Nähtamatud niidid

Ma ei tea, mis postitus siit tuleb ja miks ma seda kirjutan, ilmselt ikka peaasjalikult iseendale ja selleks, et märgata enda ümber väikseid imesid ja õppida tänulikkust ning maandada ärevust, mis võib aegajalt ikka peale tulla, kui asjad ei lähe nii nagu tahaks ja tundub, et iga tee, millel kõnnin on täis teetõkkeid ja juhatavad mind aina kaugemale sohu.

Aga jah, kuna ma praegu loen oma vanu päeviku sissekandeid, siis mõned asjade käigud ja see, kuidas mingi asi viib teiseni ja see omakorda kolmandani on mu ees peopeal ja see tekitab aukartust selle ees, kuidas universum toimetab. Või kui te tahate, siis te võite jumal ka öelda universumi asemel, või saatus, mida iganes te uskuda tahate. Kes ei taha midagi uskuda võib öelda, et juhus ja õnn. 

Kui mu sõbranna poleks abiellunud koonrist mehega, kes püüdis igal võimalusel raha kokku hoida, poleks ma kunagi pärast gümnaasiumi lõppu läinud Rootsi kruiisile. Kui ma poleks sellele kruiisile läinud, poleks ma kunagi kohanud oma laste isa. Kui ma poleks temaga kunagi abiellunud, poleks ma kunagi Pärnusse kolinud ja nelja last saanud. Kui ma poleks kunagi nelja last saanud, poleks ma ehk autojuhilubasid teinud. Ja kui ma poleks teinud autojuhilubasid, siis poleks ma leidnud, et mulle meeldib õppida ja läinud edasi õppima. Ja kui ma poleks kunagi keskkooli lõpetanud, siis ma oleks läinud kokaks õppima, aga kuna mul oli keskkooli lõputunnistus, siis läksin õppima sotsiaaltööd. Ja kui ma poleks läinud õppima sotsiaaltööd, siis poleks ma hakanud õppetöö raames lugema psühholoogilist kirjandust ja leidnud, et olen mürgises ja ahistavas suhtes. Kui ma poleks abiellunud rootslasega, poleks ta leidnud tööd Norra firmas ja sel juhul poleks me kunagi kolinud perega Pärnust Tallinnasse. Kui me poleks kolinud Pärnust Tallinnasse, poleks mu mees kunagi bussis kohanud naist, kellega ta abielu rikkus. Kui ta poleks abielu rikkunud, poleks ma olnud sunnitud tööle minema. Kui ma poleks läinud toidupoodi tööle, poleks ma kunagi kohanud Nipernaadit, kes mulle kinnitas, et ma olen andekas ja võimekas ja saaksin teha ükskõik, mis tööd ega pea tingimata elu lõpuni kassapidajaks jääma. Kui ma poleks teda uskuma jäänud, poleks ma kunagi julgenud vastu võtta assistenditööd. Kui ma poleks assistendina tööl õnnetu ja alandatud olnud, poleks ma kunagi töölt ära tulnud ja hakanud uut tööd otsima. Kui ma poleks kunagi Rahva Raamatusse sekretäriks kandideerinud, poleks nad kunagi mulle hoopis sortimendijuhi positsiooni pakkunud. Kui ma poleks sinna kunagi tööle läinud, siis ma poleks saanud endale CVsse märkida, et töötasin Rahva Raamatus ja mind poleks kutsutud intervjuule rahvusvahelisse ettevõttesse, kus ma töötan täna ja olen töötanud viimased 8 aastat. Kui mul poleks nii rahulik, stabiilne ja igav töö, poleks ma kunagi igapäevaselt blogima hakanud. Kui ma poleks blogima hakanud, poleks ma leidnud endas jõudu ja uusi seltsilisi, kes oleks andnud mulle eneseusku usu juurest ära tulla. 

Või kui ma poleks lahutanud, poleks ma pidanud kolima väiksemasse korterisse. Ja kui mu mees poleks olnud remonttöödes saamatu, siis poleks ma kunagi ise õppinud lihtsamaid remonttöid tegema ja sisekujunduse vastu huvi tundnud ning poleks julgenud üürida täielikult renoveerimata korterit. Ja kui ma poleks seda korterit üürinud, poleks mul olnud võimalust seda ära osta ja see enda jaoks mõnusaks pesaks muuta. Ja kui ma poleks seda korterit ostnud, poleks ma kunagi hakanud naabrimeest ihaldama. Ja kui ma poleks teda ihaldanud, poleks ma kunagi hakanud trenni tõsiselt võtma, sest tema tegi kõvasti trenni ja ma tahtsin talle muljet avaldada. Ja kui ma poleks kunagi püüdnud talle muljet avaldada, siis poleks ma nii palju trenni teinud. Ja kui ma poleks nii palju trenni teinud, siis poleks ma kunagi peikaga jõusaalis kohtunud. Ja kui ma poleks kunagi peikaga jõusaalis kohtunud, siis poleks ma kunagi filmimist ja pildistamist tõsiselt võtma hakanud. Ja kui ma poleks pildistamist ja filmimist tõsiselt võtnud, siis poleks ma kunagi hakanud Instagramis ja TikTokis pilte ja videoid jagama. 

Või kui ma poleks kunagi blogima hakanud, siis poleks ma kunagi teiste blogisid lugema hakanud. Ja kui ma poleks teiste blogisid lugema hakanud, siis ma poleks kunagi Mae blogi leidnud. Ja kui ma poleks Mae blogi leidnud, siis ma poleks endas avastanud suure kire lugemise ja raamatuarvustuste jagamise vastu. Ja kui ma poleks raamatuarvustusi jaganud, siis poleks ma saanud kirjastustelt pakke, palvega raamatuid arvustada ja arvustusi jagada. Ja kui ma poleks kunagi lugemist armastama hakanud, siis poleks ma kunagi raamatukokku läinud. Ja kui ma poleks raamatukokku läinud, siis poleks ma kunagi sealt endale oma kirjandusarmukest leidnud. Ja kui ma poleks oma kirjandusarmukest leidnud, siis poleks ta mind kutsunud endaga kaasa viktoriinile. Ja kui ma poleks läinud viktoriinile, siis poleks ma kohanud veel uusi ja huvitavaid inimesi.

Ja osad niidid on natuke veel ripakil. Ma ei tea, mis edasi juhtub ja kuidas nad mu elukangasse mahuvad, aga nii lahe on näha, kuidas üks asi viib teiseni ja isegi kui tundub, et sein on ees, siis kuidagi saab sellest üle või ümber ja selle seina taga on vahel isegi paremad asjad, kui see, mille poole ise enda aruga rühkisid. 

Muidugi oleks kõik võinud ka hoopis teisiti minna. Kui ma poleks oma laste isa kohanud, oleks lõpetanud sekretäri eriala juba aastal 2002, mitte 2002 emaks saanud. Kes teab kuhu ma oleks siis edasi jõudnud ja kas mul täna üldse oleks lapsed või reisiks ma mööda maailma ringi ning tegeleks hoopis muude asjadega, mida ma ette ei oska kujutada. Või oleks hoopis kellegi teisega naitunud ja saanud kaks last. Või oleks hoopis välismaale kolinud. Või oleks surnud. See ongi elu juures huvitav, et iga väike otsus või raputus elus lükkab mingile teeotsale ja siis sa vaatad, kuidas seal hakkama saada. Samas on mingid asjad, mis püsivad läbi elu stabiilselt varjuna kaasas. 

Näiteks mõtlen vahel sellele, et mu kõige esimene töökoht oli sekretäri/ kliendihalduri töö. Ja kuigi ma töötasin pärast seda kassapidajana, toote esitlejana, koristajana, kassapidajana ja klienditeenindajana, siis lõpuks jõudsin ma ikkagi tagasi kliendihalduri ja kontorihaldja positsioonile. Või kirjutamine. Hakkasin päevikut pidama 14aastaselt ja tegin seda kuni abiellumiseni. Keskkoolis kirjutasin ka novelle ja proovisin kätt paari romaaniga. Ja kuigi ma paar aastat päevikut ei pidanud ja avalikult blogimiseni läks ka tosin aastaid, siis lõpuks jõudsin ma ikkagi selleni. 

Ja mul on hea meel, et kõik on läinud just nii nagu on läinud. On olnud tõuse ja mõõnu, on olnud rõõmu ja ahastust, on olnud kurbust ja õnne, on olnud pettumusi ja saavutusi. Igatahes, seda tahtsingi jagada, sest kui ma siin küsisin, et kuidas teil läheb, siis selgus, et mitte just kõige roosilisemalt. Võibolla selline tagasivaade enda elule ja valikutele aitab ka asja eemalt näha ja tunda, et parimad asjad ootavad veel ees, isegi kui neid praegu näha ei ole.