Toores mammut

Tulin trennist koju ja hakkasime Kärbsega koos süüa tegema. Märkate mustrit? 

See koos söögi tegemine algab meil tavaliselt juba siis, kui ma trennis olen. Siis ma settide vahel saadan koju sõnumeid ja "kuulan maad". Uurin, et mida poest vaja on ja mille järgi isutab. Saan täiesti kasutuid vastuseid - "ma ei tea", "süüa", "piim vist sai otsa, aga sinki on". Nagu, mida ma teen selle infoga? Aga ma ei anna järele ka, sest ma ei jaksa iga päev nuputada. 

Igatahes tõin siis seekord poest kana ja seeni ning tegime tatart kana ja seentega. See maitseb paremini, kui kõlab ja välja näeb, sellepärast ei hakka ma teid fotodega traumeerima.

Tegime süüa ja arutame. Kärbes räägib, et tal on käed vist suuremad, sest trennis nägi ja sõber oli ka märganud. Ma vastasin, et mulle ka tundus, et mul suuremad ja sõber ka mainis. Edasi rääkisime jalgadest. Ütleb, et ta väga jalgu ei treeni, aga kuidagi on need ikkagi suured. Ma ütlen, et geneetika. Kuidas, uurib. Noh, sul vedas, et su esivanemad on maakad ja pidid kõvasti põllu peal rügama ja higistama, sellepärast on keha selline, et pole kuigi habras ja nõtke vaid aastasadade jooksul tümakaks ja tihkeks arenenud. Sellepärast ma seda kõige rohkem kahetsengi, et ma juba sinuvanusena trenniga tegelema ei hakanud, ma oleks võinud päriselt midagi saavutada ja kuhugi jõuda sellega, sest siis kui ma lõpuks hakkasin tegelema, siis tulid muudatused hästi kiiresti, targutan kanafileed hakkides. 

Järgmisel hommikul viskan trennikoti pagasnikusse, ise suurepäraselt teades, et ma trenni ei jõua, sest mul on esiteks küünetehnik ja siis laser. Kas keegi tahab mulle seletada seda, kuidas ma selleni olen jõudnud, et minu igakuiste harjumuste hulka kuulub nüüd küünetehnik ja laser? Juuksurist rääkimata? Tahate teada, mis see rahas on? Sest mina ei taha. Aga see on umbes 200 eurot. Mõni kuu natuke vähem, teine kuu jälle rohkem. Rääkimata veel igasugustest kreemidest, seerumitest ja muust pahnast, mida ma ka religioosse järjekindlusega iga kuu soetan. Mul on ju matsi geenid! 

Tegelikult ma siin töö juures istusin ja tegin oma töö asju ja mõtlesin, et teate, mulle on absoluutselt liiga palju võimu ja vastutust antud. Teenimatult. Vahel see hirmutab mind, sest mis siis, kui nad avastavad, et ma tegelikult üldse asja ei jaga ja peaasjalikult ainult teen tarka nägu. 

Muidugi, millest ma hakkan vaikselt aru saama on see, et keegi tegelikult ei tea, mida nad tegema peavad ja kõik, absoluutselt kõik, teevad ainult tarka nägu. 

See jõudis mulle kohale, kui ma EEst lugesin neid suuri tähtsaid ärihaisid, kes kõik rõõmsalt oma rahad üle kandsid, kuigi lepingud olid algusest peale juba nende kahjuks koostatud. Võiks ju uskuda, et inimesed, kes on harjunud investeerima ja teavad, mida tähendab riskianalüüs, ei lase endal nii haledalt kotti pähe tõmmata. Eriti, kui nad veel tähtsalt esinevad ja teisi inimesi õpetavad, kuidas higivabalt raha teenida. Kõik see on teesklus. Ei tea nad midagi rohkemat, kui meie ülejäänud. Neil on lihtsalt vedanud. Ja samapalju kui neil on vedanud, on nad ka ebaõnnestunud. Mõni lihtsalt oskab seda paremini läbimängida ja kuna raha on erinevates kohtades, siis kusagil veab ja kusagil põrub ja lõpuks on ikkagi nullis. Või siis vaimuhaiglas. Kuigi üks ei välista tingimata teist. 

Olete te mõelnud kunagi, et kes otsustas ja miks, et inimene saab 18 aastaselt täiskasvanuks? Kas teie olite 18 aastaselt täiskasvanud? Sest nüüd räägitakse, et aju areneb kuni 28nda eluaastani (meestel pidi emotsionaalne küpsus saabuma 43nda sünnipäeva paiku). Mida ma enda kogemusele tuginedes usun ka, sest enne 28ndat sünnipäeva ei jaganud ma elu kõige vähemati. Ennastki ei tundnud, ei teadnud, milleks võimeline olen, mis mulle meeldib, kes mulle meeldib ja kes ma olla tahan. Ja siis läks veel oma kümme pluss 5 aastat, kui ma jõudsin selleni, et see, mida ma tahan ja see kes ma olen oleks mu tegude ja reaalsusega kooskõlas. Aga selleks ajaks olid mu enda lapsed juba kahekümnendates. Praegu oleks õige aeg lapsi saada, sest nüüd ma teaks ja oskaks neid kasvatada. 

See, et ma oskan hästi teeselda ja nägu teha, tuli mulle meelde oma päevikut lugedes. Nimelt siis, kui ma Rahva Raamatus töötasin ja iga päev päevikusse kirjutasin, kui halb mul on ja kuidas ma ootan, et nad ometi mu vallandaks, sest ma tundsin, et kõik vihkavad mind ja kui meil olid osakonna koosolekud, siis ma läksin neile alati teadmisega, et saan sõimata ja ma ei teadnud kunagi mida ma jälle valesti olen teinud ja kuidas ma käisin mitu korda päevas tualetis nutmas, sest närvid olid nii läbi ning siis kutsus osakonna juhataja mu kõrvale ja rääkis, et ta kardab mind, sest ma olen kogu aeg nii rahulik ja temalt on küsitud, et kas mina olen osakonna juhataja ja kuidas talle käiakse rääkimas, et ma tean täpselt mida ma teen ja ei lase kellelgi endale pähe astuda. Kuulasin seal seda tema juttu ja mõtlesin, et millest ometi ta räägib, sest mulle tundus, et kogu minu ebakindlus ja hirm ja ärevus on nagu kirjaga t-särk mu seljas. 

Siis ma mõtlesin veel sellele, et millest see tuleb, et inimesed ennast vihkavad. Mina ise kaasaarvatud. Nagu vihkavad, selles mõttes, et keelavad endale head. Keelavad endale elamusi ja lahkeid sõnu, ilusaid riideid ja meeldivat seltskonda. 

Või okei, ma saan aru kust see tuleb. Aga miks. Või õieti, miks me juba välja ei kasva sellest. 

Teisest küljest on see jube keeruline, sest nüüd räägitakse, et inimesed on selle enda hellitamise ja armastamisega teise äärmusess läinud ja räägitakse nartsissismi epideemiast, kõigi nende ennast imetlevate selfide ja "ma väärin parimat" loosungitega. Ja siis sa oledki seal kahe kuhja vahel. Mina olen kahe kuhja vahel. Ühest küljest tundub nii normaalne ja mõnus ennast hellitada, osta poest mõnusat toitu, sõita ilusa autoga, kanda kauneid riideid, teha trenni, sest see on virgutav ja näeb hea välja, magada magusalt kaheksa tundi, lugeda raamatuid, teha pilte ja postitada neid ning tunda rõõmu sellest, et teistele ka sinu pildid meeldivad ja rõõmu toovad. Ja teisest küljest elab su sees see uss, kes sisistab, et kes sa enda meelest oled, et sellist elu endale lubad, säästma peaks, lastele rohkem aega ja raha pühendama, dieeti pidama, vana paks lehm, mis sa raiskad seda jõusaali kuukaardi raha, mine metsa kükke tegema või veel parem kui põldu harima, sest kartulite maha panek on see ainuke trenn, mis toidab, ja mis vannid ja raamatud, tööd on vaja teha, et lastele raha koguda, mis juuksur, lase oma hallid juuksed välja kasvada ja hoia raha kokku, ega see ilu patta kannata panna, puhas raha raiskamine, ja üldse, piinlik peaks olema endast sellises vanuses pilte teha ja internetti panna, kes see seda vanamutti ikka vaadata tahab. 

Ja mina ei tea, mis see tõde siis lõpuks on. Kumb on õigem ja parem viis elamiseks. Kas see, mida meie esiemad elasid, ennast tahaplaanile jättes ja ennast ohverdades, või see, mida me nüüd näeme, kus esiteks täidad oma tassi ja siis kõik muu tuleb loomulikult ning rõõmuga. Sest kui mult küsida, kes ma olen 30+ aastat elanud seda elu, kus kõik teised tulid enne mind ja mina olin väärtusetu ussike ja circa 10 aastat elanud seda elu, kus esiteks mina ja siis ma jaksan olla teiste jaoks ka hea, siis mulle tundub, et see teine variant on kuidagi jätkusuutlikum, rõõmutoovam ja elutervem ning lõpuks ei kannata keegi ja keegi pole depressioonis ega puuduses. Aga teate, ma arvan, et siin ehk ei olegi õiget ja valet, vaid igaüks ise leiab endale sobivaima elustiili. Sest on inimesi, kes elu lõpus tunnevad, et on üksi ja tähelepanuta, kuigi nad ennast ohverdasid ja kõik endast andsid, aga on ka inimesi, kes tunnevad, et see oligi nende elu eesmärk, teha kõik teised õnnelikuks ja sellega enda ümber toredaid inimesi koguda. 

Kertu küsis, et kuidas sa tahad, et sind mäletataks, kui sind enam ei ole. Sellest vist algabki kõik. 

Ja siis ma kuulsin veel üht mõtet, millest ma enam lahti ei saa. Ja ma tõlgin selle nii hästi kui oskan inglise keelest. "Kui sulle lapsepõlves ei serveeritud armastust hõbelusikalt, siis õpid seda täiskasvanuna noateralt lakkuma." 

Sest minu jaoks oli lapsena armastuse saamine midagi erilist, mille pidi välja teenima ja isegi kui seda ilmutati, siis ma ei teadnud kunagi, kui kauaks ja mis selle kraanid kinni keerab. Ma võin siin praegu jutlusi pidada enesearmastusest, aga ka see on tingimuslik. Ma luban endale head, kui ma enne seda olen kannatanud. Luban endale ilusaid asju, kui ma olen enne vaeva näinud. Luban head toitu, kui ma enne olen jõusaalis higistanud. Luban puhkust, kui ma enne olen tööd rüganud. Luban ennast kiita, kui ma olen midagi teinud. Luban endale midagi head, kui ma olen selle ära teeninud. 

Ja see on normaalne, eks ole. Meid on nii ju kasvatatud. 

"Korista tuba ära, enne kui mängida saad." "Söö kartul ja kaste lõpuni, enne kui magustoitu saad." "Lõpeta matemaatika tehted enne kui telekat saad vaadata." Ja see oli ju okei. Ainult, et siis on lapsi, keda kasvatati nii, et "Koristad siis, kui oled mängimise lõpetanud." "Söö seda, mille järgi isu on." "Puhka natuke enne kui hakkad kooliasju tegema." Ja kindlasti on ka neid, keda kasvatati "Esiteks koristad, teed süüa, siis õpid ja pärast seda aitad emal nõud pesta ja toad kraamida ning siis kähku magama, sest enne kooli on vaja veel pesu pesta ja lehma lüpsta." 

Ja ma ei tea, kas ma olen oma lapsi teistmoodi kasvatanud. Kindlasti on olnud neid hetki, kus olen öelnud, et puhka enne ja siis vaata, kas saad muud asjad ka tehtud. Või öelnud, et jää siis täna koju, see üks päev koolist puududa ei muuda suures plaanis midagi. Või ära söö seda maksakastet, kui see sulle vastik on ja võta parem see šokolaadikook. Aga kindlasti on olnud ka neid momente, kus ma olen öelnud, et mul on kahju, et sa ei taha kooli minna, aga peab ja ainult ju kaks päeva, siis on juba nädalavahetus. Või öelnud, et mul on kahju, et sa oled väsinud, aga mina olen ka ja kui me selle asja kiiresti koos ära teeme, siis saame kiiremini ka puhata. Või öelnud, et mul on kahju, et sulle see supp ei maitse, aga muud ei ole ja selle peab ära sööma. Mida nemad lõpuks täiskasvanuna mäletavad oma lapsepõlvest, seda ma ei tea.

Seoses laste kasvatusega nägin ma veel üht klippi netis, mis kõnetas. Seal üks inimene rääkis, et kuigi teda ja tema õde on samad vanemad kasvatanud, siis neist on sirgunud täiesti erinevad inimesed. Vestluskaaslane ütles, et tegelikult teid pole samad vanemad kasvatanud. Selles mõttes, et kõik väikesed asjad mängivad oma rolli. See, mitmenda lapsena sa perre sünnid, kas vanemad on nooremad või vanemad, kuidas olid lapsed enne või hiljem, mis vanemate elus lisaks vanemaks saamisele veel toimus, kuidas olid vanemate suhted, majanduslik seis, kui palju abi pakkusid vanavanemad, mis toimus maailmas samal ajal, millised trendid ja liikumised aset leidsid. Ja see kõnetas mind väga, sest oma õega olen ka rääkinud sellest palju ning meie kogesime lapsepõlve ühest küljest küll  sarnaselt, kuid samas väga erinevalt. Ma kusjuures tajusin seda juba lapsena, et me oleme õega erinevad. Minu ja õe vanuse vahe on ligi 7 aastat ka, seega ma mäletan üsna selgelt seda, et õde sai rohkem tähelepanu ja kiindumust. Isegi ema tunnistas hiljem, et oli mind kasvatades sageli ülemäära karm, aga noh, aeg oli teine ja ta ise oli ju ka mind saades tunduvalt noorem. Ning sama minuga. Pojad on ka mulle ette heitnud, et ma olin vanemate poegadega palju rangem ja nõudlikum ning nooremate osas tunduvalt pehmem ja paindlikum. Ja ma ei vaidle vastu, sest ma olingi kahekümnendate alguses hoopis teistsugune, kui kahekümnendate teises pooles. Rääkimata sellest, milline ma täna olen ja kui ma peaks veel lapsi saama, siis kuidas nemad mind emana kogeks. Küllap me oleme ise ka näinud seda, et meie vanemad on vanavanematena hoopis teistsugused, kui nad olid meiega. Inimene areneb kogu aeg. 

Ja selle kõige valguses mõtledki, et kas keegi üldse teab, mida me tegema peaks või kõik teesklevad ja teevad oma parima, selle info ja kogemuste valguses, mis neil hetkel on, mis ei tähenda, et kogedes muid asju ja saades uut infot, nende arusaamine ja käitumine muutub.