Dolce far niente

Igal pühapäeva õhtul tunnen ma mõnusalt magusat ootusärevust esmaspäeva ees. Sest siis saan ma tulla tööle, teha endale kruus kohvi, vaadata üle töömeilid ja hakata tegelema oma lemmikasjaga, milleks on muidugi blogimine. Mulle tundub alati, et ma tegin nädalavahetusel nii palju toredaid ja vahvaid asju, millest peaks oma lugejatele teada andma. 

Ja siis ma saan aru, et ma tegelikult ei teinud absoluutselt mitte midagi. 

Miks siis see, et ma mitte midagi ei teinud on nii vastupandamatult erootiline, et ma tahan seda kogu ilmaga jagada? 

Midagi on mu mõtteviisis ja ellusuhtumises dramaatiliselt muutunud. Sest ma mäletan, et oli aeg, kus ma tundsin tohutut süümepiina selle üle, kui ma mitte midagi ei teinud. Ja nüüd...

Reedel pärast tööd käisin poest läbi ja tulin koju. Jõudsin auto maja ette parkida, kui sain sõnumi, et rehvidele tullakse järele. Palusin poistel keldrist rehvid üles tuua, sest ma teadlikult olen nüüd see naine, kes ei tee midagi, kui ta selleks tingimata pole sunnitud. Pärast seda istusin diivanil, lugesin vist natuke ja natuke vaatasin telerit ja ilmselt põhiliselt lihtsalt vaatasin telefonis tiktokke. 

Laupäeval ärkasin üsna vara, kuue paiku, keetsin kohvi, triikisin, vaatasin telekat, mingi hetk tuldi diivanilauale järele, siis ärkas Kärbes ja küsis, mis süüa on ja ma ütlesin, et lähme poodi ja vaatame, mis nad meile müüvad ja siis me koos läksime ja poes kandis tema korvi ja pärast pani kõik asjad kottidesse ja kandis mõlemat kotti ja ma olin seal kõrval lihtsalt ilus. Ma ei tundnud vähimatki süümepiina selle puhul, et laps kahte kandekotti kandis. Tundsin end printsessina. Tulime koju, ma natuke jälle lugesin ja vaatasin tiktokke. Terve õhtu. 

Pühapäeval lugesin, triikisin, tõmbasin tolmuimejaga tolmu, käisin keldrist vanu pilte ja kirju üles toomas, et ma saaks neist lahti, tegin pilte, mängisin kassiga, vaatasin tiktokke. Õhtul lasin vanni vett täis, koorisin nahka, raseerisin, tegin näo ja juuksemaske, pugesin värskete voodilinade vahele ja tundsin, et pean sellest kõigest kindlasti blogima.

Te ilmselt märkasite, kuidas ma kordagi söögi tegemisest ei kirjutanud. Sest ma ei teinud süüa. Soojendasin eelmiste päevade toite, tegin ahjusaiu, tegin friikartuleid ahjus ja see oligi kogu mu toidutegemine kogu nädalavahetuse jooksul.

Ma ei teinud mitte midagi.

Ja see oli fantastiliselt mõnus. 

*Dolce far niente on itaaliakeelne väljend, mis otse tõlgitult on umbes "mitte millegi tegemise magusus". Ma itaalia keelt ei oska ja kõik tõlkijad tahavad iga kord mind paika panna, kui ma inglise keelest midagi tõlgin, seega vaadake ise netist järele, kui minu tõlge ei sobi.