimehed, aga linna kultuursem osa oli temast eemale jäänud. Miks mitte võtta ette väike väljasõit itta, teha naisele veidi meelehead? Arst oli tal palunud rahulikumalt võtta ja stressi vähendada. Puhkus perega oli miski, mille doktor kindlasti heaks oleks kiitnud.

Ootuspäraselt oli naine rõõmustanud, kui Bert talle lennupiletid ulatas ja plaani tutvustas. Nädal aega suurlinnas, jõuab külastada muuseume, käia kaubamajades ja einestada peenetes restoranides. Nad said seda endale lubada. Nad olid selle nimel vaeva näinud ja selle ära teeninud.

Üheksandal septembril astusid nad Kennedy lennujaamast välja, hingasid sisse suurlinna tolmust õhku, maksid takso eest liiga palju ja naeratasid teineteisele, kui hotelli administraator neile toavõtme ulatas. Esmaspäeval lubasid nad poistega Bronxi loomaaias käia, teisipäeval võtta ette praamisõit ümber Manhattani, kolmapäeval käia Broadway etendust vaatamas, neljapäeval külastada Metropolitani muuseumi, reedel Hiinalinnas poodlemas. Bert vaatas muheledes pealt, kui naine kohvrit lahti pakkis ja kaasa võetud riideid riidepuudele riputas. Proovides neid igaks juhuks veel kord selga. Nii palju riideid, ainult nädalaks ajaks! Seda, et naine jõuab kaasa võetud riietest kanda vaid kaht komplekti, ei teadnud siis neist veel kumbki.