Peatükk Kolmas

 

Loodame, et nii siiski ei lähe

"Ja kuhu neiu siis ka suundub?" uuris rääsunud vurrudega rõõmsa ümmarguse näo ja vilavate silmadega, ruudulises flanellsärgis närimistubakat lutsutav veokijuht. No jah, eks sellega tuli leppida. Need, kes elavad teiste armuandidest, need ei saa pirtsakad olla. Patricia surus alla iiveldustunde ja naeratas oma kõige võluvamat tütarlapselikku naeratust.

"Koju!" hüüatas ta rõhutatud lõunaosariikide aktsendiga. Riskantne oli, kas ta suudab selle määramata aja jooksul ka välja vedada, aga praegu polnud aega sellele keskenduda. Üks samm korraga. Hetkel oli tähtis auto peale saada, mis ta siit eemale viiks, võimalikult kaugele, küll ta käigu pealt välja mõtleb, kuidas edasi.

"Kodukandi plika ma võtan iga kell peale", osatas mees rõõmsalt tema pea kohal lehvivale sini-punasele konföderatsiooni lipukesele. 

Patricia upitas ennast meelalt naeratades juhi kõrvale ja lasi tollel üle naise küünitades raske kaubikuukse kinni tõmmata. Naine sai aru küll, et see oli tehtud ainult selleks, et näiliselt juhuslikult naise pehmet rinda riivata, aga ta kinnitas endale, et olgu kuidas on, kui kusagil veel härrasmehi leidub, siis just lõunas. Lootus on, et see ongi kõige räigem külge löömine, mida mees endale lubab. Naisena ollakse sellega harjunud. Juba väga noorest peale. Et iga mehepässakas saab tulla ja teismelise neiu tissi krabades rõvedalt kommenteerida, et näe, midagi sul juba on rinnahoidjasse pista. Kõige mõistlikum oli sellest mitte eriti suurt numbrit teha, teeselda, et sa ei saanud aru või vahetada teemat. Patricia oli näinud ka neid naisi, kes meestele vastu hakkasid ja neid eemale tõukasid, kui nood oma kätel liiga vabalt käia lasid. Omal moel ta kadestas neid, et nad nii julged olid, aga seda, mis sõnadega mehed neid sõimasid ja kuidas sookaaslased neid hukka mõistsid, ta ei kadestanud. Poisid jäävad poisteks, pole vaja endale liigselt tähelepanu tõmmata. Liigse tähelepanu üle Patricia ei kurtnud ka. Juba noore neiuna oli ta oma ema vigadest õppinud ja teadlikult vältinud olekut ja maneere, mis mehi naiste poole tõmbas. Kui sa oled juba algusest peale mittemidagiütleva välimusega, siis seda saab edukalt mõlemat pidi ära kasutada, saab ennast veelgi nähtamatuks muuta, aga vajadusel, õigeid võtteid kasutades ennast ka nähtavaks muuta. Ta oli omal moel armsake, aga kindlasti mitte mõni silmipimestav kaunitar. Patricia võlus mehi oma soojuse ja pehme iseloomuga, siis kui tal see vajadus tekkis, et mõnda meest tingimata võluda oli tarvis.

Naiselikuna hakkas Patricia end alles mõni aasta tagasi noore personaliosakonna assistendiga tundma. Rick oli ta nimi. Mitte Dick, nagu tavaliselt Richardit lühendati, toonitas ta ise muheldes. Nii nagu Patricia, nii polnud ka Rick välimuselt teab mis vaatamisväärsus. Kandilise kehaehitusega, lühikese kaela ja vaatamata oma noorusele juba pealaelt hõrenevate juustega. No ei vea kõigil geeniloteriiga. Aga poiss oli lahke, hea huumorimeelega, abivalmis ja tähelepanelik. Just selline inimene, kes armastab inimesi ja sobib seetõttu personaliosakonda nagu valatult. Suures ettevõttes töötades ei olnud neil põhjust igapäevaselt kokku puutuda, aga üksteise olemasolust oldi teadlikud. Naeratasid üksteisele hommikul lifti oodates ja pööritasid teineteisele kontorijõulupeol napsuga liialdanud kolleegide peale silmi. Heatahtlik töökaaslaste vaheline tunnustus.

Päriselt märkama hakkasid nad teineteist pärast seda, kui Rick oli kogemata üht Patricia isiklikku telefonivestlust pealt kuulnud. Patricia oli harjunud sellega, et Mike tegeles kõigi Alexi lasteaiaasjadega, et unustas Halloweeni peoks kõrvitsamuffineid küpsetada ning lasteaeda viia. Mike helistas talle keset tööpäeva, just kvartali aruannete esitamise tähtajal, ja karjus ta peale. Süüdistas teda hoolimatuses ja ükskõiksuses, "mis ema sa selline oled, et unustad oma lapsele muffineid kaasa panna? Ma ei räägi sellest, et sa neid ei küpsetanud, seda ma teadsin, et sa unustad niigi. Palusin oma emal küpsetada, öeldes, et sa armastad tema retsepti, aga sul endal pole aega. Aga need olid hommikul köögisaarel, karpide sees. Jätsin need sinna meelega, et sa näeksid ja saaksid lapsele kaasa panna. Aga ei! Sa ei suuda isegi seda teha!" Mike ei tõstnud kunagi häält. Patricia oli mehe vihapurskest rohkem šokeeritud kui süüdistavatest sõnadest.

Tavaliselt tegeles Mike nende asjadega, aga tol hommikul oli ta eemal, kuna oli hiljuti saanud suure projekti, mille õnnetumine oli talle auasi, seega alustas ta hommikuti varem. Nii oligi küpsetiste lasteaeda toimetamine jäänud naise õlule. Hommik oli aga väga valesti alanud, ta oli sisse maganud ja Alex liigutas end apaatselt, torutades pettunult huuli nõudis jonnakalt oma isa. Patricia, olles närvis hilinemise pärast, ärritus veelgi, mis poega omakorda kohutas, too hakkas nutma ja kodust lahkumisega oli tükk tegemist. Nii need muffinid jäidki, sest aeg ja kannatus olid hommikul üsna hõredaks kulunud.

Patricia kuulas vaikides Mike’i valusaid etteheiteid. Lasteaiast oli mehele helistatud ja uuritud toomata jäänud muffinite kohta, segades mehe olulist projekti ja lisades tema niigi pingelisele päevakavale veel lisastressi. Patricia ei püüdnudki end õigustada. Mehe süüdistused olid õigustatud, tal oli kohutavalt piinlik. Häbi Mike’i ees, sest ta eeldab, et naine nagunii ei mäleta ja teeb kõik temast oleneva, et vähemalt lapsele jääks mulje, et ema mäletab ja teeb. Häbi Alexi ees, kes kindlasti piinlikust tundis, et peole tühjade kätega läks. Häbi ämma ees, kes ilmselt vaikival moel teda hukka mõistis, et too ei leia tunnikest aega, et oma lapsele muffineid küpsetada. Muffineid! Maailma kõige lihtsamini valmivaid küpsetisi. Lisaks oli tal häbi ka kõigi kolleegide ees, kes päris kindlasti seda vestlust pealt kuulsid ja nüüd tema büroo avatud uksest mööda hiilisid teeseldes, et nemad ei kuulnud midagi, ise sammu aeglustades ja kõrvu kikitades, et ükski inetu detail neist mööda ei lipsaks ja nad saaks kohvinurgas omavahel mahlakaid üksikasju vahetada. See oli vist kõige hullem. See, et kolleegid teda hukka mõistsid. Kuigi poleks pidanud olema. Perekond on ju tähtsam, kui töökaaslased. Normaalsed inimesed rääkisid taga töökaaslasi oma perele, mitte vastupidi. Aga Patriciale olid kolleegid see perekond, kes talle midagigi tähendas. Kodus oli ta võõrkeha, tööl austatud oma ala spetsialist. Töökaaslased pidasid teda musteremaks, kes suudab ühtviisi nii kodus kui ametikohal kõiki projekte ohjes hoida ja ei pea üheski eluvaldkonnas järeleandmisi tegema. See vastik vestlus abikaasaga, mida paratamatult terve korrusetäis kolleege pealt oli sunnitud kuulma, muutis ta nende silmis tavaliseks inimlikuks naiseks, kes vaid tahtejõuga ilusat fassaadi koos hoiab.

"Mida sa tahad, et ma teeks?" küsis Patricia lõpuks, kui Mike sõnaderahesse hingetõmbepausi tegi. "Tahad ma käin kodust läbi ja viin talle need muffinid?" Häbi tema sees kuumas, ta tahtis end õigustada, selgitada, vabandada, tõestada Mike’ile, et ta teeb oma parima ja mees on tema vastu ebaõiglaselt karm, aga ta sundis end rahulikuks ja rääkis tasase ning malbe häälega, et meest ja oma piinavat südametunnistust rahustada ning töökaaslastele jätta mulje, et kõik on kontrolli all ja tegemist on vaid tobeda arusaamatusega, mille saab hõlpsalt korda ajada.

Kuni mees vaikis, meenus Patriciale aruannete esitamise tähtaeg, ta sulges silmad, nagu aitaks see lähenevat katastroofi olematuks muuta, hingas raskelt sisse ja valmistus vabandavat lauset moodustama, kui Mike teda katkestas: "Las ma arvan? Sulle just meenus, et sul ei ole aega seda teha, aga sa mõtled midagi välja?" Kui Patricia ei vastanud, jätkas mees: "Ära näe vaeva!" ja katkestas ühenduse.

Patricia seisis hetke tummalt ja hoidis ikka veel telefoni toru oma põse vastas. Sel hetkel koputas Rick kaks korda sõrme nukiga õrnalt vastu avatud ukse piita, astus mõne pika sammuga ta laua kõrvale ja ulatas kohvikruusi, millele oli roosade viltuste tähtedega peale kirjutatud: "Maailma parim eme", emadepäeva kingitus Alexilt. Patricia põrnitses tassi, vaatas siis otsa Rickile ja hakkas närviliselt naerma. Mugandades "Casablancast" tuntud Humphrey Bogarti fraasi, lausus ta kuulsa intonatsiooniga: "Kõikidest maailma tassidest, kruusidest ja klaasidest, juhtusid sa koperdama just minu oma otsa?"

Nad naersid mõlemad, nukrat, rõõmuta kolleegide vahelist viisakat naeru. Patricia võttis kohvi vastu, naeratas ja suunas pilgu tagasi oma aruannete juurde. Numbrid ei häbista sind ja nad ei mõista hukka, sellepärast Patricia neid nii väga armastaski. 

Nädal hiljem seisid nad parasjagu snäkiautomaadi juures, kohvitassid peos. "Maailma parima eme" kruusi oli Patricia silma alt ära pannud, sahtli põhja, aruannete alla. See võis üks kord naljakas olla, aga teist korda poleks välja venitanud. Rick libistas pilgu üle Patricia kruusi, tema vasak kulm tõusis paar millimeetrit, peaaegu märkamatult ja küsis, kas kodus on rahulikum. Isiklik taktitu küsimus oli nii ootamatu, et Patricia vastas spontaanselt, et "tead ju küll, kuidas sellega on. Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad." Rick noogutas vaikides ja näis uurivat oma kohvikruusi sisu. Patricia kasutas seda võimalust ära ja vaatas poissi esimest korda päriselt. Tema heledaid ripsmeid ja tedretähne ninajuurel, pehmet lopsakat huulejoont ja ümaraid põski. Sellise suure kere kohta oli tal veidralt naiselik ja õrnade joontega nägu. Kui noormees pilgu tõstis ja oma helehallide silmadega naisele otsa vaatas, pööras Patricia automaatselt pilgu kõrvale ja hakkas end minekule sättima, kui poiss tal pehmelt küünarnukist kinni haaras ja peaaegu sosistades sõnas: "Iga ema on oma lapsele parim. Isegi maailma kõige halvem ema." Mees pööras ringi ja läks minema, jättes Patricia endale lummatult järele vaatama. 

Kaks nädalat hiljem algas nende armusuhe. Statistiliselt arenevadki armukese suhted välja inimestega, kes lihtsalt olid seal, lähedal – töökaaslased, naabrid, sugulased.

See polnud planeeritud, see lihtsalt juhtus. Hiljem ei suutnud Patricia meenutada, kuidas see üldse selleni välja oli jõudnud. Aga ühel hetkel leidis ta, et vahetab noormehega vallatuid e-kirju ja nende pilgud jäävad üksteise peale pikemalt pidama, et ta ootab hommikuid ja kohvipause, et ta sammus on kergus ja hinges ootus, kuni nad ühel õhtul kontorist koos lahkudes lifti oodates korraga üksteist ahnelt suudlema hakkasid. Kumbki ei arvanud, et see suhe endast midagi tõsist kujutab. Olgu, Patricia ei arvanud, et see midagi tõsist on ja lootis, et noormees arvab sama. Poiss tekitas temas hea tunde ja see oligi kõik. Oma peret ja kodu ta tema pärast lõhkuda ei kavatsenud. Noormees ei palunud ka. Nii nagu ta oli olnud mõistev ja toetav töö juures, selline oli ta ka armukesena. Oli olemas, õrn ja hell, liigseid küsimusi pärimata, nõudmisi esitamata. Afäär polnud kirglik, see oli mugav. Polnud nii, et Patricia oleks topakalt armunud Ricki, temast unistanud või tundnud liblikaid kõhus. Mees oli olemas, ta tegi oma asja ja see oligi kõik, mida Patricia vajas. Ta ei põdenud selle pärast ülemäära ega kartnud ka vahele jäämist. Tema jaoks oli see nagu hambaarsti juures hambakivi eemaldamine – isiklik, privaatne, intiimne, vältimatu tegevus, mis aitas tal elus paremini hakkama saada. See polnud miski, mida sa võõrale inimesele enda kohta tutvustava avafraasina ütleks, aga see oli midagi, mida tõenäoliselt suurem osa inimkonnast regulaarselt harrastas ja kes ei harrastanud, selle hingeõhk haises juba eemalt.

Seda, miks Rick sellise korraldusega leppis, Patricia ei analüüsinud. Temale sobisid numbrid, mitte inimtunded. Inimesed olid keerulised, etteaimamatud, muutuvad. Nende peale ei saanud loota. Vahel ta mõtles, et mis siis saab, kui Rick armub kellessegi ja nende salasuhte lõpetab, aga kuna seda ei juhtunud ja see neil omavahel kunagi ka jutuks ei tulnud, siis Patricia väga ei muretsenud. Paljugi mis, äkki Rick ei soovigi traditsioonilist pereelu? Ikkagi noor alles, kolledž pooleli. Seetõttu ta ju assistendina töötaski, mitte personalijuhina, kelleks õppis. 

Armastajana polnud kumbki neist kuigi kogenud. Enne Mike'i oli Patricial olnud kõigest kaks tõsisemat poiss-sõpra ja seks nendega oli kohmakas ja piinlik. Noorte värk, keegi täpselt ei tea, mida tegema peab, mis kuhu käib ja kuhu need käed pannakse. Mike'iga oli neil aga kohe hästi klappima hakanud ja kuni raseduse kuuenda kuuni olid nad armurõõme agaralt nautinud. Raseduse lõpufaasis läks hea poosi leidmine keeruliseks nii et vahekord oli pigem tragikoomiline kui erootiline ja sujuvalt sai otsustatud sellega uuesti peale lapse sündi tegelema hakata. Mõned korrad proovisid nad ka, kui Alex oli juba neljakuune ja Patricia arvas, et on pärast sünnitust piisavalt taastunud, aga endist naudingut neil enam taasluua ei õnnestunud. Selleks ajaks oli väljaütlemata valu, hirmu, tüdimust, pettumusi ja kurbust nende vahele liiga palju kuhjunud. Kehad olid võõraks jäänud ja hinged kaugenenud. Isegi kui vahel näis, et nüüd juba peaaegu hakkab minema, kõrvuti teleri ees sama nalja peale südamest naerdes, leidsid nad käed üksteise peost, naise külg surutud mehe vastu, mehe lõug puhkamas naise meelekohal, kui nende hingamine ühtlustus ja pulss lõi ühte takti, kui naise nina eksis mehe kaela vastu ja mehe huuled puudutasid õrnalt naise otsaesist, kui mees tõmbas naise enda vastu, pani oma käe üle ta õlgade, vaatas talle soojalt hinge põhja ja tõmbas pöidlaga üle ta põsesarna alla mööda kaela, tõstes pisut naise lõuga ülespoole ja asetas oma huuled naise omadele, ärkas Alex lastetoas suure nutuga üles ja Mike tormas pisipoja juurde. Pärast mõnda ebaõnnestunud korda, lakkasid nad proovimast.

Naljakas, mõtles Patricia neil kordadel, kui igatsus oma mehe keha järele kõrvulukustavaks kasvas, et osad naised arvavad, et laste saamine võib nende suhte päästa, kui oli ju ilmselge, et laste saamine hoopis rikkus suhteid. Oli rikkunud ka Patricia ema ja isa suhte. Kuidas täpselt, seda Patricia ei teadnud, aga vanaema oli mõned korrad pead vangutades tõdenud, et nii noored ja armunud, aga ei saanud argipäevaga hakkama. Isa oligi lõpuks ühel päikeseliselt kevadpäeval kohvritäie riideid ja kaks kasti vinüülplaate oma roostes Fordi tagaistmele tõstnud, tütre korraks sülle haaranud ja teda kõvasti kallistanud ning ühe kuuma suudluse tema kaelale surunud, enne kui autosse istus ja autoga sõiduteele tagurdas. Ühtegi sõna isa talle ei öelnud. Kõik sõnad olid nad emaga omavahel tol hommikul üksteise pihta ära röökinud. Millest nad rääkisid, seda ei saanudki Patricia teada. Täiskasvanud teevad vahel arusaamatuid asju. Aga seda Patricia õppis, et lapsed ei päästa suhteid. Ainult tugevad suhted elavad laste saamise üle. Õnnelikud paarid muutuvad pärast laste saamist õnnelikumaks ja õnnetud kasvavad veelgi rohkem lahku.

Mis iganes see, mis Patricia ja Rick’i vahel oli, ei olnud suhe. See oli lihtsalt füüsiline kontakt. Ja mitte kuigi hea. Aga nagu Patricia teadis, siis need, kes elavad teiste armust, ei saa nõudlikud olla. Võiks arvata, et selle elutõe õppis ta oma vanaemalt, kuid tegelikult õpetas seda talle ema. Mitte sõnade, vaid oma tegudega. Ema põlgas oma tööd ja kolleege, aga töökohta ei vahetanud. Ema ei sallinud eriti ka oma sõbrannasid, kuid veetis nendega ometi lõputult tunde klatšides ühiseid tuttavaid ja arvustades naabrite tegemisi. Näis, et ema ei olnud erilises vaimustuses ka oma meessõpradest, vahetades neid sagedamini kui vannitoas käterätikuid. Ainsad, kes pikemalt pidama jäid, olid mehed, kes temaga halvasti ümber käisid, teda ära kasutasid või olid mõne tema sõbrannaga abielus. Ema oleks nagu karistanud end mingite vaid talle teadaolevate pattude eest. Õpetades tütrele, et paremat ta ei väärigi ning tuleb olla tänulik selle eest, mis sulle teiste laualt pudeneb. Parem hallitanud leivakoorik, kui absoluutne nälg. Seda, et ta võiks ahjust tulnud värsket leivapätsi nautida, polnud justkui menüüs.

Selle põhimõtte oli Patricia kaasa võtnud oma armusuhtesse. Ta ei tahtnudki, et seks oleks parem, ta tahtiski, et see oleks halb, et see oleks omamoodi karistus talle ja kättemaks selle eest, et ta oma abikaasat pettis. Asjaolu, et seks oli kehv, muutis süümepiinad afääri pärast talutavaks. Kord korra järel noormehe oskused küll paranesid, aga ta ei küündinud kunagi selle lähedalegi, mis Patricial oli olnud Mike'iga. See polnudki otseselt seks, mida Patricia igatses, vaid sellest tulenev intiimsus. Ja seda nende suhe naisele pakkus. Kui nad olid oma kohustusliku osa ära teinud, peaaegu vastumeelselt ja kiirustades, ning hämaras hotellitoas üksteise kõrval lamasid, nautis naine seda, kui mees suudles hellalt ta pealage, tõmbas ninaga läbi ta juuste, hingates sisse naise kehasoojust ja lõhna. Kuidas ta libistas oma käe üle naise puusade nagu puusepp, kes on oma tööle viimast lihvi andmas ja jätab hüvasti oma projektiga. Patricia nautis neid vaikseid hetki. Neid helisid, mida kaks keha, mis üksteise kõrval lebavad, loovad, hingamiserütmi ühtlustumist, vaikseid südametukseid. Talle meeldisid ka muud seigad, mis paratamatult seksiga kaasnevad, kuid mida tavaliselt kuigi ilusaks ei peeta. Ahned oiged, mis olid vahel lausa loomalikud, urisevad ja lõrisevad. Lõhnad, mis tekkisid kahe kuumalt niiske keha vahel ja aroom, mis levis pärast mehe lõpule jõudmist, õrnalt kloorilõhnaline, mis meenutas naisele basseinivee lõhna ja mida ta seostas puhtuse ja lõõgastusega. Talle meeldis mõte, et ta suudab ühes mehes kõiki neid füüsilisi reaktsioone esile kutsuda. Sellest teadmisest sai ta suurema naudingu, kui enda orgasmist. Mida, tuleb tunnistada, liiga sageli ei juhtunud niigi.

Ta oli ilma jäänud lähedusest, nii vaimsest kui füüsilisest, armastatud mehega, loobunud orgasmidest, aga tal oli vähemalt midagi. Lohutusauhind. Plastikust trofee kohale ilmumise eest. Ta polnud pirtsakas. Ta teadis, need kes elavad sotsiaalrahadest, ei saa jahu sees olevate ussikeste peale nina kirtsutada. Mike oli tema eluarmastus. Ta oli ennast selles veennud. Olgugi, et nende suhted polnud enam samad, kui alguses, siis südame põhjas uskus Patricia, et samasugust kirge ja õndsust ta kellegi teisega enam ei koge. Tal oli vedanud, et oli seda kordki elus kogenud, midagi samaväärset Patricia enam leida ei lootnud ega unistanudki, et kusagil võiks olla mees, kes on Mike’i vääriline või parem. Viga polnud ju mehes. Viga oli Patricias endas ja tema oli ära teeninud karistuse. Iga Rickiga koos veedetud lembehetk oli karistus. Ilus, intiimne, aga ikkagi valus meenutus selle kohta, et see, mida tema keha ja hing kõige rohkem ihkavad, on talle kättesaamatu.

„Kust sa siis, neiuke, pärit oled,“ uuris rekajuht, kui Patricia turvavöö risti üle rinna vedas ja kinni oli klõpsatas.

„Ah tead, siit ja sealt,“ vastas naine mittemidagiütlevalt.

„Tean, tean,“ ühmatas mees vastu, „endagi elu on selline olnud, et ega ühes kohas kaua ei kannata olla. Ikka meelitab rohelisem muru, suurem palk ja kaunim naine mu kodust eemale,“ müristas mees naerda.

„Eks ta nii kipub olema,“ itsitas Patricia kaasa.

„Aga vanaks hakkan jääma,“ kurvastas mees, „maantee kutsub, aga jõudu pole.“

„Oi, sina oled küll liiga noor, et ennast vanaks kutsuda,“ proovis Patricia meelitada.

Mees muigas vastu, kiites heaks naise püüde meelitusega kaugele jõuda.

„Ikka, ikka,“ kinnitas mees teeseldud ohkega „tahaks paikseks jääda, kodukohta tagasi pöörduda, vanamehe kalastusäri üle võtta ja esimese naisega ära leppida. Võtaks koera ja ehitaks kiige verandale, milles õhtul mõnus päikseloojangut vaadates õlut libistada ja oma seiklustest lastelastele jutustada. Tead, mul oli lapsepõlves koer, kellel oli üks kõrv lontis ja teine kikkis, mingi jahiõnnetus, oli ilvesega kakeldes pureda saanud, vot sellest koerast tunnen puudust. Vahel olen mõelnud, et selline kaaslane võiks kasvõi mul siin autos kaasas olla, oleks vahvam koos seigelda. Aga tead küll neid määrusi ja ametiühinguid.“

„Seiklusi on sul kindlasti omajagu,“ pakkus Patricia.

„Oi, ära parem hakka,“ naeris mees siiralt ja vatsa vappudes. „Seiklustega on aga see lugu, et need pole sul midagi väärt, kui pole kellegagi jagada. Võid terve elu muudkui seigelda, aga kui lõpuks pole kedagi, kellele need seiklused edasi pärandada, siis on kõik tühja seigeldud.“

„Selles on sul õigus,“ tunnistas naine. „Jagatud seiklused on need ainsamad, mis üldse midagi väärt on.“

„Tundub, et sul endalgi seiklustest puudu ei ole,“ muigas mees hapult ja libistas pilgu üle naise profiili. „Kuidas nii kena tüdrik minusuguse vanamehe autole sattus, kaks kätt taskus ja ilma igasuguse sihtmärgita,“ uuris mees uudishimulikult silmi kissitades.

Patricia pööras vastuse asemel pilgu maanteeäärsele tühermaale, andes mõista, et pole vestluse jätkamisest huvitatud.

Autojuht ei olnud pealetükkiv. Pisut tüütu oma küsimustega, millele Patricia vastata ei tihanud. Kui aga naine mehe küsimused temale tagasi põrgatas, leidis mees oma lemmikteema - tema enda, ning jahus tundide kaupa oma lapsepõlvest, kodukandist, lastest, koerast ja kiigest tammesalus. Naine pidi ainult õigete pauside juures oskama naeratada, tunnustavalt mühatada või imestust teesklema. Selles osas on suur osa inimesi sarnased, nad võivad iseendast lõputult plärada. Tavaliselt ütlevad need inimesed pärast vestluse lõppu, et sa oled nii huvitav inimene, sind on nii mõnus kuulata, märkamata, et terve see aeg kuulasid nad iseenda tuttavat häält.