Peatükk Neljas

 

Ja muidugi aitäh hea sõna eest

Neljateistkümnenda septembri varahommikuks olid nad jõudnud ühte paljudest jumalast ja inimestest mahajäetud Ühendriikide väikelinna. Patricia oli pika sõidu jooksul korduvalt tukkuma jäänud, maastik libises ühtlase vooluna akna alt mööda, tihnik kord tihenes, siis jälle hõrenes, puud olid okkalisemad ja siis rohkem lehes, värvid vaheldusid tumerohelisest heledamaks, kollasest oranžiks, helepruuniks ja uuesti roheliseks, kivid kasvasid ja kahanesid, kadudes ja kaludeks moondudes, tanklad olid uhkemad ja tagasihoidlikumad, loomad maantee ääres rammusamad ja kiitsakamad, sulelisemad ja laigulisemad, rõngassabadega ja villakasukas, linnad suuremad ja väiksemad, asustus tihedam ja hõredam. See monotoonne ja samas ühtlaselt korduv ning vahelduv vaade üheskoos tuksuva mootorimürinaga ja autojuhi laulva jutustamisstiiliga uinutas ja kaotas olulisuse nii, et lõpuks ei osanud Patricia arvata, millises osariigis nad parasjagu on, ammugi seda, millises maakonnas. Aga kusagil sügaval lõunas, seda tundis naine instinktiivselt. Maastik akna taga oli muutunud, taevas tundus madalam, õhk niiske, raske ja kleepuv, see lõhnas läägelt üleküpsenud puuviljade ja sumises vapsikute järele, lõhnas nagu lootus ja vabadus.

Autojuht oli teda õlast raputades äratanud ja mühises, et nüüd on tal ka jõud otsas, vaja väike poksipaus teha. Ta nöökas peaga läheduses oleva ööpäevaringselt avatud söökla poole ja ütles, et seal ei serveerita maailma kõige kehvemat kohvi, aga ilmselt saaks see mõne auhinnalise koha siiski, naerdes pugistades ja kahte puuduvat esihammast demonstreerides ise omaenda nalja peale. Patricia naeris ülemeelikult ja enda meelest pisut liiga teatraalselt, kuid näis, et mees ei märka seda, kuna arvab, et just sellist ovatsiooni tema etteaste vääriski. 

Mõlemad väljusid sõidukist, Patricia kõndis söökla poole ja kuulis, kuidas mees püksiluku alla lasi ning kergendatult ohates uriinivoo põõsasse siristas. Küll inimesed võivad ikka labased olla, pööritas ta pead raputades ja nina kirtsutades silmi, ei võinud siis oodata, kuni ma vähemalt kuuldekaugusest eemal olen.

Ta astus õlgu ringutades ja pikast sundasendist jäigaks jäänud jäsemeid sirutades einela poole märgates enne sisenemist aknal silti, mis andis teada, et kohvikusse vajatakse töötajat, avaldust küsida juhatajalt. Väikelinn ei ole neile, kes kaduda ihkavad, parim alternatiiv. Väikeses kohas on inimesed uudishimulikud ja jutud levivad kiiremini kui tuulerõuged lasteiarühmas. Samas, meenutas Patricia endale, üks samm korraga. Patricial oli rinnahoidja vahel alles 243 dollarit, sest tehes oma reisiselliga kohvipause, käis Patricia peale, et maksab enda eest ise. Talle tundus soodsam ise oma arve tasuda, kui pärast mehe ees võlga klaarida. Mees jõudis vast isegi samale järeldusele, kuna kolmanda kohviku juures tema seni sõbralik ja joviaalne hoiak äkitselt jahenes ning edasise reisi ajal hoidis ta lood kiigest ja naljaka kõrvaga krantsist enda teada. Inimesed, kes sinu käest midagi tahavad, on sinuga viisakad täpselt nii kaua, kuni nad taipavad, et sa end ära ei lase kasutada.

Patricia võiks ju siin jalad alla saada, oma lugu kuulajate peal katsetada ja kui tundub, et ei sobi, edasi liikuda. Kui sa oled kord juba kaduma läinud, siis edaspidi on see lihtsam. Nagu iga asjaga siin elus, harjutamine teeb meistriks. 

Ta astus sisse, noogutas leti taga tülpinud näoga hilises keskeas olevale blondeeritud juustega ettekandjale ja palus tassi kohvi. "Ainult kohvi vä, kullake?" uuris teenindaja. "Tead, kullake, meil on siin ühed õige head laimikooki, täitsa värske teine."

Kui teenindaja kliendile toidu värskust mainib, tähendab reeglina seda, et kui sa seda õnnetut kooki ta käest ära ei osta, siis läheb see paari tunni pärast prügikonteinerisse ning halvimal juhul tuleb ettekandjal see kaotus omast taskust kinni maksta. Keskkooli lõpuklassis oli Patricia kodulinna kohalikus einelas kolmel päeval nädalas tööl käinud ja oli restoraniäri köögipoolega tutvust teinud.

Patricia naeratas, kehitas õlgu ja sõnas: "Miks ka mitte! Kuulsin, et teil pakutakse parimat kohvi, mida siinpool Mississipit saada, sobibki hästi selle toreda pirukaga."

"Tõesti või? Nii kohe öeldigi?" elavnes ettekandja silmnähtavalt ning Patriciale näis, et koguni ta lokid rõõmustasid erutusest.

"Täpselt nii öeldigi," kinnitas Patricia soojalt. Nii on vähemalt lootust, et talle serveeritakse värske potitäis kohvi, mitte seda tökatit, mis ilmselt viimased 8 tundi keeduplaadi peal soojas on olnud. 

Teenindaja hakkas nõudega kolistama ja Patricia kuulis veekahinat. Jep, värske kohvi pannakse tilkuma, tundub, et koguni kann pestakse enne uue tegemist ära. Kuidas see ütlus oligi, et meega püüab rohkem kärbseid, kui äädikaga? Kuigi, kes tahaks kärbseid püüda? Mõnd väärikamat looma ehk, aga kärbseid? Kärbsed on nii lollid loomad, et need kogunesid isegi äädika peale, seda oli Patricia ise näinud. 

Seda tõestas ka värske aurav kohv ja kreemikas juustukook, mille Erini nimesilti kandev ettekandja lõpuks Patricia ette tõstis.

"Tead, kullake, ma vaatasin, et see laimipirukas oli õhu käes pisut kuivanud ja tõin sulle hoopis külmikus seisva ja rammusa juustukoogi, loodan, et see sobib ka?" seletas ettekandja vabandavalt.

"Sobib suurepäraselt," naeratas Patricia siiralt. Naine naeratas vastu, pühkis käed põlle sisse, rohkem harjumusest, et käsi kuhugi pista, kui vajadusest ja pöördus minekule. Ta teadis küll, kuidas kärbestega ümber käia. Nüüd oli vaja pisut töö kohta küsida, mille kuulutus akna peal päikesest pleekinud oli. Võib-olla polegi enam vakantsi ja silt on sinna lihtsalt vanast ajast ununenud. Ta pistis kahvli kooki, murdis sellest tüki ja tõstis huultele. Polnud üldse halb. Juustukook selline ongi, läheb seistes paremaks. Ta mälus suutäie ära, neelas alla ja rüüpas kohvi peale. See oli isegi puhtas potis, värskelt valmistatuna, üks jõle rüübe. Selles osas oli rekajuht tõtt rääkinud, halvemat kohvi annab otsida. See oli ühel ajal liiga mõru ja lahja. Kuidas see võimalik oli, sellest ei saanud Patricia aru, aga eks ka see on oskus, teha midagi fenomenaalselt halvasti. Õnneks oli koogitükk hea, jahe ja magus ning mattis enda alla suure osa kohvimaitsest. Patricia köhatas, andes teenindajale märku, et vajab tema tähelepanu. Daam liikus vaatamata oma eale ja raskele kondile teenindussaalis kiiresti ja vaikselt.

"Kas siin on kõik hästi?" uuris ta küsivalt Patricia kohal kõrgudes.

"Tahtsin küsida, et kas see töö, mis aknal välja kuulutatud, on ikka veel pakkumisel?" otse asja juurde, nii nagu põhjas kombeks.

Erin vaatas Patriciat pealaest jalatallani, nii palju kui ta laua tagant sai ja imestas: "Sina tahad tööd teenindajana? Kullake, kas sa pisut üle kvalifitseeritud pole selle jaoks?"

Patricia langetas häbenedes pilgu ja tunnistas läbi valugrimassi naeratades: "Üsna pisut, aga kusagilt peab ju alustama." 

Erin potsatas oma lopsaka tagumiku pingile teisel pool lauda, võttis Patricia käe oma suurde sooja pihku, silitas nimetissõrmega ta habrast rannet, hingas raskelt sisse ja sõnas: "Ma saan aru, minu vanamees oli ka lahke käega."

Patricia ei tõstnud pilku, vastupidi, vajus veelgi rohkem kössi, et varjata oma nägu, mis ilmselt oleks reetnud, kui valel teel Erin oma järeldustega on. Inimestel on kombeks oma isiklikke tragöödiaid teistele peale suruda, eeldades et teavad kõike, mida teised läbi elavad. Aga see sobis Patriciale. Nii ei pidanud ta ise midagi välja mõtlema, lugu mõeldi talle külge ja tema lasi sellel juhtuda, midagi otseselt omaks võtmata ega tagasi lükkamata. 

"Ma vaatasin kohe, et midagi hullu on sinuga juhtunud, kui sa sisse astusid. Näost näha, et peen daam, aga riided nagu kiriku heategevuselt saadud."

Jah, need riided oli Patricia saanud motellitöötajalt. Too oli hommikuks tuppa jätnud suure musta prügikoti, milles oli valik erisuguseid riideesemeid, mis külastajad aegade jooksul motelli olid unustanud ja mille järgi nad igatsust ei näinud tundvat. Poiss oli talle jätnud ka veepudeli, krõpsupaki ja ühe õuna. Patricia kahtlustas, et noormees oli oma isikliku toidumoona talle loovutanud. Ikka on häid ja isetuid inimesi veel ilmas. Naine tänas meest oma mõtteis ja võttis pakutu vastu. Vaatas riidekoti läbi ja leidis sealt üht ja teist, mida kanda kannatas. Jah, polnud ime, et neid asju polnud keegi tagasi tulnud küsima, aga need olid vähemalt puhtamad ja paremas seisus, kui see, mis ta enda riietest alles oli jäänud. Isegi, kui ta oleks oma rõivad pesnud, siis hommikuks poleks need kindlasti ära kuivanud ja nii ei jäänudki tal muud võimalust, kui jätta alles oma ihupesu ning püüda heledate teksade ja litritega särgikeses hommikul motellitoast välja hiilida ja esimese tankla poole tõtata, kus tal hea õnne korral õnnestuks mõne rekamehe tähelepanu köita. 

"Koht on iseenesest veel olemas, kui sa seda soovid, kullake, aga ega selle eest rikkust majja ei too," ohkas ettekandja. "Põhiliselt käib meil siin võõras rahvas, kes mööda sõidavad ja korraks puhkehetke vajavad. Lähim asula on siit 60 miili kaugusel."

Patricia noogutas, mõeldes, et isegi kui ta selle töö saab, siis kus ta elama peaks hakkama ja kui lähim kommuun asub nii kaugel, siis kuidas ta peaks oma logistika korraldama.

"Aga muidu me pakume võimalust ka koha peal elada," jätkas Erin, justkui Patricia mõtteid lugedes. "Maja taga on mõned töötajate ruumid, mis kannatavad elamist küll."

Kaks kärbest ühe hoobiga, mõtles Patricia. Mis värk nende kärbestega ikka oli, miks talle need pidevalt meelde tulid, muigas ta endamisi, nokkides laualt ühe kärbse laipa, tõstes selle tiibu pidi laualt ära ja poetas vargsi põrandale.  

"Arvestades sinu, kuidas nüüd viisakalt öelda, keerulist olukorda, siis peaks sulle vast sobima?" lõpetas Erin oma jutu, patsutades julgustavalt Patricia kätt.

Patricia pilk oli ikka veel alla suunatud, aga ta noogutas kaasa. Jah, see peaks sobima. Erin tõusis oma kohalt püsti, heitis pilgu aknast välja, ühmatas ja teatas, et Patricia "sõber" oli just parkimiskohalt minema sõitnud, jättes naise maha. Patricia pööras pilgu aknast välja ja nägi ise ka auto tagatulesid hommiku hämaras valguses eemaldumas. No jah, nii oligi ju tegelikult parem, ei pea mehele midagi selgitama. 

Kui Patricia oli oma koogi lõpuni söönud ja kohviga ühele poole saanud juhatas Erin ta eelmainitud töötajate ruumidesse ja näitas ette ühe tillukese toa, kus polnud keegi vist küll aastaid juba ööbinud. Ukse avades lõi vastu vänge kopitushais ja laest rippusid rammusad ämblikuvõrgud. Aga see oli tuba, siin oli koiku, stange riiete jaoks ja tilluke dušinurk. Pisukese vee ja seebiga saab siin piisavalt elamiskõlbuliku ruumi luua küll. Patricia tänas Erinit, embas teda ja astus tuppa sisse.

"Kuidas su nimi on, muidu kullake?" uuris nüüd ettekandja ust enda järel kinni tõmmates.

Nimi? Muidugi, ta peab ju endale nüüd uue identiteedi looma.

"Sarah", ütles ta automaatselt. See oli olnud tema vanaema nimi.

"Sarah? Ilus, piibellik. Tead, et see tähendab printsessi?" naeratas Erin.

"Ei, ei teadnud," sõnas Patricia leebelt naeratades. Oleks ta seda teadnud, siis poleks vist valinud. Mis printsess ta ikka on, Tuhkatriinu, kui vaadata kuhu ta sattunud on. 

Kell kümme jõudis kohale kokk. Suur must mees, raskete laugudega ja halli habemega. Ta lülitas tagaruumis televiisori sisse, keeras heli möirgama, käivitas fritüüri, ahju ja kukkus pottide pannidega kolistama. Seda kõike kuulis oma tuppa ka Patricia, või siis Sarah, nagu nüüd välja kukkus. Ta oli küsinud Erinilt ämbri ja pisut pesuvahendit, et toale veidi puhtam ilme anda. Eemaldas laest ja akende eest ämblikuvõrgud ja mustuse, kloppis vaiba ja voodikatted ning jättis need välja pesunöörile tuulduma. Istus ägisevate vedrudega kitsale voodile, seljaga plekilise madratsi poole. Mida ei näe, seda pole olemas. Patricia vaatas askeetlikus ruumis ringi, kasutades üksiolekuhetke võimalusena oma mõtteid koondada. Niisiis, nüüd oli ta Sarah, naine, kes on oma vägivaldse mehe juurest vehkat teinud, okei. Ta töötab ettekandjana, selge. Tal on vaja esmatarbekaupu - šampooni, seepi, hambaharja, tampoone, kammi. Ja riideid. Muuga kannatas. Ilmselt tal tuleb veel Erini poole pöörduda ja tolle abi paluda, et linnakesest endale asju tuua. Kas anda Erinile lihtsalt raha ja nimekiri või ennast talle kaasa sokutada? Mõlemal juhul oli risk. Esimesel juhul võib ta oma rahast ilma jääda, teisel puhul torkab ta väikelinnas silma ja tekitab küsimusi. Ainult halvad valikud. 

Oma halbade valikute üle aru pidades naine kaugele ei jõudnud, seega otsustas pigem oma uue töökohaga lähemalt tutvuda. Sarah astus oma toast välja ja suundus köögi poolele. Teretas kokka ja tutvustas ennast uue töötajana. Mees ei lasknud Sarah'l end häirida, heitis talle ühe tuhmi pilgu ja jätkas kiirete ühtlaste tõmmetega porgandite koorimist, pomisedes endamisi: "Egas mees ei peksa, kui naine ei küsi."

Selge, et siis Erin oli meest juba informeerinud. Nii oligi parem, et kokk tema vastu isiklikku huvi ei tunne, väiksem võimalus midagi ebavajalikku välja lobiseda. Televiisorist näidati suurlinnas aset leidnud katastroofi ja tundus, et viimastel päevadel muud telekast ei tulnudki. Ühed ja samad kaadrid. Kui erinev see tundub eemalt, võrreldes sellega, mida Sarah kogenud oli. Riigi jaoks oli see hoomamatu tragöödia, polnud peret, keda see õnnetus poleks ühel või teisel moel puudutanud. Sarah jaoks oli see õnnistus, tema võimalus kõike paremini teha. Restart. Paljude teiste jaoks oli see umbsõlm, lõpp-peatus, hüvastijätt.

"Mõttetu raiskamine," sõnas mees, kui märkas, et naine ainiti teleripilti vaatab. Ta oli ju mitu päeva teel olnud ja polnudki eriti uudiseid näinud. Mõned korrad vilksamisi, ühes või teises teeäärses sööklas, kus ta oma rekajuhiga keha oli kinnitanud, oli nurgas televiisor mänginud nii, et midagi oli ta näinud, aga kuna mees oli pidevalt vadranud, siis ei saanud Sarah uudistele keskenduda.

"Jah, raiskamine," nõustus ta kokaga. Tema ei vaadanud telepilti küll sama eesmärgiga, millega vaatasid tema kaasmaalased, kes ahmisid sisse katastroofi ja tragöödiat, nii üdini omast sellele rahvale. Kollektiivselt armastavad nad kaost ja õudust. Järgmised sada aastat vähemalt kratsivad nad igal võimalusel selle haava lahti ja nokivad sealt veel värsket verd ja naharibasid. Oleks olukord teine, ahastaks naine koos teistega ja valaks pisaraid kaotuste pärast, isiklike ja rahvuslike, nüüd aga vaatas ta salvestuskaadreid selleks, et veenduda, et ta ise polnud juhuslikult mõne lindistusvahendi ette sattunud. Et ta lugu peaks, selleks oleks vaja, et ta oleks kadunud. Mattunud tuha ja varemete alla, mitte niisama Manhattenilt minema jalutanud. Aga kui uskuda seda, mida uudistediktor väitis, et õnnetuses oli kaduma läinud sadu ja sadu inimesi, siis polnud kuigi tõenäoline, et kellelgi oleks vahendeid või viitsimist üht Minnesota analüütikut tikutulega taga otsida. 

Kui telepilt vahetus ja näidati nutvaid omakseid, kes ootasid haiglate ooteruumides mingeidki uudiseid oma lähedaste kohta, kes jagasid kaotsi läinud inimeste piltidega lendlehti, lootuses, et keegi tunneb ära ja annab mingi vastuse, ükskõik siis millise, sest teadmatus on kõige hullem, läbis tugev, ootamatu valusööst Patricia südant. Mida ta ometi teeb!?! Miks ta valmistab sellist hingevalu oma kodustele? Mida nad küll mõelda võivad, kui ta telefonile ei vasta? Kas nad on juba New Yorki lennanud, et koha peal Patricia kadunuks kuulutada? Kas nad on väljaprintinud otsimiskuulutuse tema pildiga ja selle teadetetahvlile kinnitanud, teiste sarnaste kõrvale? Korraks mõtles ta, et veel pole hilja. Ta saab selle veel ümber pöörata. Ta helistab koju Mike'ile ja ütleb, et on tekkinud segadus ja paluda talle järele tulla või raha saata, et ta saaks ise koju sõita. Ta ju armastas oma meest ja poega. See oli ju kõige olulisem. Armastus. Sellega saab palju ära teha. 

Aga siis meenus talle miks ta seda teeb, kelle jaoks ta seda teeb ja kui kaua ta on juba sellest fantaseerinud ning ta ei teinud midagi. Vahel tähendas armastus seda, et sa kõndisid minema. Sest see oli teistele parem. Isegi siis kui nad sellest tol hetkel aru ei saanud. Eemalt paistavad asjad alati selgemalt. Seda teadis Patricia tänu oma tööle. Kui keskenduda ühele arvule, siis oli sul ainult see number, aga pannes ta võrrandisse ja võrdlusesse teiste näitajatega, muutus sageli ka üldpilt. Ja üldpilt praegu oli see, et nii tema mehel, kui pojal on temata parem. Ta oli seda teadnud aastaid. Nüüd oli tal võimalus oma armastust näidata.