Minu aktsiad neljalapse emana

Mul on tunne, et sellest tuleb kuri ränt, sest mul on "see aeg kuus" ja praegu on üldse kuidagi pingeline see olukord nii et vaatame koos, kas ma suudan normaalseks jääda.

Igatahes, vestlesime üks õhtu tuttavaga, kellel on elus madalseis ja ta vajas lohutust ning julgustust. Mul on muidugi ääretult kahju, et ta seda justnimelt minult küsima tuli, sest mul on viimasel ajal siin närvid endal kuidagi turris ja ma pole nagunii oma delikaatsuse ja taktitunde poolest tuntud tegelane. Igatahes, alustas juttu sellest, et eksmees vihkab teda ja tahab piirata tema suhtlust lastega. Kui keegi sellise lause viskab, siis tekib kohe tunne, et mida krdit, eks ole. Ainult, et olukord, mida ta kirjeldas oli see, et ta oli ilma kutsumata ja ette teatamata läinud eksmehe koju, kuna lapsed seal elavad, hakanud koristama ja asju ümber tõstma ning selle käigus mingeid asju ära visanud. Pärast mida oli mees öelnud, et enam ta nii ei tohi tulla ja kõik külaskäigud tuleb kooskõlastada. 

Hea inimene, kaastundlik ja toetav oleks ilmselt öelnud midagi stiilis "on alles mölakas!". Minusugune jobu sõber ütles: "No tead.... ausalt öeldes ma läheks ka täiega vihaseks, kui mu eks lambist mu koju tuleks ja hakkaks mu asju ära viskama..." Loomulikult ei tea ma nende omavahelist kokkulepet ja võibolla on neil kokku lepitud, et ta võib käia ja nüüd siis mees otsustas, et aitab. Samas, lapsed ei ole nii väiksed neil enam, et nad ei saaks emaga mujal kokku saada. Sest eelnevalt olen aru saanud, et mees on väga mõistlik ja oma eksnaise osas lahke, laenates talle oma autot ja teda ka muul viisil hädast välja aidates. Ütlen ausalt, et mina oma eksile poleks kunagi autot laenanud ja muus osas olin ka pigem tõrges. Okei, toitu ma talle olen viinud, kui ma teadsin, et tal on rahaliselt keeruline, aga seda ka sellepärast, et üks poistest tema juures elas nii, et ma pigem aitasin poega, kui eksi. Seega, ei tundu, et mees piiraks lastega suhtlust, pigem piirab eksnaisega suhtlust. Jällegi, ma saan aru, sest mingi hetk tundsin ma ka, et eks tahtis hullult sõber olla, sättis ennast pidevalt "lastele külla", endal oli veinipudel kaasas ja jõlkus minu sabas, korduvalt pidin ütlema, et ma ei soovi tema sõber olla ja on parem, et poisid saavad tema juures kokku, kui et ta minu kodus käib. Pidin ta isegi ära blokeerima, sest vend saatis mulle pikki sõnumeid ja e-kirju. 

Samas ma saan aru, et kui sa oled see pagendatud osapool, siis võib kergesti jääda mulje, et sulle tehakse liiga. Sain ka eksilt sellekohaseid kommentaare, et ma ässitan lapsed tema vastu üles ja keelan nendevahelist suhtlust. See oli alatu vale. Ma viisin ise poisse tema juurde ja ei rääkinud neile ka midagi halba isa kohta, sest ma teadsin, et aja jooksul saavad lapsed nagunii ise kõigest aru ja kui ma hakkaks ussitama, siis mina oleks see, keda lapsed hakkavad vältima ja kelle vastu tekivad negatiivsed emotsioonid. Aga kui sa oled üksi ja lapsed on kaugel ja neil hetkedel, mil sa tunned, et tahaks seltsi, aga kedagi pole, siis võivad igasugused mõtted omasoodu kapata ja igast pisiasjast loetakse koledaid sõnumeid välja. 

Sorry, ma tean, et see jutt läheb väga pikaks juba, aga mul on veel. 

Igatahes, ma püüdsin selle jutu mujale juhatada, kuna ma tean, et kui sul on hing haige ja sulle tundub, et sulle tehakse liiga, siis see, kui keegi ratsionaalsusega lajatab, kui sul on tegelikult vaja õlalepatsutust, mõjub üsna vastikult. Uurisin muude elunüansside kohta, töö ja hingeelu. 

Hädadeorg jätkus. Töö on raske ja palk on väike, tahaks edasi õppima minna, aga raha pole ja keegi ei taha mind toetada, keegi ei usu minusse ja üldse mulle tundub, et mu aktsiad neljalapse emana pole midagi väärt. 

See on see koht, mille peale ma muidugi põlema läksin. Te teate juba, ma alati lähen selle teema peale põlema. Millest sa räägid! Mis aktsiad sul sellepärast väärtusetud on, et sa oled lapsed saanud? Kust sellised mõtted tulevad? Kuidas see üldse töökoha valikusse ja edasi õpimisse puutub? 

Ei, ma saan aru. Kui sa oled juba haavatav, siis tundubki, et elu oleks parem, kui ma oleks noorem ja mul poleks lapsi, küll ma siis teeks ja oleks. Ma olen ise ka neid ämbreid kolistanud. Mul vedas. Oli üks inimene, kes minusse uskus. Vahel piisab ühest inimesest. Mäletan selgelt seda hetke, kus mu sees käis klõps ja see, kui ma olin varem püüdnud varjata seda, et mul on neli alaealist last, muutus hoopis mu trumpässaks ja ma hakkasin seda oma tugevusena välja tooma. Sest mõtle korraks mida tähendab üksi nelja lapse kasvatamine, kogu kodune, kooli, lasteaia, arstide, hobide logistika, seda kõike täiskohaga töö kõrvalt, ilma tugisüsteemita. Kui ma saan sellega hakkama, siis mis iganes töökohustused mul ka poleks, tunduks see selle kõrval liivakastimänguna. Kui midagi, siis minu aktsiad just tõusid tänu sellele, et ma kahekümneselt loll olin ja ei osanud kondoomi kasutada. 

Loomulikult rääkis see neiu lõpuks hoopis sellest, et mehed ei taha 4lapse ema, nad tahavad kedagi teist. Seesama tütarlaps raius alles kaks nädalat tagasi, et ta ei tahagi meest, talle meeldib vallaline olla... Kord varem ma ka küsisin talt, et kust ta seda võtab, et mehed teda sellepärast ei taha, et tal lapsed on, et kas keegi on öelnud? Ei ole öelnud, aga kaovad kohe, kui kuulevad, et mul on lapsed, vastas tookord. Huvitav, mul pole veel ükski sellepärast kadunud, vastasin. Ei, noh, tegelikult ei kao, keegi lihtsalt üldse ei teegi mingeid lähenemiskatseid, tunnistas lõpuks. Noo, see pole ju siis sellepärast, et sul lapsed on... Selles mõttes, et ma tegelikult saan sellest aru, et kui sul on lapsed, siis see võib olla mõnes mõttes raskendav asjaolu. Sest su prioriteet on su lapsed ja kes iganes su ellu tuleb, peab paratamatult sellega arvestama. Muidugi on kergem alustada suhet inimesega, kelle pole varasemast sellist kohustust. Samas, kui inimene on tore, temaga on hea klapp ja muidu on ka väärt isiksus, kellega väärtused klapivad, siis sellised asjad ei saa määravaks. 

Mulle tundub, et suur osa mehi lihtsalt ei tahagi tõsist suhet. Eelistataksegi seda, et on minu kodu ja sinu kodu ja vahel saame kokku. Aga kui sa hakkad semmima naisega, kellel on lapsed, siis see muudab asja kohe keerulisemaks, sest siis ei saa tulla ja minna nii kergesti, vaid peab asju kooskõlastama. Lisaks ei taheta ka laste tundeid riivata. Märkimisväärselt suur hulk mehi on mulle tunnistanud, et nad ei hakkaks minuga liini ajama, sest nad saavad aru, et ma pole lõbutsemiseks, vaid ma olen tõsiseks suhteks. Ja me võime siin muidugi arutada teemal, et kas see oli lihtsalt mingi ilus vale, aga minule see seletus mõjus, sest ma olen näinud ka seda, et need mehed ei otsigi tõsist suhet vaid neil on igal nädalavahetusel uus neiu käevangus ja mul on hea meel, et mind pole sinna vöötäkete hulka arvatud. Mis muidugi ei tähenda, et mehed, kes on mulle lähenemiskatseid teinud, kõik kohe minuga tõsist suhet tahaks. Pigem on need mehed väljas vallutamise peal, sest neile meeldib mõte, et nad said kellegi, kes muidu kätte ei anna. Siis mängitaksegi seda mängu, et ollakse justkui pikast suhtest huvitatud ja kui on kätte saadud, siis öeldakse, et sa pole mu unistuste tüdruk ning liigutakse järgmise juurde. 

Või te tahate mulle nüüd väita, et naised, kes on noored, kuni 25aastased, lastetud, et neile lähenevad ainult tõsiste kavatsustega mehed? Et nendega ei lollitata ja neid ei kasutata ära? Et nemad on rohkem väärt inimesena, kui keegi, kes on elanud? 

Mulle ei ole vaja ka öelda, et oi, kui sa teaks, mida mehed omavahel räägivad, siis sa nii naiivne ja sinisilmne poleks. Küllap inimesed räägivad igasugu lolluseid, kui nad arvavad, et keegi pealt ei kuula. Ja loomulikult ongi palju inimesi, kes arutlevad nii, et naine on ainult siis midagi väärt, kui ta on noor ja neitsi. Ega muidu poleks oma süütuse oksjonile panek mingi teema. Hiljuti üllatas üks meesterahvas mind sellega, kui ütles, et talle meeldib, et tema naist ükski mees ei taha, sest nii ei pea ta teiste meeste tähelepanu pärast muretsema. Isiklikult mina ei taha ühtegi meest, keda teised naised ei taha. Ma tahan meest, keda teised ka peavad väärtuslikuks, aga kes on teadlikult valinud minu, mitte sellepärast, et muid valikuid pole vaid, kuna ta tahab mind. Pigem on see märk madalast enesehinnangust, kui sa valid kellegi, keda teised ihaldusväärseks ei pea. Aga nii mõtlen mina. Ja võibolla see, kuidas mina arutlen on märk mu isekusest ja haprast egost. 

Aga võibolla ma olengi naiivne, sinisilmne ja lisaks kõigele veel ka privilegeeritud, sest kui ma inimesega suhtlen, siis ma ei mõtle peaaegu kunagi sellele, kas tal on lapsed ja palju tal neid on ja kuidas need tema isiksust mõjutavad, sest inimesed on inimesed ja see, kas sul on lapsed või pole või palju neid on ei puutu kuidagi isiksuse omadustesse. See on ju umbes nagu arvata, et kõik ülekaalulised on soojad ja sõbralikud ning peenikesed on kurjad ja kibestunud. Ja see, milleks keegi on karjäärialaselt võimeline ei ole ju ka suguorganite töötõhususega seotud (kuigi mingite andmete järgi pidid kõrgema intelligentsusega inimesed seksiga rohkem tegelema, kui need teised, aga küllap leiab netist igasuguseid "andmeid"). Ja kuigi on inimesi, kes eeldavad, et mukitud mimmud on automaatselt kehvemad emad, kui need, kes meikimata ja dressides ringi paarutavad, siis ei taha ma hästi uskuda ka seda, et rõivavalik kellegi isiksust määrab. Me kõik nägime Pamela Andersoni dokumentaalfilmi ja pidime tõdema, et sekspomm võib oma lastele olla imeline ema. Plekiline kittel ei muuda kedagi automaatselt heaks lapsevanemaks.

Päris täpselt ei tea, kust see tuleb, et viljakust patoloogiaks peetakse. Läbi ajaloo on näiteid naistest, kes said lapsi ja tegid ka selle kõrval edukat karjääri, käisid reisimas, avastasid ja leiutasid, lõid kunsti ja muusikat. Tõsi, neid pole palju, sest ajalooraamatutes puuduvad Maali ja Mari elulood ning me peame leppima Cleopatra ja Katariina teise omaga, aga loogiliselt mõeldes saavad ju kõik aru, et laste saamine ei olnud mingi eriline asi, see oli miski, mis tehti ära, muu elu kõrvalt, see polnud elu eesmärk. Lapsi ka ei nunnutatud viisil, mis viimasel kahekümnel aastal on normiks kujunenud, vaid kohe kui kaela hakati kandma, pisteti ühte pihku kirves ja teise kalavõrk, taludes saadigi lapsi nii palju, sest need olid tasuta tööjõuna hinnas. No ja nüüd siis äkki on laste saamine mingi hull saavutus ja erivajadus, sest kui sul on n+1 last, siis oled sa... ma ei teagi, mis, väärtusetu? ees? koormaks? Keegi oskab seletada miks? Tunnistage üles, kes levitab neljalapseemade kohta laimulugusid!