Peatükk Teine

 

Nad jõuavad kohale järgmisel päeval

Patricia oli kõndinud terve päeva. Manhattenilt üle Brooklyni silla, Brooklynist Staten’i saarele. Vahepeal liikus ta edasi metrooga, siis bussiga, aga peamiselt jala. Iga kord, kui mõni politseiauto vilkurite ja sireenidega temast mööda sõitis, või kui mõni politseimundris korravalvur tema teele sattus, aeglustas ta sammu, langetas pilgu, pööras näo eemale, surus huuled kriipsuks ja lõua jonnakalt ette, justkui oleks ta tagaotsitav ja sundis end loomulikuna liikuma. Kuigi, mis on loomulik käitumine politsei juuresolekul, kas see polegi teatud kõhedus alakõhus ja loomupärane ebamugavustunne, olgu sa kui seadusekuulekas kodanik tahes? Kui päike hakkas loojuma ja pimedus aina jõulisemalt võimust võttis, mõistis ta, et peab endaga midagi ette võtma, sest ta nägi välja, nagu oleks mõnest kinnisest range järelevalvega asutusest pagenud. Pükskostüüm ei olnud mõeldud selleks, et sellega terve päev aktiivselt liikuda. See ajas higistama ja sügelema, ta mõtles korduvalt, et peaks mõnest odavpoest läbi astuma ja midagi praktilisemat ja mugavamat endale selga ostma, aga mõttest kaugemale ei jõudnud. Jah, sularaha tal väga polnud ja krediitkaardi oli ta koos muude dokumentidega Wall Streetile visanud, motell näis selles valguses arutu priiskamisena. Või? Inimesed on kõik juhtunust šokis, no peavad olema. Kuigi ta ei teadnud, mis täpselt juhtunud oli, keegi vist ei teadnud. Ta nägi inimesi tänavatel ja metroojaamades nutmas ja hüsteeriliselt mobiiltelefonidega helistades ning sõnumeid saates, kuulis kuidas inimesed valjuhäälselt halasid, kui ei saanud oma lähedasi telefoni teel kätte. Patricia oli oma mobiiltelefoni andnud ühe naise kätte, kes palus tal võimalust abikaasale helistada, seletades, et tema enda telefonil oli aku tühjaks saanud või midagi sellist. Kuna Patricia teadis, et tema seda telefoni enam ei vaja, sest ta kavatses oma minevikuga hüvasti jätta, siis ei jäänudki ta ootama, et võõras ta telefoni talle tagasi annaks. Patricia sai aru sellest, et maailm sel moel nagu tema seda teadis oli lõppenud. Kas see oli sõda või usklike poolt oodatud jumalik kättemaks inimkonna pattude eest, see oli veel selgusetu, aga midagi murrangulist oli toimunud. Ta võib ju apelleerida mõne pehmema südamega administraatori hingele, teeseldes, et on segaduses ja eksinud, traumas ja ei mäleta, kes ta on, kust tuleb ja kuhu läheb. Et ta vajab vaid tuba, korralikku ööund, kasvõi motelli fuajees, mõnes varjulisemas nurgas,  ning hommikul on tal kindlasti juba parem ja administraator ei pea tema pärast muret tundma. 

Ta kaalus ka muid alternatiive, aga need tundusid algusest peale halva variandina. Haiglas nõutakse liiga palju andmeid, et ta üldse jutule võetaks, pealegi ei ole tal midagi viga. Einelas või bensiinijaamas ärataks ta liigset tähelepanu ja peagi kutsutaks talle sinna patrull järele ja kuna ta polnud ise veel päriselt otsustanud, millist elu ja kellena ta elada tahab, siis jääks ta kindlasti õppinud ametnikule oma pooltõdede ja hämamisega vahele. Motellis olid võimalused paremad. Hommikul enne koristaja tulekut kära tekitamata lahkuda ja jätkata eelmisel päeval loodud plaaniga. 

Ainult filmides on nii, et kõik maantee ääred motelle täis tikitud, kui sa neid hädasti vajad. Päriselt on lihtsalt jupp tühja maad. Metsa, võsa, prügi, tanklaid. Kiirsõidutee äär ei ole mõeldud selleks, et seda jalgsi läbida. Autot sõidavad sust suure kiirusega mööda, nii lähedalt, et tundub nagu rebiks õhuvool sult riided seljast, üles keerutades maanteetolmu ja enda järel õhku heitgaasidega reostades. See kõik tuli naisele ebameeldiva avastusena. Ta läkastas ja köhis, pühkis näolt tolmu ja prügi. Pimeduse saabudes hakkas ta ka oma nähtavuse pärast muret tundma, sest mõni auto juba praktiliselt riivas teda. Oleks ta seda teadnud, et tal tuleb tühjalt nii pikalt lonkida, oleks ta linnas mõnele bussile pileti ostnud ja sel viisil oma uut elu alustanud.

Kell võis olla juba üks öösel, kui ta lõpuks eemalt üht rohelist kutsuvat silti täheldas. Kell! Kellast oleks ta pidanud vabanema, kui lootis uut elu puhtalt lehelt alustada. See oli kingitus vanaemalt poja sünni puhul. Ilus juugendi stiilis kandilise sihverplaadiga kullatud kell, mille tagaküljele oli graveeritud Alexi sünnikuupäev ja kiri "Patriciale vanaemalt". Kell oli ise juba sellevõrra haruldane, et ka graveeringuta oleks seda temaga seostatud, aga kiri muutis asja hullemaks. Spontaanselt tõstis Patricia oma vasaku randme kõrgemale ja kinnistas pilgu sihverplaadile. Klaas oli tolmune, kriibitud, aga näis, et mehhanism töötas. Tal oli õigus, osutid näitasid 01.16. No nüüd oli tal see kell. Seda siia, suvalise maantee teepervele autorataste meelevalda jätta tundus reetmisena. Vanaema oli nii uhke olnud tema üle, kui Alex sündis. Ta oli tütretütart haiglas külastanud, kui too vaevu teadvusel olles alles pärast operatsiooni patjade najal lamas. Vanaema polnud juba aastaid oma kodust kuhugi kippunud, podagra vaevas ta jalgu ja õhupuudus kiskus rinnust. Aga oli end kokku võtnud ja lasknud Mike’il endale järgi tulla, et Patriciat külastada. Oli ta kõrvale toolile end hingeldades sättinud, tütretütre käest kondiste sõrmedega kinni haaranud ja talle oma kaeste silmadega otsa vaadates öelnud, et nüüd on tüdrukust saanud naine, kui on elu edasi andnud. Vanaema suri mõned kuud pärast lapselapselapse sündi, nagu ta oleks just sel põhjusel end kokku võtnud, et lapselaps ära näha, enne kui oma looja juurde naaseb, ja ei saanud kunagi teada, et Patriciast ei saanudki oma lapsele korralikku ema. Ega oma mehele väärilist naist. Ta oli põrunud kõige haledamal moel. Aga habras käekell meenutas talle seda, et keegi uskus temasse. Ja ehk nüüd on tal võimalus oma elu korda saada. Puhtalt lehelt alustada, kirjutada uus lugu, olla see naine ja ema, keda vanaema temas näha soovis. Ta oli ju veel võrdlemisi noor, saab veel lapsi saada ja neid kasvatada, neid armastada ja tunda nende armastust. Kell jääb, otsustas ta. Mõtleb mingi legendi sellele külge ja hoiab seda. Ta klõpsatas kinniti lahti ja libistas kella jakitaskusse. Jah, ta hoiab kella alles, aga kandma seda ta ei hakka. Mitte nii kaua, kui on oht, et see võib tema plaani saboteerida. Ta oli vaadanud küll neid krimisaateid, kus kurjategijad mingi tobeda emotsionaalse pisiasja pärast uurijatele vahele jäid.

Kurjategija. Imelik, et ta ennast kriminaalidega seostas. Oli terve päev politseinikest eemale hoidnud ja nende eest pilke peitnud. Kunagi varem polnud ta märganud kui palju korrakaitsjaid ringi liigub, nüüd näis, et ei saa kaht sammugi astuda ilma et mõne sinise mundri kandaja otsa ei koperdaks. Mis seadusi ta siis õieti rikkus, et ta ennast nii halvasti neid nähes tundis? Kas on keelatud oma elu elada, tunda õnne, olla vaba? No jah, moraalselt oli see ju vale. Oma pere hüljata ja teeselda, et sind pole, kui sa tegelikult oled elu ja tervise juures, lihtsalt sa arvad, et sul on üksi parem ja neil on parem sinuta. Normaalne inimene lahutaks. Aga see polnud nii lihtne. Lahutus oli piinlik ja häbiväärne. Kumbki neist polnud kunagi lahutust isegi maininud. Neid näis ühendavat vaikiv kokkulepe, et parem olla koos õnnetud, kui eraldi õnne otsida. Tuttavad olid neile öelnud, et kui ülepea kiiresti abielluda ja laps teha, siis suhte püsima jäämine on välistatud. Statistika kinnitas seda. Patricia teadis niigi. Aga ta ei tahtnud sellele mõelda. Nad juba olid oma kohtumislooga statistilist tõenäosust trotsinud, miks edasine peaks sama mustri järgi toimima? Mike ja Patricia olid oma suhtes nii kindlad, et kui selguski, et nad õieti ei tundnudki üksteist, siis ei lubanud uhkus neil viga tunnistada. Neil ei olnud midagi ühist. Neil polnud omavahel millestki rääkida. Kui Patricia rasedaks jäi tuli see oodatud kergendusena mõlemale. Nii oli neil vähemalt midagigi, mis neid seob, ühine eesmärk, millele kõik muu rajada. Küllap tulevad last kasvatades ka ühised jututeemad ja ühised mälestused ning tulevikulootused. Kumbki ei osanud ette näha, et ühine laps neid üksteisest veelgi rohkem eraldab ja allasurutud vimma allikaks kujuneb. Aga lahutus oli ometi välistatud. Üks asi oli proovida ja põruda, aga lahutus tähendaks allaandmist, seda, et sa tunnistad, et sa vaatamata oma püüdlustele oled saamatu. Patricia tundis niigi, et on emana läbi kukkunud, kui ta lahutaks, siis saaks sellest kogu maailm teada. Nii teadis seda ainult tema ja Mike ja mees näis lahutust sama kirglikult vältivat, kui temagi. Olles lahutatud vanemate lapsed ja mäletades liigagi selgelt seda tunnet, et lahutus tähendab hädade algust ei soovinud nad seda pärandit oma pojale kanda jätta.

Alex. Poiss oli alles nii väike ja harjunud sellega, et ema ei olnud kunagi kodus ega osalenud lasteaia üritustel, ema oli tema jaoks rohkem nagu haldjast ristiema, kes ilusaid kingitusi tõi ja kes tundus muidu ka viirastuslik ja väljamõeldud tegelane, pigem kontseptsioon, kui inimene, ilmselt ta oma ema peale kuigi palju ei mõtle. Vähemalt ei analüüsi, kas too on hea või halb ema. See tuleb hiljem, seda teadis Patricia kindlalt. Ta ise oli ka alles täiskasvanuna aru saanud, et tema lapsepõlv ei olnud päris see, mida inimesed klassikaliselt heaks lapsepõlveks lahterdavad. Ema oli. Ta polnud vägivaldne, ta ei joonud. Ta lihtsalt oli kauge, külm. Patriciale tundus sageli, et lausa ükskõikne. Nüüd öeldakse selle kohta „emotsionaalselt eemalolev“. Ema võis olla tütrega samas ruumis, nad võisid istuda kõrvuti sama diivani peale ja vaadata telerist sama saadet, naerdes samade naljade peale, aga ometi tundus, et naine tema kõrval asub valgusaastate kaugusel. Vahel mõtles Patricia, et kui ta käe sirutaks ja ema puudutaks, kas tunneks ta seal naise kätt, või hajuks siis emakuju nagu hommikuudu päeva esimeste valguskiirte valguses. Ta tegeles oma hobidega, veinitas sõbrannadega, tõi koju erinevaid mehi, see kõik oli osa tema emast. Osa, mida ta noore tüdrukuna kuidagi defineerida või osanud ega soovinud. Üsna varajases nooruses sai Patricia aru, et tal on parem olla nähtamatu. Nii ei tülitanudki ta oma ema. Ema ei öelnud küll kunagi otseselt, et tütar teda segaks või oleks tal jalus, aga tüdruk tajus kergendusest, mida luges ema kehakeelest, kui ta hakkas aina rohkem aega vanaema juures veetma. Ta märkas ema õlgadelt laskuvat raskust, kui pärast kooli teatas, et läheb õhtuks vanaema juurde.

„Oled kindel,“ küsis ta, ise hinge kinni hoides. „Sa oled see nädal seal juba mitu õhtut veetnud.“

„Vanaema vajab mind,“ kehitas Patricia õlgu ja vaatas emast mööda, tema pilgu eest puigeldes. „Ta ütleb, et jalad vaevavad ja tal on suur abi minu seal olekust.“

„Oh, seda kindlasti,“ naeratas ema ja õhk puhisest vaevumärgatavalt temast välja ja pinge õlgades vähenes silmnähtavalt. „Aga vaata, et sul kooliasjad ikka tehtud oleks,“ ei jätnud ta mainimata. Rohkem iseendale kinnitamaks, et on vanemakohustust täitnud, kui tütre pärast muret tundes. Ega ta kunagi tegelikult Patricia õppimist ei kontrollinud. Patricia ei andnud põhjust emal selle pärast ka muretseda. Ta hoolitses, et koolis asjad sujuks ja ta millegagi eriliselt silma ei torkaks. Nii oligi ta täiesti keskmine õpilane, märkamatu, ei jäänud silma hooletusega, aga ka mitte eriliste võimetega.

Vahel, kui ema üksi olles jõi, mida ei juhtunud kuigi sageli, sest enamasti oli tal mõni naabrinaine, töökaaslane või meesterahvas seltsiks, muutus ta härdaks, kutsus tütre enda kõrvale sohvale, silitas ta maasikablonde juukseid ja rääkis kähedalt murduval häälel, kui ilus ja hea tütar tal on ja kui uhke ta tema üle on. Neil kordadel jäi Patriciale tunne, et ema on uhke eelkõige selle üle, et tütar saab ise endaga hakkama ja tülitab ema oma muredega haruharva. Isegi see lause „olen su üle uhke“ kõlas ena suust ebaisikulisena ja kunagi ei täpsustanud ta, mille üle nimelt ta uhke on. Just selline tütar ta püüdiski olla. Ta õppis ise oma muresid lahendama ja ema pärimistele, kuidas läheb, vastas ta ikka, et hästi läheb. Ema naeratas oma nukrat naeratust ja rohkem ei uurinud. Patricia ootas nii väga seda, et ema oleks uurinud, esitanud lisaküsimusi, täpsustavaid küsimusi, et tüdruk oleks saanud end avada. Ta kuulis sageli teiste tüdrukute jutte, kes kaebasid, et nende vanemad urgitsevad nende elus ja tahavad kõike teada ning unistas, et tema enda ema oleks ka üks neist uudishimulikest ja ülihoolivatest vanematest. Ta teadis, et klassiõed teda kadestasid, kui ta ütles, et tema ema ei küsi midagi ja laseb tal teha, mida tahab, käia kus iganes soovib, kellega tahes, aga selline vabadus tuli hinnaga, mida Patricia polnud valmis maksma. See tuli turvatunde ja lapseks olemise hinnaga.

Vanaema küsis vahel, et mis teil seal kodus toimub, et sa pidevalt minu juures tolkned? Ta kartis kõige rohkem seda, et mõni ema meessõpradest tüdruku vastu ebatervet huvi ilmutab ja uuris selle kohta põhjalikult. Kuigi Patricia kinnitas, et midagi sellist pole olnud ja mehed teda vaevalt märkasid, kui ta vaikselt omas toas end varjas, kui kuulis elutoast madalaid kudrutavaid helisid, siis kissitas vanaema selle peale ikkagi silmi ja surus huuled kahtlustavalt kokku, nii et tema suu ümber peened kortsud teravalt esile tulid.

„Sa vaata ette,“ hoiatas ta vaid. „Need mehed on salakavalad ja kui paar pitsi hinge all, siis ei saa ise ka aru, kas käe all on ema või tütar.“ Oma haige jala tõttu veetis vanaema palju aega televiisori ees ja oli liiga palju fantaasiarikkaid saateid vaadanud. Vanaema märkas ka seda, kui Patricia oma riietest välja kasvas, kui tal kuupuhastus algas, kui tal koolis mõne õpetajaga sõnelemist esines. Vanaema ka ei uurinud. Aga ta märkas, kui Patricia oli ebatavaliselt jutukas või veelgi endasse tõmbunum kui muidu, märkas kui ta hajameelselt kahvliga toitu sonkis, märkas kui ta telesaadet vaadates turtsatas või ohkas, märkas kui ta riideid sikutas või ebamugavusest niheles. Nii nagu lapselaps ei küsinud, nii ei öelnud vanaema ka sõnagi. Kuid muretses talle uusi riideid, väites, et tal sõbranna oli pakkunud, kelle lapselaps on umbes samas vanuses, aga kellele need riided on väikseks jäänud. Patricia nägi küll, et osadel nendest riietest olid sildid alles küljes ja nägi ka tühje kataloogisilte kandvaid vanaema aadressiga markeeritud postipakke, mis prügikonteineri kõrval ootasid, tegumoe poolest olid need rõivatükid ka pigem vanaema kui mõne teismelise tütarlapse maitse, aga ta ei pirtsutanud, võttis riided tänulikult vastu ja teeskles, et usub vanaema juttu, paludes sõbrannat tema poolt kingituse eest tänada. Samal viisil hoolitses vanaema ka selle eest, et neiul oleks alati piisavalt korralik varu hügieenitooteid, luisates, et ta kappe koristades oli leidnud ja et kuna tal neid enam ju vaja pole, siis oleks tobe neid hoida, aga et kui äkki Patricial on vaja, siis oleks hea ära kasutada, sest raiskamist vanaema ei seedinud. Mõlemad tegid nägu, et usuvad seda juttu, kuidas vanaema aastate viisi muudkui kappidest tampoone ja sidemeid leiab. Nii oli mõlemale parem. Üks ei tundnud, et tungib teise privaatsusse, mida too kangekaelselt hoida püüdis ja teine austas vanaema taktitunnet ning loomingulist lähenemist ilma suurema teatrita abi pakkuda, abi millest keeldumist ta endale lubada poleks saanud.

Vanaemagi heldis vahel. Aga mitte nii nagu ema. Vanaema meenutas oma nooruspõlve ja tunnistas, et põhjus, miks ta tütretütre eest nii palju hoolt kannab, tuleb tegelikult süütundest oma lapse vastu. "Ma ei olnud su emale hea ema," ütles ta siis, silmis hägune pilk aega, mida ta meenutada ei soovinud. "Ma arvan, et ma olin liiga karm ja eemalolev. Ma armastasin teda nii väga, et ma kartsin, et see armastus pimestab mind ja ma muutun tema suhtes liiga leebeks ja paljulubavaks. Seega ma valisin teise äärmuse. Olin nii karm, et ta ei julgenud kunagi ühtegi valet sammu teha ega vastu vaielda. Ja sellega murdsin ma ta vaimu. Tahtsin teda kaitsta, ja sellega muutsin ta kõige suhtes kaitsetuks. Ta ei julge enda eest seista, laseb end ära kasutada ja selles olen mina üksi süüdi,“ tõdes vanaema toonil nagu ta ei räägiks endast vaid mõnest saatest, mida ta oli kunagi telrist näinud.

„Armastus on üks imelik loom, tead, ta võtab su üle ja sa käitud instinktide jõul. Su südames võib see armastus olla suur, soe, pehme ja imeline, aga kui see lõpuks su seest välja tuleb, siis võib see olla vihane, ärrituv, kuri ja karm."

"Aga miks?" küsis Patricia häbenedes, et ta vanaema jutus kahtleb.

"Sest sa kardad. Koos armastusega tuleb ka hirm oma kallimast ilma jääda. Ja see hirm muudabki armastuse nägu. Alles hiljem saad sa aru, et poleks vaja olnud. Aga siis on juba liiga hilja." 

Liiga hilja Patricia ema jaoks, aga õnneks just parajal ajal, et Patriciale armastuse nägu näidata. Vanaema oli oma lapselapsele see ema, kes ta oleks pidanud olema oma tütrele. Paraku sellest ei piisanud. Muidugi armastas Patricia oma vanaema, aga ta igatses siiski oma lihase ema helluse järele. Miski ei asenda emaarmastust. Lapsed, kes kasvavad ilma selleta jäävad terve elu selle aseainet mujalt otsima. Patricia oli noorena otsustanud, et kui tema kunagi emaks saab, siis armastab ta oma lapsi nii, nagu oleks soovinud olla armastatud, nii nagu armastas teda memm. 

Sellist võimalust talle pojaga ei avanenud. Poeg ei andnud talle võimalust armastust ilmutada ja armastusel end üle valada. Õigemini poeg vast oleks andnud, Mike armastas poega mängleva kergusega ja poiss vastas sellele nagu päevalill, mis oma pead päikese suunas pöörab. Viga oli Patricias. Lapsik solvumine, mis tal poja vastu oli, et too oma sünni nii keeruliseks oli teinud ja hiljem emaga kohe ühist keelt ei leidnud, segunes enda üle karmilt kohut mõistes, et tal üldse nii rumalad tunded on ja et ta kuidagi neist üle ei saa. See oli justkui saatuse nöök, nina all lehvitada porgandit, aga seda kätte mitte anda. Tunnet, mis Patriciat valdas, oli võimatu kirjeldada ja veelgi talumatum kanda. See tunne oli segu hellusest, õrnusest, süümepiinadest, valust, pettumusest, hirmust ja ängist. See halvas ta, nii et välja ei tulnud midagi. See oli nii suur ja iseseisev tunne, et ta ei suutnud seda sõnadega väljendada ega liigutustega edasi anda. See tunne neelas ta enda sisse ja muutis ta pealtnäha tuimaks ja apaatseks. Kui ta lõpuks abikaasa pealekäimisel oli otsustanud "kellegagi rääkida", sest „see ei ole juba normaalne“ sai ta aru, et tema suutmatus oma armastusega toime tulla oli lapsepõlves kogetu üksinduse ja hüljatustunde jäänuk. Instinktiivselt käitus ta oma lapsega kord tõrjuvalt ja eemalolevalt ja siis jälle lämmatavalt ja klammerduvalt. Just nii nagu vanaema oli öelnud. Armastus on üks imelik loom. 

Kell jääb. 

Patricia seadis otsustavalt sammud motelli poole ja lootis parimat. Õieti midagi lootmata. Ta ei teadnud, mida oodata. Et hind on mõistlik, voodilinad vahetatud ja kraanist tuleks sooja vett? Patricia vajas ainult sooja vett. Et pesta ennast ja riideid. Närvid olid tal nagunii nii pingul, et kui voodis oleks olnud ka roosiõitega kaetud siidlinad, siis maganud poleks ta silmatäitki. Või siis vastupidi, oleks maganud nagu surnu ka põrandale laotatud voodrita magamiskotil. Igal juhul, arvestades asjaolusid, ei olnud ta pirtsakas ega valiv. Patricia jõudis motelli parklasse ja uuris turvakaamerate olemasolu. Ta polnud päris kindel, millised need olla võiks, aga arvestas igaks juhuks, et need on. Seetõttu tuuseldas ta ennast. Võttis jalast ühe kinga ja murdis selle kontsa, silus juuksed kõrvade taha, et need ei meenutakse tema ilusat lopsakat soengut, mida ta muidu kandis, võttis maast kivi ja hõõrus sellega nägu ja käsi, et nahka kriimustada, punnitas silmist natuke pisaraid ja ninast tatti - ta pidi ju maksimaalselt armetu välja nägema. Ta hakkas komberdama juba eemalt, eeldades, et kaamerad on ja lindistavad, praegu ei saanud mõtlematust ja hooletust endale lubada. Longates üht jalga ja hoides kätega enda ümbert kinni, nagu ta oli Manhattenilt põgenedes üht naist tegemas näinud, liikus ta motelli registratuuri poole. Kaamerad siiski vist olid, sest tal jäi välisukseni veel mõned meetrid komberdada, kui uks lahti paiskus ja administraator prouatades tema poole tormas.

"Proua, kas teiega on kõik korras? Proua? Kas te olete viga saanud? Kas ma kutsun kedagi, proua?" küsitles noor heleda häälega noormees, kes kandis arusaamatut tumedavärvilist vormi, mille vasaku rinna peale oli tikitud motelli nimi.

Ta oli alati seda prouatamist vihanud. Võlts meelitus, mis sisus midagi ei tähendanud. Inimestele meeldis prouat ette ja taha toppida, iseäranis siis, kui nad tegelikult sind solvama hakkasid. Aga kuna see oli näiliselt viisakalt presenteeritud, siis ei saanud ju sa nende silmakirjalikkust neile ette heita, muidu oleksid ise küüniline ja kibestunud paistnud. Ometi üllatus ta, kui kähiseva häälega filmidiivalikult vastas: "Proua oli minu ema! Mina olen preili!" 

Administraator aitas ta vastuvõturuumi sisse, plasttoolile istuma ja ulatas talle papptopsist leiget imeliku maitsega vett. Vinniline, rasvaste väljakasvanud juustega noormees värises närviliselt teda vaadates ja ei teadnud kuhu oma pilku pista, jäsemetest rääkimata. Ta vaatas enda ees istuvat naist eemalt ja vappus, justkui oleks hoopis tema äsja mõne katastroofi üle elanud, mitte Patricia. Seda, kas ta tegelikult vinniline ja pesemata peaga oli, seda Patricia ei märganud. Ta eeldas, poisi hääl kõlas nagu keegi, kes ei saa oma aknet kontrollitud ja kelle hormoonid pole veel tasa kaalu leidnud. Kui seal oleks olnud kasvõi Brad Pitt, siis teda see ei huvitanud. Tal jooksid mõtted ainult selles suunas, et kuidas ennast mugavalt sisse sättida, nii et võimalikult vähe küsimusi esitataks ja ta saaks ühe voodiga toa, kus ennast puhtaks kasida, et järgmisel päeval mõni rekajuht talle halastaks, küüti pakuks ja siit võimalikult kaugele eemale viiks. 

„Proua, see tähendab preili,“ värises mees, „kas teiega juhtus midagi?“

Patricia vaatas oma süles lebavaid käsi, mis suurest närvipingest silmnähtavalt vappusid. Ka noormehe pilk jäi tema kätele pidama.

„Kas te olete autoga? Sattusite avariisse?“ uuris poiss edasi.

Patricia raputas pead, pilk ikka veel alla suunatud.

„Kas te põgenete kellegi eest,“ küsis ta järgmiseks.

Patricia hingas teravalt sisse ja tema pea vajus veelgi sügavamale õlgade vahele.

„Kas teid vägistati?“ Viimase sõna noormees peaaegu sosistas.

Patricia tegi umbmäärase žesti, mida sai tõlgendada just täpselt nii nagu igaüks endale parasjagu vajalikuks pidas. Mehed tunnevad ennast automaatselt abitult, kui keegi nende seast on mõnele naisele liiga teinud.

Noormees läks lõpuks oma laua taha ja hakkas telefoninumbrit valima. Patricia tõstis pilgu pisut ja piidles teda tuimalt, pea ühele küljele viltu, oodates, mis edasi hakkab juhtuma. Jäine hirm oli teda halvanud. Ta kuulis läbi udu, kuidas poiss hädaabi operaatoriga rääkis, seletades midagi prouast, kes on just tema motelli jõudnud ja kes kindlasti abi vajab. Ta vastas operaatori küsimustele kord "jah", siis "ei" aga põhiliselt "ei tea" ise samal ajal jõuliselt õlgu kehitades nagu sõltuks sellest see, kui hästi inimene teisel pool telefoniliini temast aru saab ja kui kiiresti abi saadab. Kui ta oma igavikuna tunduva telefonikõne lõpetas, vaatas ta haletsedes Patriciat, võttis seina pealt ühe võtme ja tuli laua tagant Patricia ette.

"Proua, tulge palun minuga, leiame teile voodi, kus te saate puhata täna öösel. Ma ei tohiks teid niimoodi tegelikult vastu võtta ja siia jätta, aga New Yorgis juhtus täna hirmus õnnetus ja politsei on sellega hõivatud, neil pole praegu kedagi siia saata. Mulle kinnitati ei nad jõuavad kohale järgmisel päeval. Teie puhake seni siin ja vaatame homme, kuidas saame teid aidata."

Patricia lasi noormehel enda ümbert kinni võtta ja motellitoa poole talutada. Ta naaldus kergendust tundes poisi vastu ja tundis, kuidas kurnatus ta peale laskus. Adrenaliin, mis oli teda terve päev liikvel hoidnud lahkus temast ja alles jäi nälg, janu, väsimus. Ta tundis kuidas kopsud olid täis liga ja tolmu, mida ta oli kogu päeva vältel sisse hinganud, tajus kuidas õlgedele vajub kogu maailma raskus, adus kuidas jalad on pingutusest tuimad ja tinarasked, tundis kuidas pingest ja ülemõtlemisest vedeliku puudusest ja pimeduses silmade kissitamisest meelekohad tukslevad ja kõrvus kohiseb. Kui nad lõpuks ühe ukse ette seisma jäid ja administraator ukse lahti lükkas ja aitas ta voodi äärele istuma, kummardas ta ette, et kingapandlad lahti haakida, lükkas naise õrnalt patjadele pikali ja laotas päevateki ta peale. Naise silmad olid juba suletud ja ta tundis kuidas uni ta enda haardesse embas, pigem tajudes kui kuuldes, kuidas noormees selgitades, et ilmselt on proua harjunud peenemate majutusasutustega ja vabandades tagasihoidliku toa pärast enne kui toa vaikselt enda järelt väljapoolt kinni tõmbas. Hämaras toas lamades, kuuldes eemalt raskeveokite ühtlast voolu, naeratas ta endamisi tasa.