Peatükk Seitsmes

 

Väga toores toorik

 

Väidetakse, et kui sa kaotad ühe oma meeltest, siis kõik teised meeled teravnevad. Ei pea isegi kaotama, piisab sellest, kui sa kõiki meeli tavapäraselt kasutada ei saa. Näiteks siis, kui sa lamad suletud silmadega voodis ja hakkad tajuma ümbritsevat juba enne, kui silmad avad. Sa kuuled hääli, tunned lõhnu, tajud madratsi vedrusid enda all ja linade karedust sõrmede vahel, tunnetad temperatuuri ja adud meeleolu. Enne kui sa silmad avad, oskad juba oodata, mis sind ees ootab.  Patricia sai aru, et on haiglas. Nii tugevad desinfitseerimisearoomid on omased ainult meditsiiniasutustele. Ka valgus, mis kumas tema meeltesse läbi suletud silmalaugude ja helid kinnitasid, et kui ta silmad avab leiab ta end haiglavoodis. Sellepärast ta ei kiirustanudki. Ta hingas rahulikult sisse, lastes kunstlikult jahutatud õhul rajada teed kopsudesse, kuulatas masinate korrapärast surinat ja piiksumist, püüdis eristada summutatud kõnest sõnu, mis talle midagi tähendasid, lasi endasse imbuda meeleheite, hirmu ja valu lõhna. Ta tundis, et tema sisse on pistetud voolikud, tema alla mähe, tundis plaastreid. Ta adus oma naha hellust ja tunnetas valu, mida on tuimestatud. Ta püüdis mõista, kas ta on ruumis üksinda, või tuleb tal võhivõõrastega hakata pinnapealseid viisakusvestlusi pidama. Üksi ta polnud, see oli kindel. Helid ja lõhnad olid kõik liigagi lähedal ja selged, et ta oleks saanud üksi olla. Ruum tundus kõrge, suur ja ülerahvastatud. Ta kuulis mitmete sammude kaja, erinevate inimeste hingamisrütme ja -hääli.

„Patricia,“ kuulis ta lõpuks madalat meeshäält üsna enda kõrvalt. „Kas sa kuuled mind? Oled sa ärkvel?“

Naine tõmbas valutavad kopsud ettevaatlikult õhku täis ja avas aegamisi pilgutades ja eredat valgust trotsides silmalaud. Temast kahe jala kaugusel seisis nooremapoolne tumedate puhmaskulmude ja suure viltuse ninaga mees, pilgus äraootav ja pinev ilme. Naine noogutas nõusoleku märgiks.

Sinises arstikitlis mees ohkas kergendanult ja jätkas pehmelt paljastades rääkides veatu hambarea: „Sinuga juhtus õnnetus. Sind leiti meelemärkuseta tänaval lamamas, sa olid sisse hinganud ohtlikus koguses tolmu ning tuhka. Aga sinuga saab kõik korda ja sa saad varsti koju oma pere juurde tagasi minna. Me oleme nendega juba ühendust võtnud ja nad peaksid lähipäevil tulema, ja sind koju viima.“

Naine kuulas arsti, ta eeldas, et mees on arst, või vähemalt keegi, kes on meditsiinilise hariduse omandanud või omandamas ning teab millest ta räägib, ta sai aru sõnadest, aga mõte ei jõudnud kohale. Ta püüdis midagi küsida, aga häält ei tulnud. Kõri oli kuiv ja valus ja kriipiv teravus pani ta läkastama. Mees pani oma käe ta randmele ja ütles, et ta ei peakski praegu proovima rääkida, sest sisse hingatud õhk oli ta neelule viga teinud ning hetkel oli oluline lasta kehal taastuda, juua vedelikke ja niisutada suuõõnsust. Paari päevaga peaks olukord olema palju parem ja eks siis on aega esitada küsimusi ning leida vastused. Mees naeratas veel suunurkadega enne kui kardina taha kadus.

Niisiis, ta oli sattunud haiglasse. Ta oli leitud tänavalt ja millegipärast arvasid inimesed, et ta on keegi Patricia. Ta piilus enda ümber ja nägi, et ta on suuremas ruumis, mis on kardinatega palatiteks eraldatud. Järelikult esmaabi. Ta oli ümbritsetud võõrastest, aga talle oli lubatud, et tema lähedased jõuavad peagi ja ta saab koju. Kui nad tulevad, küll nad siis selgitavad asjad välja, et mis täpselt juhtus ja kuidas edasi. Huvitav, kes ta lähedastest tuleb? Mees kindlasti. Kas ta võtab poisi ka kaasa? Või mõlemad? Miks nad kohe ei saa tulla? Kas nemad on ka viga saanud? Miks nad üksteisest üldse eraldatud on?

Kardin avanes ja sealt vahel lipsas sisse lopsaka figuuriga, kõrge laubaga medõde. Naine naeratas pealispindselt ja küsis kuidas tal läheb, samal ajal voodi kõrval midagi kontrollides ja askeldades. Näis, et ta jäi leituga rahule ja vaatas nüüd patsiendile silma. „Kullake, kas on väga valus? Kas keeran valuvaigistit juurde?“

Valus? Nüüd ta tundis seda. Valu, mis läbis ta vasakut peapoolt. Instinktiivselt tõstis ta käe pea juurde ja tundis sõrmede all sidet. Tundus, et terve pea oli selle sidemega kinni mähitud. Tähendab kukkudes oli ta oma pea ära löönud. Kas ta oli kukkunud? Või oli ta pikali löödud nagu varem, aga seekord läks asi käest ära? Kas ta sellepärast oligi siin üksi? Ta pilgutas kaks korda nõusoleku märgiks silmi ja medõde asjatas midagi ta pea kohal. Mõne hetke pärast andis valu järele ja soe rammestus võttis ta endaga kaasa, ta silmad vajusid kinni ja hingamine aeglustus.

Kui ta uuesti ärkas, oli ruumis hämaram ja hääli justkui vähem. Ilmselt oli vahepeal saabunud öö. Ta vaatas enda ümber ja miski polnud eriti muutunud. Kardinad olid ees ja tema lamas. Polnud ta kõrval ühtegi tuttavat ega võõrast nägu. Eemalt kostus korrapärast rasket ja korisevat hingamist, meditsiinitöötajate vaikseid lühilausetega arutelusid, kusagil vist mängis televiisor, keegi norskas, keegi ohkas, keegi nuuksus. Naisele meenus side pea ümber ja ta katsus seda ettevaatlikult. Jah, side oli mässitud ümber pea. Nägu oli samuti katsudes hell, aga tundus, et suurelt jaolt terve. Mis siis ikkagi juhtunud oli? Kuidas ta siia oli sattunud? Ja kus olid need tema lähedased, kes kuidagi kohale ei jõua? Miks ta oli üksi? Ta püüdis meenutada oma viimast mälestust, aga pea tuikas nii tugevalt, et ta ei suutnud keskenduda. Kogu ta keha oli hell. Iga hingetõmme valmistas piina. Keha valutas nii seest kui väljast. Füüsilisele valule lisandus hirm teadmatuse pärast. Kui ta vähemalt teaks, mis oli juhtunud, kus on tema inimesed, kus ta ise täpselt on, kui kaua ta juba oli siin olnud. Ta niheles, oigas, keegi tuli, kohendas midagi ta pea kohal ja magus pehmus mässis ta endasse ning viis võluvaibaga lendama.

Kunstlikult tekitatud uni on raske ja unenägudeta. Aeg kaob ja patsient ei taju aja kulgemist. Uni võib kesta pool tundi või tunde, inimesele näib see kõik ühe hetkena. Ta ärkas häälte peale. Need kostsid tema lähedalt ja ta tundis ära tuttava hääle. Noor meesarst selgitas kellelegi midagi vaikselt ja autoriteetselt. Vastu kostis tasane mõistev mõmin ja rasked ohked. Teine meeshääl, pisut karedam ja kärsitum oli justkui tuttav, aga naine polnud päris kindel. Lõpuks ilmusid mõlemad mehed kardina tagant tema vaatevälja. Arstiga koos oli tugeva kehaehitusega, suurte avali silmadega, blond mees. Pingutatud naeratused, silmades mure ja ärevus. Naine vaatas kord üht, siis teist ja ootas. Rääkida ta ei püüdnudki, kuna ainuüksi neelatamine tegi kirjeldamatut valu, ja naeratamine näis kohatu, arvestades, et ta oli ikkagi haigevoodis pikali, voolikud jooksid tema sisse ja temast välja. Arst astus lähemale, vaatas naisele sügavalt silma ja ütles, et tema näitajad on arvestades juhtunut väga head ning mõne päeva pärast võib ta juba oma pere juurde minna. Patsient naeratas silmadega selle peale ja tõstis kulmud, küsimaks, et millal need lähedased siis jõuavad juba ükskord, kellega koos ta koju saaks minna. Aga näis, et see küsimus jäi õhku vastust ootama. Naine suunas seejärel pilgu teisele mehele ja tõstis taaskord kulmud, lootuses, et ehk see mees saab küsimusest aru.

Too vaatas juhmi näoga naist ja tõstis omakorda kulmud kui arsti poole pöördus: „Vabandage, ma ei saa täpselt aru, doktor…“ alustas ta ettevaatlikult, „mulle helistati ja öeldi, et te leidsite mu naise ja ta on raskes seisundis.“

Arst ohkas ja noogutas. „Jah, nagu ma selgitasin, siis ta leiti tänavalt. Ta oli kukkunud, oma pea vastu tänavasillutist löönud ja meelemärkuse kaotanud. Tol päeval oli ju tänavatel palju segadust, inimesed olid paanikas, jooksid ja tõukasid üksteist pikali. Ilmselt jäi teie abikaasa kellelegi ette ja nii ta viga sai. Midagi tõsist ei ole, kõik peaks mõne nädalaga taastuma ja ta on peagi sama hea kui uuena,“ üritas arst nalja teha.

„Ei, vaadake, doktor, ma ei tea, kes see on, aga minu naine see pole,“ sõnas mees jäiselt.

 „Kas te olete kindel?“ küsis noor arst segadusse sattunult ja kulmu kortsutades.

„Ma arvan, et ma tunneks ära naise, kellega ma olen kaheksa aastat koos elanud, või kuidas teile tundub?“

Arst köhatas, vabandas ja eemaldus. Mees vaatas talle järele, aga ei liikunud paigast. Vaatas esialgu enda ette, siis libises ta pilk voodis lebavale pambule. Ta uuris naise kehakuju, tema käsi, mis teki alt väljas olid ja lõpuks uuesti ta nägu. Naine vaatas talle vastu.

„Tere! Mike olen,“ ütles ta.

Naine naeratas silmadega vastu. Mees oli omamoodi kena. Hoolitsetud, näis heal järjel olevat, mehelik ja karske. Nad vaatasid üksteisele vaikides otsa. Mike astus paar sammu lähemale, osatas peaga voodiäärele ja küsis, kas ta võib. Naine noogutas. Mees toetas end madratsile ja nad vaatasid üksteisele pikalt vaikides otsa, justkui silmadega üksteist kombates, et leida tuttavaid jooni.

„Kas keegi on sulle rääkinud mis juhtus?“ küsis ta.

Naine raputas pead.

„Kaks hullu lendasid Kaksiktornidesse ja üle tuhande inimese hukkus. Keegi täpselt ei tea, kui paljud surid. Nii paljud on ikka veel kadunud. Minu naine kaasa arvatud. Ta tuli töö asjus New Yorki ja haihtus,“ mees hingas teravalt sisse ja vaikis hetkeks. Tõstis pilgu eemale ja kortsutas kulmu. „Ja siis nad helistasid mulle ja ütlesid, et leidsid ta,“ jätkas ta. „Aga sa pole minu naine.“

Seda oleks pidanud see võõras mees ütlema. Aga ta ei öelnud. Mees kuulas arsti ära, surus vaikides ta kätt. Istus naise kõrvale voodi äärele, võttis ta käe pihku, silitas pöidlaga ta sõrmenukke ja ütles, et tunneb suurt kergendust. Mees langetas pea ja naine nägi, kuidas mehe silmad läksid punaseks, täitusid veega ja pisarad veeresid üle tema põskede. Naine niheles ebamugavust ja kohmetust tundes.

„Ma tean, et meie suhted pole viimasel ajal kõige paremad olnud, aga mõte sellest, et sind pole ja Alex peab emata kasvama, on talumatu,“ sõnas mees.

Mehe haavatavus ja alasti meeleheide liigutasid naist. Ta tundis kuidas haletsus tema enda täbara olukorra tõttu kasvab kokku kaastundega mehe pärast ja ka tema silmad täitusid kuumade pisaratega. Ta oleks tahtnud meest lohutada, talle midagi öelda, et ärgu ta muretsegu, tema naine on kindlasti kusagil, nii nagu tema enda pere oli, ja et kui nad nüüd suu lahti teevad ja selgitavad, siis saab kõik korda. Ta avas suu, aga õhk kriipis ta kõri ning kohkunult sulges ta selle taas. Jõuab, mõtles ta. Mõne tunniga ei muutu midagi. Ja kui mehe naist ei leita, siis on tal vähemalt paar tundi see võltslohutus. Ta pigistas mehe kätt vastu ja püüdis silmadega naeratades toda julgustada. Mees naeratas nüüd julgemalt vastu ja kummardus tema kohale ning puudutas huultega hellalt tema otsaesist. Naine sulges silmad ja hingas sisse mehe meeldivat aroomi. Mees lõhnas puidu ja Old Spice’i järele. Lõhnas nagu keegi, kellest ta võiks hoolida.

Kardin liikus taaskord ja eelmisest päevast tuttav ümmargune nägu läks meest märgates soojalt särama. Naine teadis, mida see nägu tähendab. Kohe keeratakse tema valuvaigisteid juurde ja ta suikub valuta, unenägudeta unne. Kui ta ärkab on ta üsna toores toorik, keegi, kes peab saama aru, mis on juhtunud, miks ta on segi aetud kellegi teisega ja miks tema ainsana sellest aru saab. Kuidas see mees ei tunne ära omaenda naist? See pole ju võimalik. Kuigi ta ütles, et neil on suhted sassis, siis ei saa ju oma abikaasat lihtsalt ära unustada? Sellised asjad juhtusid ainult madala eelarvega päevasel ajal eetrisse lastud seebiooperites. Ja isegi kui ta peaks mingil põhjusel olema äravahetamiseni sarnane selle teise naisega, siis miks tema enda pere polnud teda taga otsinud ja leidnud?

Aga mis siis, kui ei eksi mitte nemad vaid tema? Nad ju väitsid, et ta oli saanud peatrauma, ta oli leitud ja siin ta nüüd siis on. Äkki ongi õigus neil ja ta ise ajab midagi segi? Valuvaigisti hakkas mõjuma ja keskenduda oli raske. Kõik olid võõrad, ta ise oli endale võõras. Kui pea polnud tuim morfiinist, oli see paks valust. Polnud hetke, kus ta oleks tundnud end iseendana. Jumal teab, kui kaua see oli juba kestnud. Või milline see tema päris mina enam oli. Kuna keegi teine teda otsima polnud tulnud, siis ehk ongi siiski kõik nii nagu talle räägitakse ja ta peaks usaldama neid. Nad kõik tundusid nii sõbralikud ja toredad, keegi ei tahaks ju talle halba. Korraga tundis ta suurt kergendust sellest, et ta ei saanud rääkida. Ta oleks hulluks kuulutatud, kui ta oleks valjuhäälselt hakanud kinnitama, et ta pole see, kelleks teda peetakse. Peatrauma polnud naljaasi. Niipalju ta teadis. Inimese aju oli üldse üks veider instrument, mis tegi täpselt seda, mida ise heaks arvas. Võimalik, et mõni psühholoog suudaks talle selgitada, kuidas ta oli jõudnud järeldusele, et pole see, kelleks teda peetakse. Ja kui ta ükskord rääkima hakkab, eks ta siis jõuab ka tuumani. Praegu oli tal üks ülesanne, puhata ja normaalsus taastuda. Küll homne muretseb enese eest. Ta sulges silmad ja sundis end rahunema. Ebameeldiv eelaimdus oli ta südame kiiremini lööma ärgitanud ja nüüd püüdis ta seda vaigistada. Ta kinnitas endale, et kõige olulisem on see, et ta on elus ja tema ümber on heatahtlikud, hoolivad inimesed. Küll kõik saab korda. Ta õpib neid inimesi uuesti tundma ja eks aja jooksul tulevad ka vanad mälestused meelde. Sest, kuigi ta adus, et pole see, kelleks teda peetakse, ei olnud ta ka kindel selles kes ta olema peaks. Ta oli hääleta, mälestusteta, üleni valus haav.