See asi on mu sees käärinud juba mõnda aega. Kuid. Ma olen seda vahepeal teistele ka välja valanud ja arvanud, et ma saan üle ja unustan ära ja näen suuremat pilti ja olen suurem inimene. Aga ma pole. Ilmselgelt. Ma olen väike ja väiklane, kibestunud ja reaktiivne.
Teiega räägin, armsad kaasblogijad!
Te teate täpselt, kellest ma räägin ja ma ei hakka siin sõrmega osutama ja nimeliselt välja tooma, sest teid pole palju ja te pole rumalad, et aru ei saaks, kellest jutt.
Oli aeg, mitte kauges minevikus, kui blogides oli kirjutamata reegliks see, et kui sa kedagi tsiteerisid või leidsid inspiratsiooni, siis sa viitasid algallikale. Autor kirjutas nõnda: "Blogija X kirjutas hiljuti oma blogis nii ja naa ning mul oli ka oma mõte, mida ma kommentaariks ei jõudnud vormida, aga kirjutan hoopis siia" või kirjutas: "Blogija Y kommentaariumis tuli jutuks see ja teine ning ma tahtsin ka arutellu oma kaks senti jätta ning siin need nüüd on". Vahel, kui teema oli tundlik ja polnud kindel, kas originaalpostituse autor soovib teemat suuremas ringkonnas arutusele võtta või ka siis, kui blogija arvamus teatud teemal erines kardinaalselt originaalpostituse autori omast, siis viidati diskreetsemalt, läbi lillede, et "ühes blogis tuli jutuks".
Mäletate? Olid head ajad?
Olid.
Sest, mis kuradi perse nüüd toimub, ah!
Mis mõttes, sa lihtsalt hakkad lambist kirjutama teemal, millest blogija X kirjutas kolm päeva tagasi ja kõik, kes teavad saavad niigi aru, kellest sa inspireerusid, aga sa oled nii kuradi nahaalne, et sa ei viita? Kas sul häbi pole?
Ja ma võin ju aru saada, sest minust on viimase aasta jooksul kujunenud blogimaastiku persona non grata, ja inimestel on piinlik üldse avalikult tunnistada, et nad mind teavad või mu blogi loevad, fain. Aga milles on need teised süüdi? Kuidas sa üldse tuled selle peale, et sa võtad kellegi mõtte ja arendad seda edasi ning ei viita algallikale?
Ajakirjandus teeb seda sama. Ühte ja sama artiklit "refereeritakse" ja paljundatakse kõikidesse meediaväljaannetesse. Hea, kui lisatakse juurde ajakirja nimi, aga autorile viidatakse üliharva, ainult siis, kui ta on mingi käkiga hakkama saanud, siis pühib platvorm temast käed puhtaks ja ütleb, et vaata kuidas ise hakkama saad. Aga kui tehakse midagi imelist ja vapustavat, siis on see justkui ühiskondlik vara ja autoriõigused lendavad aknast välja.
See pole okei!
Ole parem!
P.S. Kirjutasin selle ära ja näen, et Indigoaalane on ka kirjutanud samast asjast, ka teda kurvastab ja ärritab. Ma pole üksi.
huvitav, kas ma olen juhm või ei loe kõiki samu blogisid, aga ma ei saa aru, kellest on juttu. Juba Indigoaalase pool ei saanud, aga kuna see oli chatGPT jutt, siis mõtlesin, et see on üldse mingi tekstiroboti omalooming, mitte Indigoaalase sõnavõtt.
VastaKustuta+1
KustutaPoint selles oligi, et kes teab, see teab. Ma pole mingi politsei, kes teisi jälgib, aga on silma hakanud, et mingid teemad ringlevad ja justkui on ühisomand, kuigi tegelikult sai ju kusagilt alguse aga see siis jääb sujuvalt mainimata. See, et Indigoaalane seda ka mainis, see oli lihtsalt minule lisakinnitus, et ma ise ei kujuta asju ette vaid tõesti on see probleemiks kujunemas. Nagu mainisin ka, siis just viimase mingi poole aasta sees, varem kuidagi polnud seda, või ei olnud nii massiliselt. Kõige imelikum ongi see, et ma ise loen üldse vist mingi 5 blogi, sellepärast ongi seda imelikum.
KustutaMul on mõnikord nii olnud, et kirjutan enne teiste blogide lugemist ja siis on juhtunud, et tuleb sarnasel teemal. Hiljuti näiteks mainisin oma kallistamiskõhklusi ja pärast avastasin, et Morgie oli sellest terve postituse teinud, aga see oli täielik juhus.
KustutaHmm, no vot, mina tihtipeale kirjutan teemadel, mida ma olen teistes blogides lugenud, aga ma pole iialgi selle peale tulnud, et viitama hakata, kust teemaalgatus pärineb... ausalt öelda poleks selle peale ka tulnud, et keegi selle peale üldse mõtleb.
KustutaPaljudes blogides on isegi kirjas, et kui sa mu mõtteid kasutad, siis küsi luba või viita. Ilmselgelt on ju tegemist kellegi intellektuaalse varaga.
KustutaMa ehk olengi sellistes asjades veidi anaalne ka, sest ma ei tõmba tasuta muusikat ega filme endale, maksangi autoritasu.
Ee... et kui W kirjutab Kaamose blogis pakkimisnimekirjast, siis muutub pakkimine, reisimine ja nimekirjad tema intellektuaalomandiks ja samal teemal kirjutades tuleb hakata luba küsima? Või MIDA sa tegelikult oma postitusega silmas pidasid? Ma siiralt küsin, ma ei jaga sotsiaalset biiti üsna tihti ja "blogikogukond" on ka muutunud mu hoomamiseks juba liiga keeruliseks konstruktsiooniks, nii et need igasugused vihjamised ühele ja teisele tekitavad minus alati väga suurt segadust, sest ma ei saa sellistest asjadest aru ja ei oska neid mänge mängida.
KustutaMa vastan oma arusaamist mööda, võib-olla see erineb Katarina omast, ma ei tea, aga mina viitan mitte kellegi tekkinud õiguse põhjal vaid lihtsalt selleks, et kui keegi on minu blogist mingi teema avastanud, aga ma tegelikult pigem vastan oma postitusega kellegi kolmanda omale, siis see kommenteerija näeks kogu arutelu, mitte ainult minu vaatenurka. Vastasel juhul võib vabalt minna sama asja nämmutamiseks mitmes kohas.
KustutaKlarile, palun vabandust, ma ei mõelnud küll mänge mängida. Kuna ma sel teemal sõna võtsin ja ma saan väga hästi aru ka sellest, et vahel tõesti on mingid teemad õhus ja vabalt võib juhtuda, et inimesed mõtlevad samal ajal samadele asjadele ja üksteisest sõltumata võtavad mingi teema üles, seega ei saa ma ka öelda ju kindla veendumusega, et vot sina tegid või tema tegi. Ma olen veendunud, et ma ise olen ka kellegi pealt põrgatanud ja viitamata jätnud, vahel ka juba ainuüksi seetõttu, et ma loen midagi ja siis läheb mitu päeva enne kui ma uuesti sellest mõtlen ja selleks ajaks ma ei mäleta enam, kust see mõte idanema hakkas.
KustutaAga näiteks, kui hiljuti kirjutas (vist) Kaamos nostalgiatoitudest ja sellest said mitmed blogijad, kaasaarvatud mina ise, inspiratsiooni, siis minu meelest oleks olnud kena see ära mainida. Justnimelt kasvõi selle sama blogikogukonna tõttu ja selle ühtsuse hoidmise jaoks. Sest näiteks, kui ma loen kellegi blogi, kes viitab, et ta sai inspiratsiooni kellegi teise juurest, siis loomulikult lähen ma selle algautori juurde ja tahan näha, millest ta veel kirjutab. Päris ausalt ütlen, et minu blogi ei oleks kunagi nii suureks kasvanud, kui ta täna on, kui teised poleks hakanud oma blogides seda mainima või sellele viitama. Lugematul hulgal inimesi on mu poole pöördunud sõnadega "leidsin su blogi tänu x-blogija viitele ja jäin lugema". Rääkimata sellest, et nii soe tunne on oma nime kellegi teise juures näha, sest see on väike tähelepanu avaldus ja märk sellest, et me näeme üksteist ja teise inimese mõtted lähevad meile korda. Sest väga tihti on see, et me kirjutame nagu musta auku, kui mingit vastukaja ei tule. Lisaks, kui sa näed, et mingi teema kasvab suuremaks ja inimesed süttivad sellest, siis sa saad aru, mis on oluline ja millest võiks veel kirjutada. Ühest küljest oleme me kõik siin üksi ja ajame oma rida ning meil on omad teemad ja oma nägu, aga teisest küljest oleme me ikkagi kogukond ja meil on mingid pidepunktid.
Ja kui keegi kirjutab pakkimisest ja tundub, et oo, ma tahan ka, siis nagu Marca ka välja tõi, ühel hetkel on tore näha ju kust see asi sai alguse ja mida teised arvavad ning kui oled kolm arvamust läbi lugenud siis tunned, teised juba ütlesid kõik ära, mis ma siin ikka enam hakkan, või siis hoopis loed ja mõtled, et appi, kuidas kõik teised ühest olulisest aspektist on üle libisenud ja saad oma mõtte lisaks pakkuda.
Võibolla see kogu asi on natuke nagu suures ettevõttes opereerimine ja otseselt pole oluline, kes mingi mõtte juhatuse koosolekul välja ütles ja ettevõtte tegutsemistaktikat suunab, aga teisest küljest, kui keegi pidevalt teiste ideid näppab ja jätab juhtidele mulje, et tema on kõige targem ja originaalsem, siis see paratamatult külvab hinge kibedust.
Tuli liiga palju sõnu...
Jah, see vist ongi nii, nagu ma olen kogu aeg kahtlustanud - meie arusaam blogimisest on erinev. Mis ei ole üldse halb, aga see lihtsalt on nii. Sa näed blogijaid kui kogukonda, blogimist kui sotsiaalvõrgustikku. Mina ei näe, sest ma alustasin blogimisega aastal 2001, kui sotsiaalmeediat veel olemas ei olnud ja võrgupäeviku kirjutamine ei olnud sotsiaalne tegevus, sest enamik inimesi ei teadnudki, et selline asi olemas on. Blogimine oligi musta auku kirjutamine ja ausalt öeldes minu jaoks on siiani - mul pole vähimatki aimu, kui palju on mu blogil lugejaid, sest ma pole kunagi mingit statistikat vaatamas käinud, sest see ei huvita mind. Ja jah, ma tean, et ma olen erand ja ma ei eelda, et teised peaksid samamoodi mõtlema, sest ma ju tean, et ei mõtle. Aga minu jaoks - MINU jaoks - läheb iga mu blogipostitus tänase päevani musta auku ja ma ei mõtle iialgi, kes seda lugema hakkab (ja ma olen alati natukene üllatunud, kui selgub, et keegi loebki).
KustutaNojah, püüan meeles pidada, et teised inimesed on ka olemas.
Ma tean või õigupoolest teadsin blogijaid (alustasin 2007. aasta vana-aastaõhtul) , kes absoluutselt ei talunud kui nende blogile viidati või neid blogrolli pandi, inimesed on mõnikord kummalised. Igaks juhuks olen seetõttu ise sellega ettevaatlik ja üldiselt ei pea imelikuks kui väga ei viidata.Wildi toidujutule olen ise alla korjanud samal teemal kirjutanute lingid, endal tore teinekord vaatamas käia kes kuidas asja näeb.
Kustutamhmh, ma nagu mäletaks ise sellest ajast, et pigem käisin ikka luba küsimas "kas ma võin sulle linkida või on see su privaatsuse rikkumine?"
KustutaKui mõeldi teemat "Kuidas sul TEGELIKULT läheb", siis see on ju hiljuti ATH-diagnoosi saanud inimeste nö ringteema, millest ma esimesena mõne nädala eest Maarja juures lugesin, seda teemat kohtasin hiljem veel paaris kohas ja nyyd Indigoaalase juures, paraku Indigoaalane ise ATH-kodanikesse ei suhtu just hästi. Ma ise kirjutasin sel teemal kryptilise naljaloo, mida selgitada kahjuks polnud aega ja kommentaariumisse ei tulnud ka kysimusi, nii et elu läheb edasi ilma selgitusteta. Muude teemade näppamise kohta pole mul aga kahjuks signaali.
VastaKustutaJep, tuli meelde, et mõned aastad tagasi mõtlesin ajaviiteks ühe küsimustiku välja ja see läks blogijate seas päris hoogsalt liiklema. Aga vaid paar inimest viitsid mu blogile viidata, enamus võtsid pohhult need küsimused täita ja ma olin ka, et vau, võiks ju arvata, et kirjutavad inimesed on viitamisest ka kuulnud, aga ei.
VastaKustutaSamas ma usun, et täitsa tihti juhtub seda ka, et mitu inimest kirjutavad juhuslikult sarnasel päevakajalisel teemal ega tea või peagi viitama teisele.
Minu meelest küsimustikud on väga ägedad ja nii lahe on neid täita ja teiste mõtteid ka lugeda 🙂
KustutaMm... kusjuures mul oli see kallistamispostitus iidama kaua draftis, enne kui ma vaatasin, et ma pole tükk aega midagi postitanud, lasen ta välja, avaldan. Ja üldiselt olen ma nii enesekeskne küll, et isegi kui enne avaldamist avastan, et keegi teine on samal teemal juba midagi arvanud, siis mul pohh, ma kirjutasin enne.
VastaKustutaAinult kui see keegi on samal teemal paremini kirjutanud kui mina, siis ma võin mõelda, et minu postitus tundub ebavajalikuna.
Kui ma konkreetselt kellegi teise postitusest ajendatuna kirjutan, siis ikka viitan, lihtsalt järjepidevuse huvides.
Üldiselt on aga see ka veits veider, kui arvata, et kõik samal teemal kirjutatud postitused "varastavad ideid" sellelt, kes kõige esimesena avaldas. No ei ole nii, ideid ongi piiratud hulk ja sünkronismi esineb päris sageli.