Rahujalal

Vahetasime sõbrannaga õhtul sõnumeid ja ta küsis, et kuule, kuidas sul siis ikkagi läheb. Mainis, et ma tundun kuidagi tundlik viimasel ajal ja kuna me pole ammu näinud, siis blogist võib jääda mulje, et... ma ei tea, et ma olen kuidagi närviline ja sõjakas. 

Ma armastan selliseid sõpru. Selliseid, kes küsivad, mitte ei tee omi järeldusi ja ei lähtu mulje põhjal. 

Vastasin talle, et tegelikult olen ma eluga tohutult rahul ja ma olen õnnelik. Mu hinges on kergus ja ma tunnen, et mu elu on tasakaalus ning mu sees valitseb harmoonia. Võibolla esimest korda elus tunnen seda.

Samas ma saan aru, miks väljapoole see kõik hoopis teistpidi kumab. Ma nimelt olen hakanud suud lahti tegema. Teadlikult.

Vaadake, ma olen terve elu olnud see, kes vihkab (loe: kardab) konflikte. Mu keha reageerib tugevalt, kui konflikt mu kõrval tuure kogub, ka siis, kui konflikt ei ole kuidagi minuga seotud, aga ma näen selle toimumist kõrvalt. Konfliktide vältimiseks ma püüan ennast olukorrast eemaldada, kas füüsiliselt ruumist lahkudes või siis vähemalt mentaalselt ennast mujale mõeldes. Ma ei taha ka konfliktidega kohe tegeleda, ma lükkan edasi, sest ma kardan, et võin ärevushoos öelda midagi, mida ma hiljem kahetsen. Kodurahu nimel olen ma ka igasuguseid asju alla neelanud, sest ma ei taha tülitseda ja enamik asju, mis tüli tekitavad on tegelikult teisejärgulised ega polegi väärt seda, et nendest tüli tõuseks. Lisaks ma püüan alati mõelda, et äkki ma sain valesti aru ja inimene ei mõelnud seda nii nagu ta ütles ja kui ma hakkan tähenärijaks, siis see ka tekitab pingeid, mida tingimata vaja pole. Ja nii ongi kuidagi kujunenud, et ma kõik ebameeldiva ja ebamugava enda sisse surun, või räägin mõnele lähedasele või kui ikka väga häirib, siis kirjutan blogis tühjaks. 

Aga ma olen jõudnud järeldusele, et see lähenemine ei teeni mind ja see pole mulle kasulik. 

Eile sõitsin autoga rehvivahetusse ja Spotifyst tuli just Billie Eilishi "everything I wanted" ja seal on see üks mõte: "If I could change the way that you see yourself you wouldn't wonder why you hear: 'They don't deserve you'" ja ma hakkasin nutma. Sama asi juhtus paar nädalat tagasi, kui blogilugeja oli jättis kommentaari: "Issand sa oled ju mitu korda paremat väärt!" 

Ning mul ongi praegu see faas elus, kus ma olen lahti laskmas vanast ja vastu võtmas uut. See protsess on kestnud ligi kaks aastat juba. Algas see sellega, kui ma pidin töö juures ennast kehtestama ja see oli mulle tohutult ebamugav, sest see pani mind olukorda, kus ma pidin oleme konflikti sees. Aga kui ma seda tegin, siis muutusid asjad paremaks, märkimisväärselt. Ma sain aru, et kui ma tegelen konfliktiga nagu täiskasvanud inimene, siis sellega kaasneb austus, teiste inimeste austus minu vastu ja minu enda austus enda vastu. Sealt edasi olen seda taktikat püüdnud ka teistes eluvaldkondades rakendada. Ja kui töö juures oli see võrdlemisi lihtne, sest ma tundsin, et mul pole midagi kaotada, siis suhetes teistega, sõprussuhetes, romantilistes ja peresuhetes, on see olnud tohutult raske. Sest mul on mida kaotada. 

Ja nüüd siis, aastal 2024, olen ma siiski jõudnud selleni, et ma pean võtma selle riski ja kaotama, mida on vaja kaotada, selleks, et ma ei kaotaks iseennast. 

Kui ma oma vanu päeviku sissekandeid lugesin, siis hüüatasin korduvalt "EIIII!!" "Miks!?!" "Palun ära hakka jälle!" "Eiiii! See ei ole armastus!" "Mine sealt ära, palun!" Ma püüdsin nii väga olla see mõistev ja leebe ning kannatlik inimene, sest ma olin veendunud, et lõpuks nad saavad aru, lõpuks nad märkavad kui hea ma olen ja tulevad mu juurde. Ma hoolisin teiste inimeste heaolust rohkem, kui endast. Ma lasin endale igasuguseid asju öelda, sest ma arvasin, et see on minu roll ja ma pean seda taluma. Mu tunded teiste vastu olid tugevamad, kui mu eneseaustus. 

Ja see osa on vaikselt muutumas. 

Sellepärast ma olen sõjakas. Ütlen asju, mida ma varem poleks öelnud. Avaldan arvamust. Tekitan diskussioone. Elan oma tõega kooskõlas.

Ja see, et ma seda teen, on kaasa toonud selle, et mu hinges on rahu, harmoonia ja tasakaal. Ma olen liikluses kõige tasakaalukam ja rahulikum inimene üldse. See nädal olen ainult ühele inimesele keskmist näidanud ja ainult ühe korra signaali andnud. Üks päev mu trennisemu filmis mind ja pärast ma vaatasin neid salvestisi ja ma pole ammu nii õnnelik ja särav olnud. Ma magan magusalt, ma räägin rahulikult, ma naeran ja mul on kõik nii hea kui üldse olla saab. 

Tuleb välja, et ainuke rahu, mida ma hoidma pean on see, et ma oleks rahus iseendaga, mitte rahus teistega.