Peatükk Viies

 

Kuidas suhelda keeruliste inimestega

 

Tänupühade ajal rääkisid kõik ikka veel sellest. Ei möödunud päevagi, kui mõni pere poleks oma kurblooga uudistesaates esinenud. Nutust paistes silmadega vaadati otse kaamerasse ja jagati oma viimast mälestust kadunust, viimaseid sõnumeid, viimaseid koosveedetud hetki. Loomulikult olid kõik need kadunud ja hukkunud maailma kõige paremad emad ja isad, aktiivsed kogukonnaliikmed ja maailmaparandusaktivistid, mitte ühtegi vägivaldset joodikut ega luuserit see õnnetus endale ei nõudnud. Ainult inglid said oma Taevase Isa juurde võetud. Klassika. Surnutest halba ei räägita. Patriciale meenus Ricki öeldud lause: isegi maailma kõige halvem ema oli parim ema oma lapsele. Kas ikka oli? Mõni inimene muutus heaks alles pärast seda, kui ta enam teiste inimeste elusid rikkuda ei saanud. Siis meenusid kõigile need tema suured heateod, mida ta elu ajal teinud oli ja kogu tema isiksus sai rüütatut uue õilsa kuuega, mis varjutas kõik inetused, alatused ja isekuse. Surm tegi kõik asjad paremaks. Õieti, kõik inimesed. Head inimesed olid pärast surma veelgi paremad, aga need, kes eluajal millegi positiivsega silma ei torganud, olid pärast surma ikkagi üllad ja suurepärased.

Huvitav, mõtles Patricia, kas Mike mõtleb nüüd sama moodi? Et Patricia oli hea naine ja hea ema? Kas nad esinevad ka kusagil kohalikus telekanalis ja räägivad temast ilustatud lugusid, rõhutades tema häid omadusi ning hoides teiste osas suu kinni? Kas see on osa leinaprotsessist? Et sul on vaja õigustada seda tühjust mis jääb, toonitades kadunu väärtust, sest muidu oleks kaotusvalu põhjendamatu? Mida sa ikka taga igatsed seda, kes sind halvasti kohtles? Aga kui oli hea inimene, siis võib.

Mitte, et Patricia end eriliselt halvaks inimeseks oleks pidanud. Igas inimeses on nii head kui seda teist. Sõltub vaatenurgast ja taustainfost. Millega sa võrdled. Oma tööl oli Patricia kindlasti parem, kui kodus. Aga tööl oli ta ainult sellepärast parem, et kodus tema pingutust ei märgatud. Ja kui ei märgatud, siis kadus ka motivatsioon edasi punnitada. Kaua sa ikka jaksad tennisereketiga kaevust vett ammutada, ühel hetkel sa loobud. Loobud mitte selletõttu, et sul vett enam vaja poleks, loobud kurnatusest. Ja kui keegi sulle siis selle reketi asemel hoopis pudelivett ulatab, siis sa võtad vastu. Sest vett on vaja, selle päritolu ei oma nii suurt tähtsust. Inimene on selles osas väga kohanemisvõimeline.

Patricia oli lõpuks koos Eriniga linna sõitnud. Tal oli ju uusi dokumente vaja. Temast sai Sarah Morgan. Piisavalt tavapärane, et mitte meelde jääda, samas piisavalt eriline, et mitte kahtlusi äratada. Ta veenis Erinit, et too talle tutvustaks kedagi, kes saaks talle võltsitud dokumendid muretseda, sest kui ta oleks ametlikult asja ajanud, oleks kättemaksuline endine abikaasa sellest kindla peale haisu ninna saanud ja ta väevõimuga koju tagasi vedanud. Kolleeg oli kõvasti vastu puigelnud seletades, et tema ei teagi, kust selliseid inimesi leida ja tema on terve elu olnud lollakalt seadusekuulekas inimene, kes isegi ühe valgusfooriga väikelinnas keset südaööd jääb punase foori taha lubavat tuld ootama. Aga Patricia rääkis hirmsaid lugusid sellest, kui palju mõjuvõimu tema mehel on ja kuidas ta on varemgi püüdnud põgeneda, aga mees on ta alati üles leidnud ja kui ta koju on lohistatud, siis on teda iga põgenemiskatse eest aina karmimalt karistatud. Valed tulid naise suust nii lihtsalt nüüd, kus ta teadis, et ei pea nende tagajärgede eest vastutama.

„Hea küll,“ nõustus Erin lõpuks „mul on üks endine kallim, kes sind võib-olla aidata saab. Tal on üks sugulane, kes tegeleb igasuguste kahtlaste äridega ja keegi täpselt ei tea, kust ta oma raha teenib.“ Erin raputas etteheitvalt pead, kortsutas kulmu ja sidus käed rinnale risti, andmaks mõista, et tema seda heaks ei kiida ja sellega seotud ei kavatse olla.

Patricia haaras naisel kahe käega õlgedest kinni ja embas teda pisarsilmil.

„Jumal õnnistab sind selle eest,“ lubas ta Erinile ja tundus, et selle kinnitamine rahustas pisut jumalakartlikku naist, kes ohkas kergendatult.

Nii tutvuski Patricia tarmuka punapeaga, kes ta oma valgete sammastega kolmekorruselise villa valgusküllases raamatukogutoas vastu võttis. Patricia rääkis kaastundlikule daamile loo sellest, kuidas ta oli kõrval osariigist öösel oma mehe rusika alt põgenenud, seljas vaid riided, mis tal tol hetkel seljas ja kiiruga kaasahaaratud peotäis dollareid. Ta valetas end paar aastat nooremaks, aga sünnikuupäeva jättis samaks, kartes, et võib nõrkushetkel unustada, mis ta uus sünnipäev on ja ennast sisse rääkida. Naine kuulas teda hoolega, küsimusi küsimata ja detailidesse sekkumata. Ta jälgis naist temalt pilkugi tõstmata, kui too tema vastas istus, närviliselt sõrmi mudis ja püüdlikult oma lugu eriliselt nutuseks jutustas. Mida rohkem ta jutustas, seda hullemaks lugu muutus, Patricia tundis, et peab rõhutama vägivalda ja õudusi, mida ta talus, sest naine ta vastas istus kui kivikuju ning muutis ta närviliseks.

„Ikka juhtub,“ ütles matroon lõpuks kuivalt. Nimetas summa ja lubas, et nädala pärast on dokumendid olemas. „Aga ma sinu asemel mõtleks mingi teise loo välja,“ sõnas ta lõpuks pilgu aknast välja pöörates. „Ohvriroll ei sobi sulle, sa ei esita seda veenvalt.“

Patricia istus vaikselt ja vajus sügavamale tumerohelisse samettooli, oodates et naine täpsustab või jätkab. Aga too istus vaikselt ja jälgis pilguga, kuidas akna taga roosipõõsastes tuul õitelt kroonlehti rebis. Sügis oli lõpuks ka Lõunasse jõudnud.

Patricia tõusis lõpuks oma toolist ja tänas naist, tahtis lisada, et see oma arvamust Eriniga ei jagaks, aga mõistis siis, et see on ebavajalik. Naine oli diskreetne, pidi olema, muidu poleks ta saanud edukaks selles, mida ta tegi. Mis iganes see siis oli. Ta lahkus ruumist, sulges enda järel ukse, astus läbi suursuguse eeskoja otse välisuksest välja, kus kolleeg teda närviliselt suitsu kimudes töötava mootoriga helerohelises tillukses Chrysleris ootas.

„Kõik korras,“ küsis ta hinge kinni hoides, kui Patricia kõrvalsõitja ukse avas.

„Nädala pärast on valmis,“ ütles Patricia vaid, mille peale Erin noogutas ja kummide vilinal kohalt võttis enne, kui Patricia turvavöö kinnitada jõudis. Ilmselt arvas ta, et mida vähem ta asjast teab, seda vähem on selles suures kuriteos kaasosaline. 

Mõnel õhtul oma tagasihoidlikus toas und oodates, kuulates kuidas võõrad loodushelid akna taga aina tuttavamaks muutusid, püüdes meenutada, kuidas kõlas tuul ta kodukandis, mis häält tegid langevad lehed, kuidas lõhnas sügis, milliseks muutus maapind esimeste öökülmade järel, mõtles Patricia sellele, kui lihtne kõik oli olnud. Kuidas talle oli see võimalus sülle kukkunud ja ta polnud takerdunud ühegi olulise takistuse otsa, mis oleks teda pannud oma plaani kahetsema või muutma. Natuke liiga lihtne isegi. Kas see oligi lihtne, või oli ta kõik need aastad seda stsenaariumi oma mõtetes läbimängides jõudnud veekindalima versioonini? Kas saatus ise oli ta asetanud õigel ajal õigesse kohta ja edasine oli lihtsalt hea õnne ja pealehakkamise vili? Kindlasti vedas tal selles osas, et kogu riik oli ikka veel juhtunust šokis. Kogu maailm. See halvas detailitundlikkuse ja üldise tähelepanuvõime. Kui sul on kuul jalas, siis hambavalu tundub selle kõrval tühine. Ja selle katastroofiga oli Ameerika saanud lasu unearterisse. Kaua see kesta ei saanud. Varem või hiljem inimesed toibuvad halvatusest ja elu läheb edasi. Inimene harjub kõigega. Ka kõige suurema kaotusega. Siis hakkavad nad uuesti märkama asju, mille suhtes vahepeal pimedad olid.

Näiteks seda keisrilõikearmi, mis jooksis Patricia kõhu peal. Alatine mõnitav meeldetuletus päevadest, kus ta oli kaotanud kõik selle, mis talle kunagi oluline oli. Üks väike lõige, mis pidi muutma kõik paremaks, oli eraldanud tema elu kaheks – enne sünnitust ja pärast. Unistused ja lootused enne, kaotused ja pettumused pärast. Õnn ja armastus enne, hirm ja valu pärast. Ta oli näinud teiste naiste arme, mis olid aja jooksul kulunud ja kui neid otsida ei osanud, siis sisuliselt märkamatud. Aga tema arm oli teistsugune, see oli vihane ja jultunud. Turritas pikuti üle naise kõhu, suur tume arm. Erin oli seda märganud, kui nad koos Patriciale uusi riideid ostmas käisid. Patricia oli just riietuskabiinis üht pluusi üle pea venitamas, kui Erin ette teatamata sisse astus, et talle veel mõned leiud proovimiseks ulatada. Naise pilk libises tahtmatult üle palja keha, jäädes viivuks bikiiniserval pidama, hüppas sealt kohkunult ja küsivalt Patricia tumedasse silmadesse, kui too automaatselt särki üle kõhu sikutas, et enda alastust varjata, avas korraks suu, nagu midagi öelda soovides, aga muutes kohe meelt ning surus lõuad otsustavalt kinni, pööras pilgu kõrvale, ulatas talle hilbud ja taganes kabiinist sõnagi lausumata. Patricia seisis jahmunult, surudes rõivahunnikut vastu rinda ning arutledes, kas ehmus Erin tema palja keha nägemisest või märkas ta siiski ka armi ja kas ta peaks naisega selle ise jutuks võtma ning selgitama või tegema nägu, et midagi pole juhtunud. Oli lootus, et naine ei saanud aru, mida ta nägi, aga kui Patricia talle tõde tunnistab, tulevad teised küsimused. Kus on siis see laps? Kui vana on see laps? Milline ta on? Kuidas suutis naine ta hüljata? Kas ta kavatseb talle järele minna? Kas ta oma lapsest puudust ei tunne? Kui mees oli temaga vägivaldne, kas on ta siis ka lapsega? Milline ema hülgab oma lapse ja ei tee temast kuude kaupa juttugi?  

Mõistagi võiks Patricia luuletada, et laps suri. Ta saaks seda veenvalt esitada, meenutades, millist valu koges, kui ta oli sunnitud enda ja Ricki armuviljast loobuma. Tagantjärele imestas ta enda rumaluse üle, ise veel täiskasvanud kõrgelt haritud naine. Kuna suhe Rickiga ei tähendanud talle mitte midagi, siis ei mõelnud ta kordagi sellele, et sellel afääril võivad olla ka tagajärjed. Kui ta siis üks hetk kahtlustama hakkas, et tema kehv enesetunne, pidev väsimus ja tundlikud rinnad võivad olla raseduse sümptomiks, valdasid teda emotsioonide-vikerkaare kõik varjundid. Ta oli elevil, sest ta ju unistas teisest võimalust olla ema; ta oli ärevil, sest kuidas selgitada Mike’ile et ta rase on, kui nad polnud kuude kaupa üksteist korralikult emmanudki, muust rääkimata; ta oli vihane, et selline asi juhtus; pettunud, et see on Ricki laps, mitte Mike’i oma. Ja kõige selle keskel oli ta sulnilt õnnelik. Universum oli andnud talle teise võimaluse olla hea ema. Nüüd ta teab paremini, kuidas vältida kõiki esimese sünnitusega kaasnevaid komplikatsioone, ta laseb endale kohe planeeritud keisri broneerida ja neelab kõik muud emotsioonid, mis sellega kaasa tahavad tulla, eos alla. Mitu nädalat hõljus ta oma pehmes mullis, unistades sellest, kuidas ta beebit kätel hoiab, kuidas teda rinnaga toidab, milliseid sipukaid talle jalga tirib, kuidas temaga pehmelt kudrutab, kui too püüab oma pontsakate pehmete sõrmedega, tema lendlevaid juuksesalke haarata, kuidas tema ümara kõhu kerkimist ja vajumist tundide kaupa jälgib, kui ta oma võrevoodis magab, kuidas ta enda ees jalutuskäru lükkab ja kuidas sügisesed lehed vankrirataste all krabisevad. Patricia oli tundud vaid ebamugavust, mida tema üsas kasvav beebi tekitas, aga tema rind oli juba täis armastust selle lapse vastu. Ta oli otsustanud seda last armastada ja keegi ei saanud seda armastust temalt ära võtta.

Kuid näis, et sellist plaani saatusel Particiale siiski varuks ei olnud. Oli üks teine plaan. Nimelt taheti teda heade töötulemuste eest osakonnajuhiks edutada. Miski, mille nimel ta oli viimased kümme aastat töötanud. Ta teadis, et ta väärib seda ja on selleks tööks piisavalt kogemusi omandanud. Kui ta praegu lapse saaks, siis peaks ta sellest võimalusest loobuma. Keegi ei hakka talle kohta hoidma, kuni ta kodus titega emadusrõõme naudib. Ja kui ta oleks ka uue beebi Mike hoolde jätnud, nii nagu Alexi, siis poleks see talle ju uus võimalus asju teisiti teha vaid sama stsenaariumi duubel.

Kui tegelike asjaolude reaalsus talle tuhmi raskusega peale vajus, pidi ta unelmatest välja astuma ja täitma oma kohust. Sama suure kindlameelsuse ja veendumusega, millega ta oli ennast beebi peatse tuleku osas häälestanud, hakkas ta ennast nüüd täpselt vastupidises ümber programmeerima. Ta keskendus kõigile eelistele, mida lapsest loobumine talle tähendas – karjäärialane eneseteostus ja tunnustus, suurem ja stabiilsem sissetulek, jäävad ära ebamugavad vestlused ja selgitused mehele, ta ei pea kartma, et mees ta petmise pärast maha jätab ja häbiposti paneb, ta ei pea muretsema uut, beebiootel emadele mõeldud garderoobi, ta figuur jääb samaks, ta ei pea kartma uut sünnitusjärgset depressiooni, ta ei pea oma karjääri sünnitusjärgse emapuhkuse tõttu pausile panema, ta ei pea kartma, et toob veel ühe lapse siia ilma, keda ta hoolimata üllamateist kavatsustest armastada ei oska.

Nii panigi ta endale naaberlinna naistekliinikusse vastuvõtu aja kirja ja lasi selle asja kiiresti ja diskreetselt korda ajada. Mike’ile ütles ta, et läheb töökaaslastega Vegasesse tüdrukuteõhtut veetma ja ärgu too teda nüüd paar päeva tülitagu. Mitte, et Mike’il oleks olnud komme teda tülitada, aga nii oli normaalne öelda. Mike siis naeratas õpitult ja manitses, et Patricia ei teeks Vegases midagi, mida Mike ei teeks. Patricia pilgutas vallatult silma ja vastas, et see, mis juhtub Vegases, see jääb Vegasesse. Sõbralik, pinnapealne viisakus, mis pidi olema märk hoolimisest. Igapäevased lühilaused ja kiindumusavaldused, mida nad esitasid eksimatu koreograafiaga, asi mida sa täiskasvanuna tegid, sest kõik ootasid, et sa seda teed ja see ei olnud keeruline ega nõudnud erilist pingutust.

Kui Patricia paar päeva hiljem koju naastes veidi uimane ja haiglane näis, aasis Mike teda kokteilidega liialdamise pärast, pakkus talle peavalurohtu ja ulatas talle klaasis jääkülma vett, hõõrus möödaminnes tema pingul kaelalihaseid ja lasi tal nädalavahetusel pikemalt magada. Patricia naeratas nõrgalt vastu ja tänas teda lahkuse ilmutamise eest, naerdes, et ta hakkab vist selliste pidutsemiste jaoks liiga vanaks jääma.

Seda, kui halvasti ta ennast juhtunu tõttu tundma hakkas, ei osanud ta ette näha. Korraga oleks nagu terve linn lapseootel ja värskeid emasid täis. Ta nägi hiiglaslike kõhtudega naisi ostukeskustes paterdamas, nägi naisi kohvikutes oma kätt nagu muuseas mööda paisunud keskosa hellitavalt üles-alla liigutamas, nägi naisi kummardumas beebivankrite kohale, nägi neid enesekindlalt tänavatel, ühes käes disainer käekott ja teises rippumas turvahäll, ajakirja kaantel vaatasid vastu teisejärgu kuulsused, silmis õnnis helk teatamas oma perelisast, tänavatel laiutasid reklaamplakatid vastsündinutega, mis tuletasid meelde, et vaktsineerimine on ülioluline ja tervise eest hoolitsemine algab juba enne sündi. Kõik telesaated olid täis beebisid, kõik filmid rääkisid noortest emadest. Justkui oleks Boeing 747 üle nende linnakese lennates kurekoloonia puurist vabaks päästnud ja nood potsatasid oma väärtuslikud kandamid kõik viiekümne miili raadiusse. Eks me ikka märkame seda, millest ise puudust tunneme. Oma sündimata lapsest tundis Patricia tohutult puudust. Imestades, et kuidas saab igatseda midagi, mida sul pole veel olnud. Aga see oli vist rohkem versioon temast, keda ta igatses ja mis talle rahu ei andnud, versioon temast kui ideaalsest emast, mida ta taga igatses, mitte konkreetselt lapsest, kes oleks ta emaks teinud.

Ta surus tookord need emotsioonid nii sügavale enda sisse kui kannatas ja kordas endale, et see ohver oli seda väärt. Nüüd saaks ta need tunded enda seest välja lasta ja avalikult leinata last, keda ta kunagi ei saanud, leinata ka ennast selle lapse emana. Kuid ta oleks eelistanud, et ei peaks seda tegema. Mälestus sellest lapsest oli talle omamoodi pühaks saanud ja talle tundus alatu seda mälestust hauaröövlina laastama asuda.

Varem või hiljem hakkavad inimesed nagunii küsimusi esitama. Kus oli tema, kui Kaksiktornid kokku kukkusid. Seda küsimust oli ta kuulnud klientide poolt omavahelistes vestlustes esitamas, oli kuulnud televiisoris hilisõhtustes vestlussaadetes, oli kuulnud raadiojaama intervjuudes. Päev, kui sündis uus ilm, kus olid sina, kui see ilmavalgust nägi? Vastus sellele küsimusele ühendas neid inimesi, ühendas omavahel ja lõi sideme sündmuse endaga. Vastused olid äravahetamiseni sarnased, kuid vastajale olid need haruldased ja ainukordsed, miski mis kuulus ainult neile.

Patricia oli kuulnud oma sõbrannade ja kolleegide sünnituslugusid. Vahet pole, kas naisel oli üks laps või tosin, iga sünnilugu oli mälestus omaette ja kui mõnel koosviibimisel üks ema jutuotsa lahti tegi, siis tulid ülejäänud oma lugudega kaasa. Sama fenomen näis vallanduvat ka Kaksiktornide katastroof. Kus keegi parasjagu oli, mida sõi, kellega telefoni teel rääkis, millal uudist nägi, mis tal tol päeval seljas oli ja kellele esimesena helistas, et uudist jagada. Need lood ühendasid rahvast. Oldi kogetud midagi sama, kuigi erineval moel, aga siiski sarnaselt. Samamoodi, nagu sünnituslood. Minu valu on sinu valu ja jagatud valu on pool valu. Ega sa muidu ei saagi rahvana aru, et kuulud samasse ühiskonda, kui sul pole mõnd jagatud katastroofi. Viimasest Ühendriike siduvast katastroofist oli juba aega möödas. Noorem põlvkond ei pidanud seda enda katastroofiks, see kuulus nende vanemate põlvkonnale. See uus aga ühendas nii vanemaid kui noori, vaeseid kui rikkaid, musti ja valgeid. Katastroofid ühendavad rohkem, kui miski muu. Teistel sündmustel on reeglina ikka ühed teiste vastu, aga õnnetuste puhul on kõik kaotajad. Surm muudab kõik asjad paremaks.

Sel aastal tulid tänupühad paljudele peredele teisiti. Üle kogu riigi istuvad ühise õhtusöögilaua taha perekonnad, kes ei saa enam kunagi terveks. Mille eest nad sel aastal tänulikkust väljendavad? Mille eest on tänulik tema pere, mõtles Patricia klientidele naeratuse saatel praemuna ja peekonit serveerides. Kas nad on juba mälestusteenistuse tema eest korraldanud, või loodavad veel, et ta välja ilmub? Kas tema dokumendid ja telefon leiti või mattus see nii sügava tolmukihi alla, et tänavakoristus autod selle enda sisse imesid ja nii ei jäänud temast New Yorki märkigi maha? Mõned korrad oli ta koju helistanud. Nõrkushetkeil, kui igatus kodu järele kõik ettevaatusabinõud tähtsusetuks muutis. Ainult kord õnnestus tal Mike kodust kätte saada, teistel kordadel kuulis ta vaid enda häält automaatvastajas. Kus käis Mike nendel õhtutel, kui ta kodus ei olnud? Kas käis otsimas oma naist? Või sai kokku oma silmarõõmuga? Kas nende elu oli edasi läinud või pausile jäänud? Kas temast tunti puudust või muutis ka tema oletatav surm nende elu paremaks?

Mehed ei ole oma afääre sõlmides kunagi nii hoolsad, kui naised, selles oli Patricia veendunud. Tema seiklus Rickiga kestis aastaid, ilma et ta kordagi oleks oma abikaasale vahele jäänud või olnud vahelejäämise lähedal. Nad kohtusid armukesega regulaarselt igas kuus paar-kolm korda ja Mike isegi ei kahtlustanud midagi. Patricia oli olnud ettevaatlik, kui see üks väike tööõnnetus välja arvata. Ei mingeid flirtivaid sõnumeid, ei mingeid pikki jalutuskäike ega lõputuid kohvipause, mitte ühtegi kaotatud kõrvarõngast ega sentimentaalseid kingitusi, mis oleks teda reetnud.

Kaua Mike’i suhe kestis, seda ta täpselt öelda ei osanud, aga ilmselt mitte kuigi pikalt, enne kui mees talle vahele jäi. Iseasi, kas Mike niiväga püüdiski seda asjaolu abikaasa eest varjata. Naine oli kaalunud ka seda varianti, et Mike meelega polnud varjamisele erilist rõhku pannud. Võibolla oli see mehepoolne test, et näha kas Patricia üldse veel hoolib, ehk ta lootis, et naine saab armukadedaks ja hakkab abielu nimel rohkem pingutama, et mees ei läheks teise naise juurde, või siis hoopis hellitas lootusi, et naine ei andesta kõrvalhüpet ja lõpetab abielu, et ta saaks siis teise naisega kokku kolida. Aga Patricia ei kavatsenudki lahutada. See, et neil omavahel ammu juba normaalseid abikaasade vahelisi suhteid polnud, ei muutnud tema meelest midagi. Talle oli oluline olla mehe naine, abielus. See oli staatuse küsimus. Osades kultuurides oli täiesti ootuspärane, et abikaasad omasid armusuhteid. Armastus ja abielu ei pidanud tingimata kokku kuuluma. Oma ema pealt oli ta näinud, mida lahutus naisele tähendas ja ta ei kavatsenud seda üle elada. Lahutades langes naise positsioon ühiskonnas vallalise omast madalamale. Vallaline võis olla ise sellise elu valinud, aga lahutus tähendas ebaõnnestumist. Sa olid proovinud ja põrunud. Kui sa ei saanud sellega hakkama, siis millega sa veel mööda paned? Kas sind saab üldse usaldada? Naisel oli üks ülesanne, või olgu - kaks: hoida oma mees kodus õnnelik ja olla hea ema oma lastele. Kui sa polnud üht või teist, siis polnud sa kas ülesandest aru saanud, või mis veel hullem, aru saanud, aga mitte täitnud. Ei teagi, kumb hullem oli. Seda, et Patricia mingi musterema pole, see oli niigi teada. Kuigi nad Mike’iga koduseid asju kiivalt enda teada hoidsid, siis asjaolu, et Patricia tööl käis ja kodus oma lapsega ei olnud, oli juba piisav, et kõik teaksid, mis sorti ema ta on. Viiekümnendad oli ammu möödas, aga naistelt eeldati ikka eelkõige seda, et ta on kodus ja kasvatab uut põlvkonda. Paljud tema endised ülikoolikaaslased olid sel hetkel, kui arst nende rasedust kinnitas, karjäärist loobunud ja koduseks jäänud ning tööle ei kibeletud ka pärast seda, kui lapsed juba teismeliseks saama hakkasid. Naiste tööl käimisele vaadati viltu. See oli märk sellest, et mees ei suutnud oma peret ülal pidada või mis veelgi hullem, naine valis isiklikud ambitsioonid emaduse õndsuse asemel. Patricia oli ammu juba leppinud sellega, et nende pere kulul sellised kuulujutud levisid. Aga ta oli vähemalt abielus. Nii jäi talle vähemalt see.

See, et abielu polnud õnnelik ja mõlemad tundsid üksteise vastu vaid jahedat viisakust, mis aja jooksul allasurutud kibestumiseks kujunes, see polnud tähtis. Palju neid tõeliselt õnnelike abielusid ikka oli? Õnnelikud abielud olid inimestel klantsajakirja kaanel ja armastusromaanides. Kõik teised abielud olid õnnetud, igaüks ise moel. Eemalt ainult paistsid õnnelikud, aga korgi üks liigne vein reede õhtul lahti ja kõik need õnnelikud abielud on ühekorraga üks kannatuste jada. Kui õnnetuse põhjuseks ei ole kaasad, siis on probleemid rahadega; kui pole küsimus rahas, on mure lastega, kas neid on liiga palju või liiga vähe või ei oska nad õigesti käituda; kui lastega on hästi, siis on ilmtingimata jamad ämmaga ja kui ämmaga ka saadakse läbi, siis on alati võimalus, et su mees jääb varem või hiljem oma tennisepartneriga hullates vahele, kui sa pühapäevaselt missalt peavalu tõttu pisut varem koju tagasi jõudsid. Õnn oli miraaž, miski mis ainult eemalt tundus kosutav ja käega katsutav, aga milleni küündimine näis ilmvõimatu ja mis libises su käest enne, kui sa selle kätte said.

Patricia oli endamisi tänulik, et Mike’il oli tema vastu vähemalt nii palju austust, et oma lehtsaba nende ühisesse koju ei toonud, vaid mehe autos randevuutasid. Nii Mike vahele jäigi, et ühel hommikul tööle kiirustades Patricia sedaan ei startinud ja mees laenas talle oma maasturit, kingitus abikaasalt kolmekümneviiendaks juubeliks, liisingumaksed olid krõbedad, aga Patricia must südametunnistus vajas seda plaastrit, et toime tulla enda üleastumisega. Istet enda järgi paika sättides sattus naise sõrmede vahele avatud kondoomipakendi sakiline serv. Ilmselt oli see sinna libisenud ja mees polnud märganud seda minema visata. Naine tundis pakendi ilmeksimatult ära. Patricia oli seda oma sõrmede vahel jõllitanud, esimese hooga taipamata, mida see tähendab ja tundes siis kõhukoopas kerkivat kuumavat raskust, kui selle tähendus talle kohale jõudis. Ta tundis kuidas lämbub õhupuuduse kätte, kuidas miski pigistab ta neelu ja silme eest läks mustaks. Mees oli aastaid seda marki kasutanud, oli kasutanud ka siis, kui nende kuum suhe algas. Nüüd siis kasutas mees neid kellegi teisega. Millegipärast tundus just see asjaolu naisele suurema reetmisena, kui armulugu ise. Selle sai ta mehele kergesti andeks anda, aga just see, et mees oli jaganud kellegi teisega midagi, mis ta arvas, et kuulus vaid neile kahele, tegi haiget. Ta sai ise ka aru, et on silmakirjalik ja tobe, oli tema ju meest palju kauem petnud ja tema reetmise skaala polnud mehe omaga võrreldavgi. Rääkimata sellest, et lähedus nende vahel oli ammu muutunud mälestuseks, mille kohta nad nüüd vaid kohustuslikku pantomiimi esitasid, kuid valu rabas teda rinnust ja jäine õud pani tal vere soontes tarduma.

Pärast seda leidu asjad muutusid. Võimuvahekord abikaasade vahel võrdsustus. Patricia tundis üle aastate, et tema üksi ei ole see, kes neist pahalane on. Senini oli ta tundnud, et kõik, mis nende suhtes valesti oli, tulenes Patricia tegudest ja tegevusetusest. Ta oli väsinud end süüdi tundmast, väsinud kikivarvukil oma enda kodus, mille eest tema arveldusarvelt laenumaksed pangale laekusid, ringi hiilimast, tüdinenud vabandamast iga hilise saabumise ja töölähetuse pärast. Aga ta oli sellega vaikselt leppinud, endale kinnitanud, et see on tähtsusetu lõiv, mida kõigil siin elus ühel või teisel moel tasuda tuleb. Ta ei aimanudki, kui väsinud ta kõigest sellest oli enne kui kondoomiümbrise rebitud nurka enda pihku kägardas.

Kui esialgne šokk ta keha oma haardest vabastas ja ta uuesti hingata sai, adus ta, et oli aastaid mehega suheldes hinge kinni hoidnud. Ta tundis kirjeldamatut kergendust asjaolust, et mees oli samamoodi vigane ja nõrk, nagu tema isegi. Süütunde raskus oli ta maadligi surunud, aga see tilluke läikiv plastikust kolmnurk tõstis ta üles. Ta kasvas pikemaks ja pea tõusis õlgade vahelt, silmadesse ilmus naeratus ja kopsud said täis värsket õhku. Ta tuju paranes ja ta oli ümbritsevate osas lahkem ning meeldivam. Tema kõnnakus oli kergust ja kõnes lõbusust. Ta julges jälle oma mehele õhtusöögilauas silma vaadata ja seada kahtluse alla tema otsused ja valikud. Patricia oli leidnud üles versiooni endast, kellesse mees aastate eest armus, aga nüüd oli mehe kord selle eest põgeneda. Naine nägi, kuidas mees tema pilku vältis, temaga kõneldes kühmu vajus. Ta märkas, kuidas süütunne, millest tema oli vabanenud, oma harali kombitsad mehe ümber sirutas ja ta enda sisse mattis. Ta oleks tahtnud võtta mehe käe, selle sõrmed enda omade vahele põimida, tema vastu nõjatuda, tema embusesse ennast kaotada, kinnitada mehele, et kõik on hästi ja tol pole vaja ennast süüdi tunda ja et ta teab mida mees tunneb ning see ei loe, paljud paarid on sellest üle saanud ja välja tulnud paremas seisus, kui enne ja et see on uus algus neile. Kuid loomulikult ei saanud ta seda mehele öelda. Ta ei saanud talle mitte midagi öelda, mis mehe enesetunnet parandanud oleks.

Uus hingamine, mille ta oli leidnud, hääbus sama kiiresti kui oli tärganud.

Aga nüüd olid asjad teisiti. Nüüd oli ta kadunud ja tema kohalolek ei meenutanud mehele nõrkushetki ja tema kirg polnud süütundest määrdunud. Patricia oli kindel, et nüüd, kui teda enam ees ei ole, siis saab mehe suhe uut hoogu juurde. Isegi kui see mingi tõsine asi ei olnud, siis õnnetus ühendab. Mees vajab lohutust ja kui mehel poleks enne afääri olnud, siis värske lesk on väikelinna naistele nagu mesi kärbestele. Mike oli igas mõttes hea partii. Ta oli nägus, heade kommetega ja oma pojale hea isa. Peavõit. Väike trauma kadunud naise näol, oli veel kirsiks suurepärasel, tummisel ja tihkel šokolaaditordil.

Kohvi serveerimine, mille maitse oli pärast Patricia palkamist mõnevõrra paranenud, oli nende paari kuuga naisele muutunud väljakannatamatult tüütuks ja üksluiseks. Ta teadis küll, kuidas suhelda keeruliste inimestega, aga see ei pakkunud talle piisavalt väljakutset. Kui su aju on treenitud töötama probleemide ja analüüside kallal, siis pikale veninud jõudeaeg ajab aju stressi. Ta oli püüdnud ennast töövälisel ajal raamatute lugemisega lõbustada, ristsõnu lahendada ja koguni iseseisvalt mandariini keelt õppida, aga sellest ei piisanud. Ta tundis rahutust endas kasvamas, rahutust mis otsis väljundit.

Kui ta siis võidunud menüüga järjekordse kliendi juurde suundus, pidi ta äärepealt kannal ringi pöörama ja minema tormama, kui too talle otsa vaatas. Needsamad rääsunud vurrud ja väikesed seasilmad lihavas näos, kolm kuud tagasi jõudis ta neid pika autosõidu ajal küllalt vaadata, et need talle mällu sööbiks.

„Ohoo, kes meil siin siis on!“ hüüatas mees lõbustatult.

Patricia tardus ja ootas, mis edasi hakkab juhtuma. Tundis, kuidas rinnus laperdab ja kõrvus kohiseb. Kas mees tunneb ta ära? Kas ta hakkab naisele taas küsimusi esitama, nagu nende esmakohtumise ajal? Kas Patricia suudab käigu pealt mingi loo välja mõelda, või on parem igaks juhuks kannal ringi pöörata ja ennast kööki peita, kuni mees lahkub? Ta seisis mehe ees, hoides kramplikult menüüd enda ees nagu kaitsekilpi ja ootas mehe edasisi käike.  

„Ma vaatan, et Oscar on hakanud aina ilusamaid tütarlapsi siia tööle võtma,“ ta kummardus naisele lähemale, pilgutas silma ja jätkas: „eks ikka selle oma legendaarse kohvi kompenseerimiseks.“

Patricia purskas närviliselt naerma, kuid ei suutnud ikka veel midagi öelda.

„Kuule,“ kissitas mees nüüd korraga silmi, „sa oled kuidagi jube tuttava näoga, kas me oleme varem juba kohtunud?“ uuris ta käega üle vurrude silitades.

Patricia lõi pea selga, plaksutas silmi ja flirtis häbitult vastu: „Ma olen kindel, et sa ütled seda kõikidele tüdrukutele, kes sulle kohvi serveerivad!“

Mees müristas naerda ja teatas käsi laiutades, et jäi vahele. Patricia valas kohvi kruusi ja jättis mehele menüü lauda, lubades, et saabub peagi tema tellimust võtma. Läks näiliselt krapsaka sammuga ja puusi volksutades tagaruumi ning vajus seal suure hõbedase külmkapi taha kössi. Vedas! Mees jäi usukuma, et nad pole kohtunud. Praegu. Aga küll talle meelde tuleb. Vahel on nii vähe vaja selleks, et alateadvus mälestusprotsessid käivitaks ning meelde tuletaks asjad, mida unustada püütakse, inimesed, kes sooviksid unustusse jääda. Ta peab siit esimesel võimalusel jalga laskma. Tal olid küll ainult natuke raha kõrvale pandud, aga nüüd juba parem väljaõpe pooltõdede esitamiseks. Ta teadis nüüd paremini, kuidas Ameerika bürokraatia hammasrattad pöörlevad ning mõistis, et suuremas linnas on tal ellujäämiseks paremad võimalused, kui unises maanteeäärses kohvikus.