Millest teie enne uinumist mõtlete? Ma mõtlen küll erinevatest asjadest, aga mu lemmik on läbi elu olnud mõelda erinevatest potentsiaalsetest tulevikest, mida ma kogeda võin. Kus ma elan, kellega elan, milliseid vestlusi pean, kuidas välja näen ja kuidas end tunnen. Noorena tegin seda väga palju.
Siis, mingil hetkel, ma lõpetasin. Lõpetasin, kui abiellusin. Tundus, et ma ei saa enam oma tulevikust fantaseerida, sest ma elasin oma olevikus ja fantaseerida millestki muust, millestki paremast, tundus abikaasa reetmisena. See, et see viga oli, sain ma aru umbes kümme aastat hiljem, kui ma juhuslikult avastasin, et paljud asjad, millest ma noore tüdrukuna fantaseerinud olin, olid viisil või teisel mu reaalsuseks muutunud. Aga sellest olen vist väga palju juba kirjutanud.
Nüüd siis leidsin ühe klipi netist, mille kohaselt see, et sa fantaseerid ja lood oma peas kujuteldavaid stsenaariume, on märk vaimuhaigusest. Ja ma ei tea, kuidas sellesse infosse suhtuda. Ühest küljest ma ei arvagi, et mul mingit vaimset kõrvalekallet ei oleks, muidugi on, normaalseid ei ole olemas. Teisest küljest, kuidas see, et ma unistan on märk vaimuhaigusest? Nagu, okei, ütleme et on, aga ma kuidagi alati eeldanud, et kõik inimesed unistavad natuke. Ja sõna "vaimuhaigus" kõlab kuidagi jube süngelt ning dramaatiliselt. Kui ma kasutan sõna "vaimuhaige", siis ma pean silmas inimest, kes on kontrolli alt väljas, ohtlik kas endale või teistele, vaevlemas painajatega, vägivaldne. Muidugi kõik "vaimuhaigused" ei ole vaimu haigused. On lihtsalt kõrvalekalded sellest, mida peetakse normiks.
Igatahes, ma tahan teada, et kas teie siis ei fantaseeri ja olete normaalsed?
Veel leidsin viite Marina Abramović'i performance kunstile. Aastal 1974 otsustas see naine, et on lõuend ja laseb publikul endaga teha, mida iganes publik soovib. Ta oli lauale laotanud 72 objekti, mille hulgas olid juuksehari, roos, sulg, leib, mesi, vein, lõhnaõli, käärid, skalpell, naelad, käsirelv, kuul jm. Kuue tunni jooksul lubas kunstnik publikul endaga teha, mida iganes ta soovib ja lubas vastutuse selle eest endale võtta. Algas kõik suhteliselt meeldivalt, keegi paitas teda, keegi kammis ta juukseid, teda toideti. Üsna kiiresti hakkasid aga asjad käest minema. Tema riided lõigati tal seljast, tema kaelale lõigati haav, millest üks osaline verd imes, tema kõhtu torgati roosi okastega, teda katsuti intiimpiirkonnast ja keegi võttis laetud relva ning asetas selle tema meele kohale, ning väänas tema sõrmed päästiku peale.
Selle katse järeldus oli, et kui sa jätad oma saatuse teiste inimeste hooleks, siis nad suure tõenäosusega teevad sulle viga.
Mis on väga huvitav, minu meelest. Sest ma tahaks uskuda, et inimesed on ilusad ja head. Aga need ilusad ja head inimesed on sinu vastu ilusad ja head, kui sa ise ei lase neil koledad ja julmad olla. Sest selle katse ajal olid ju teised inimesed ka ruumis. Miks keegi vahele ei astunud, kui nad nägid, et asjad hakkavad käest minema ja inimesele tehakse haiget, teda alandatakse ja teda kuritarvitatakse? Tõsi, kui ta meele kohale relv tõsteti, siis keegi siiski astus õnneks vahele, aga kui sa mõtled, et kolme tunni jooksul pöördus asi nii hulluks, siis see on päris kiire eskaleerumine. Ehk inimeste headus on tingimuslik.
Paar päeva tagasi vaatasin korraks mingi Delfi artikli kommentaare. Ma tean küll, et neid kommentaare ei ole seal mõtet vaadata, sest kõige suuremad sõnavõtjad on need, kes ei saanud artiklist aru või lihtsalt lahmivad ja sõimavad ning teised siis irvitavad kaasa. Mingit konstruktiivset dialoogi sealt ei leia. Kõige õõvastavam selle asja juures on see, et need, kes kommenteerivad ei ole mingid eluhälvikud või padujoodikud. Need on nn korralikud inimesed. Ilmselt inimesed, kes on oma erialal tunnustatud ja kellel on ühiskonnas kandev positsioon.
Kunagi Kristallkuuliga rääkisime, et tema blogi käis kommenteerimas üks tuntud pangandustegelane. Regulaarselt käis soppa loopimas. See on inimene, kes üle nädala esineb ajakirjanduses ja õpetab inimesi investeerima ja räägib sellest, kuidas on õige ja moraalne oma elu elada, iga-aastane presidendiballi aukülaline. Juhuslikult tean mina ka seda inimest isiklikult. Kunagine ripsmetehnik tutvustas meid omavahel ja kiitis, et väga lugupeetud mees ja arvas, et meil võiks omavahel klapp tekkida. Ei tekkinud. Mees suhtus minusse väga üleolevalt ja mul oli pidevalt tunne, et ma olin tema silmis odav litsike. Millest ma saan isegi aru, sest ma olen ju ikkagi paljulapseline harimatu lihttööline.
See asi on minu jaoks lummav, kuna see on just see, milleni ma siin kõrges eas jõudnud olen, et inimesed kohtlevad sind täpselt nii halvasti, kui sa lubad. Mis on nii kuradi haige! Sest miks ma pean elu eest võitlema? Miks me lihtsalt ei kohtle inimesi hästi? Ja miks on see, kui keegi sinuga sitasti käitub sinu süü? Et kui keegi sulle ülekäigurajal otsa sõidab, siis oled sina süüdi, sest kuigi sul on õigus teed ületada ja sulle paistis fooris roheline tuli, siis pidid sa veel veenduma, et autojuht kindlasti peatub enne kui teele astusid? Teate, mul on ilgelt vastik komme täiesti tuimalt teele astuda, kui mul on õigus. Ma isegi ei vaata autode suunas. Reeglid kehtivad kõigile ja kui on vaja, siis ma suren selle oma reegli otsas. Meil on kõigil ometigi õigus ennast ühiskonnas turvaliselt tunda.
Ilmselt see minu idealism on ka mingi vaimuhaiguse tunnusmärk.
Veel nägin klippi intelligentsuse kohta. Selles nimelt väideti, et sa saad aru, et vestluskaaslane ei ole kuigi arukas, kui ta ei adu üldistamise põhimõtet. Näiteks, kui sa kirjutad, et "suurem osa mehi vihkab naisi", siis keegi peab tingimata tulema ja korrigeerima "aga minu mees küll ei vihka naisi". Mis on minu jaoks ahaa-elamus. Sest juba sõnastus "suurem osa" kannab endas mõtet, et on olemas erandeid, kes sinna suuremasse ossa ei kuulu. Või kui keegi kirjeldab oma ATH tundemärke ja siis keegi leiab, et kuna tal on ka sarnaseid omadusi ja käitumismustreid, siis tal on tingimata vaja vaielda, et ära ole lihtsalt laisk, sest mul on ka ja ma kindlasti ei ole diagnoosiga. Või kui keegi kirjutab, et suitsetamine võib tappa, siis on ühel tarkpeal vaja tulla targutama, et tema vanaisa suitsetas kolm pakki filtrita sigarette ja elas kuni 98 aastaseni.
Või mis need kommenteerijad siis arvavad, et kui nad kirjutavad, aga mul on nii, siis selle peale ütleb autor, et oi, aitäh, et mu tähelepanu sellele pöörasid, nüüd ma tean, et teistel on teistmoodi. Sest nagu BFFR, sest kui ma kirjutaks vastupidi, eks, et ma kirjutaks, et suurem osa mehi, keda ma tean, armastavad naisi, siis leiab jälle mingi teine grupp, et oota, mis asja, kohe ma räägin sulle statistikast, või kui ma kirjutan, et kuigi mul on need käitumismustrid, siis ma ei usu, et need ilmtingimata millegi märk on, siis lendab peale kari, kes kaagutavad, et kuule, aga vaata, mida psühholoogid oma uuringutes on leidnud.
Seda, et ma intelligentne pole, sain aru, kui lugesin EE artiklit sellest, kuidas liikluses kõik vihkavad kõiki ja tundsin et tahaks vaielda, sest ma ei vihka rattureid ja jalakäijaid. Isegi mootorrattureid ei vihka, kuigi ma vihastan küll nende peale, kui nad kusagilt nurga tagant äkki su kõrvale hiilivad ja endale sinna kolmanda raja tekitavad. Samas ma tunnen, et kõik vihkavad mind - nii jalakäijad, ratturid, takso ja bussijuhid kui teised autojuhid. Ainult politsei armastab mind, kunagi ei peata, ükskõik kui kiiresti ma neist mööda kihutan ja trahve teevad ka kord kolme aasta jooksul. Lisaks sain targemaks, sest ma näiteks ei teadnud, et liiklusseaduse järgi ei peagi enam ratta seljast maha tulema ülekäigu rada ületades.
Mul tuleb kõige kiiremini uni siis, kui kujutlen end voodis mõne minu jaoks atraktiivse tuttava naisega. Seejuures enamasti mitte midagi üleliia seksuaalset, lihtsalt kaisutamise ja muu sellise kontekstis. Juba varateismelisest peale oli nii. Kui hakkan mõtlema tööle või mingile olmeteemale või mingi teoreetilise küsimuse peale, võib magamajäämine probleeme tekitada. Ei, kõige parem on kujutleda end kellegiga spuunimas ja uni tuleb!
VastaKustutaSelle Abramoviciga seostab ka kuulus Stanfordi vanglakatse. Inimesed jagati vangideks ja vangilvalvuriteks. Psühholoogid soovisid uurida, kuidas inimesed käituvad võimupositsioonilt. Ja sarnaselt Abramovicile oli ka seal alguses kõik okei, vangid ja valvurid tegid omavahel nalja ja nii. Aga siis hakkasid valvurid oma võimu kuritarvitama ja vangid sattusid ohvrirolli. Katse lõpetati enneaegselt, sest olukord muutus vangide jaoks liiga ohtlikuks. Ehk siis jah, inimesed ei ole ilmselt nii head, kui meile meeldiks mõelda. Seetõttu ka nimetatakse pöördelisi sündmusi ühiskonnas maskide langemise ajaks, kus stabiilsuse kadudes mõtleb inimene ennekõike ikka iseendale.
VastaKustutaMa kahtlustan, et fantaseerimist pidas vaimuhaiguseks inimene, kellel puudub kujutlusvõime ja on sellega pigem ise mingi häirega.
VastaKustutaSeda, et mõnedki mu fantaasiad mingil viisil ajapikku reaalsuseks saavad, olen ka mina märganud.
Igasugune loovus eeldab fantaasiat. Mina kunstnikuna ei saaks ilma selleta mitte kuidagi hakkama. Vahet pole, kas ma püüan kujutleda oma järgmist skulptuuri, et seda hakata paberile kavandama või püüan kujutleda oma elu kümne aasta pärast - mehhanism on sarnane. Ma manan silme ette midagi, mida (veel) olemas ei ole, aga millel on tõenäosus reaalsuseks saada. Täiesti inimlik ja normaalne mu arust.
Mind see enamasti isegi väga ei häiri, kui keegi tuleb rääkima "aga minul on nii". Kui sealjuures lisandub "kui mina seda suudan, siis pead sina ka suutma" (olla üle oma ATH sümptomitest, ärgata igal hommikul rõõmsa tujuga kell 7 vms), siis selle koha pealt läheb minu piir ja tekib ärritus. Mina olen mina, tema on tema, miks ta arvab, et tal on ainult enda isikliku kogemuse põhjal õigus mind käsutada ja minu võimekusele hinnanguid anda?!
Marina Abramovici kunstiteose videost olen näinud lõike. Ega ma palju vaadata ei suutnud, liiga jube oli. Inimesed on minuga täpselt nii halvad, kui ma neil olla lasen - see on paraku õige. Mitte kõik, loomulikult, aga kui kasvõi 1/4 inimestest on võimupositsioonil sadistid, siis seda on ikka väga palju. See on hea meeles pidada - ma ise annan endale väärtuse ja minu enda ülesanne on ennast kaitsta. Ainult ühiskonna headusele lootes võib asi väga halvasti lõppeda. Aitäh meelde tuletamast!
See ülekäiguraja jutt riivas. Liiklusseaduse üks olulisi eesmärke on ohutus. Seetõttu on ka reeglid vastavalt koostatud. Ehk siis ülekäigurajale lähenev sõidukijuht peab veenduma, et keegi pole ülekäigurajal ega sinna kohe astumas ning valima sõidukiiruse, mis lubab tal pidama saada. Ülekäigurajale lähenev jalakäija peab jällegi veenduma, et ülekäigurajale on ohutu astuda ehk pole lähenemas ühtki sõidukit, kelle puhul on tunne, et ta pruugi peatuda. Sellisel moel tegutsedes on kontroll kahekordne. Õnnetust ei juhtu, kui üks osapool eksib. Õnnetus juhtub, kui eksivad mõlemad osapooled. Kui astud ülekäigurajale tuimalt nagu sa kirjutad, siis lükkad sa kogu vastutuse sõidukijuhile ja kui tema eksib, siis ... Panid tähele, et kasutasin sõna eksimus, mitte ei eeldanud, et sõidukijuht on pahatahtlikult hooletu. Sest õnnetused juhtuvad mitte ainult sellest, et keegi käitub teadlikult valesti. Õnnetused juhtuvad ka inimlikust eksimusest: sõidukijuht oli tõepoolest sel hetkel hajevil, miski häiris ta tähelepanu, terviserike jms. Põhjuseid võib olla erinevaid. Okei, juht sõidab sulle otsa ja sul on kabelimats. Ise vastutad, arvestasid selle võimalusega. Aga minu meelest näitab see just hoolimatust. Sest sel sõidukijuhil võib autos olla veel keegi, näiteks korralikult kinnitamata väikelaps. See sõidukijuht võib teha ka viimasel hetkel kõrvalepõikemanöövri ja sõita otsa kellelegi, kes asub kõnniteel või ohutussaarel. See sõidukijuht ei pea ju olema üldsegi vaid turvapadjaga autojuht. Ta võib olla ka mootorrattur või jalgrattur ja saada ise samuti viga. Te võite omakorda põrgata-lennata otsa kellelegi kolmandale jne. Ehk siis ma mõistan, et mölakad ajavad närvi. Tekitavad frustratsiooni. Mul samamoodi. Aga sellise kombe, astuda pimedalt vöötrajale, soovitan ma küll endal välja harjutada. Või nagu mu kunagine sõiduõpetaja ütles, kui ma juhtisin tähelepanu, et teised ju ei näita ringteelt lahkudes suunda: "sul on alati võimalik olla nakatav eeskuju".
VastaKustutaTa kirjutas ülekäigurada JA roheline tuli. Mitte lihtsalt ülekäigurajale ei astu tuimalt.
KustutaSõidukijuhil ongi suurem vastutus liikluses, sest tema on nö tugevam ja tema eksimused teevad rohkem kahju. Juht näeb ülekäigurada juba saja meetri kauguselt, fooritulesid veelgi kaugemalt. Lisaks olenemata sellest, milline tuli talle põleb või kas ülekäigurada isegi on olemas, peab juht olema võimeline koheselt reageerima, kui miski ta teele tuleb, olgu selleks jalakäija, laps, ratas, loom või tormiga teele kukkuv puu. Seda juttu, et tähelepanu on hajevil ei tasu rääkida. Kui ei suuda sõidukit juhtides oma tähelepanu teel toimuvale keskenduda, olgu selleks siis kehv silmanägemine, alkoholijoove, väsimus, nuttev beebi või mis iganes, siis tee paus või kasuta ühistransporti. Juhtimisõigusega kaasneb vastutus, muidu jagataks juhulubasid sama lõdva randmega kui sünnitunnistusi.
KustutaJah, loomulikult on sõidukijuhil suurem vastutus. Mida potentsiaalselt ohtlikum sa liikluses oled, seda suurema tähelepanuga pead ümbritsevat jälgima. Aga see ei vabasta vastutusest teisi osalejaid, sh jalakäijaid. Neilgi on omad kohustused. Üks neist on ülekäigurada (kas siis fooriga või ilma) ületades veenduda, et see on ohutu. Ei ole nii, et ainult ühe õlul on kogu vastutus ja teisel see puudub. Nagu ma kirjutasin, siis on liiklusseadus ehitatud üles selliselt, et liiklemine oleks võimalikult ohutu ja seetõttu rakendatakse kahepoolse kontrolli printsiipi. Inimliku eksimuse võimalust ei soovi sa mõista ja ega eksimus ei pruugigi sõidukijuhti vastutusest vabastada. Küll aga võib jalakäija tähelepanelikkus ja koostöö hoida ära õnnetuse ja kas lõpuks polegi see kõige tähtsam? Mitte trotslik kinnihoidmine oma "õigusest".
KustutaÜsna mõttetu teema, mille üle vaielda, ma leian. Ma ütlesin, mida ütlesin ja rohkem pole mul selle kohta midagi lisada.
KustutaÜldistamisest. Mulle tundub, et paljud inimesed lihtsalt ei lase käest võimalust pöörata jutt esimesel võimalusel enda isikule. (Nüüd võiks keegi kommenteerida, et "aga mina küll ei pööra...").
VastaKustutaEnda isikule jutu pööramine on üsna tavaline ja enamasti ka normaalne. Ise olen ju endale kõige lähem isik ja kellest teisest ma ikka nii hästi rääkida oskan, kui iseendast?
KustutaÜldistamine on aga teine teema. Iseendast rääkimine ei tähenda automaatselt sugugi seda, et enda kogemust universaalseks ja kõigile sobivaks ning iseennast kogu maailma etaloniks peaks pidama. Kas pidada ennast maailma nabaks ja Absoluutse Tõe kuulutajaks või näha enda kõrval ka teisi, teistsuguse elukogemusega, aga siiski samaväärse võrdse kaaluga elukogemusega, on kõigepealt enesehinnangu teema, aga võib halvemal juhul hargneda ka lausa psühhiaatriliseks patoloogiaks.
See ülekäiguraja jutt on nüüd küll natuke üle võlli aga see on minu isiklik arvamus, tingitud taustast.
VastaKustutaAga mis puudutab vaimuhaiguseid ja fantaseerimist siis mina enne und päris tulevikke endale ette ei kujuta. Küll aga toimuvad mu peas erinevad vestlused ja dialoogid, nii uusversioonid juba toimunud vestlustele kui tulevikus ette tulla võivad vestlused. Kuna aju ma välja lülitada ei suuda/oska siis ilmselt need dialoogid jäävad käima, lisaks taldrikuid kokku löövale ahvile muidugi :D
Loomulikult ma fantaseerin ja kuidas veel! Vahel kujutlen ennast mõne äsja nähtud filmi või raamatu sisse lisategelaseks (peategelased on enamasti liiga tugevalt paigas), vahel ketran üldse oma lugusid, mõnikord õudusstsenaariume "mis siis kui" juhtub mõne lähedasega või mu endaga midagi halba, sellisel juhul üritan alati ka lahendusi välja mõelda. Õudukad ei ole mu lemmikud, enamasti on nende taustaks ärevus, mis tuleb tavaliselt sellest, et on juhtunud mingi pisemat sorti olukord, siis mu sisemine fantasöör puhub selle kohe suureks ja kolmkümmend kolm korda koledamaks. Ja mitte ainult enne uinumist, vaid ka näiteks igava v üksildase autosõidu ajal, kui podcastid ei aita ja tee on tuttav, mu lemmikfantaasia on näiteks see, kuidas keset teed maandub ootamatult külaline kaugemast või lähemast minevikust, näiteks Põhjasõja ajal ja ma pean ta mingil põhjusel üles korjama ja kaasa võtma ja kuidas ta siis kõike tänapäevast tehnikat imeks paneb ja deemonlikuks peab. Ja siis jõuan ma kohale ja mu Põhjasõja aegne seltsiline hajub olematusse.
VastaKustutaKui see on vaimuhaigus, siis lubage küsida, keda te siin normaaaaalseks sõimate?
(tegelikult ma natuke kardan küll, et ühel hetkel ma ei tee enam reaalsuse ja fantaasia vahel vahet, nii et kui ma mingit imelikku jama hakkan puhuma, siis teate, milles asi)
Kustuta