Ei, ma ei hakka jälle halama, et ma emakeelt ei oska. Las see jääb.
Fakt on see, et õigekiri on mulle oluline. Väga.
Ma võin öelda küll, et ära vabanda oma õigekirja pärast ja pole vaja mulle neli korda saata sama sõna, mille tähendusest ma esimesel korral aru sain, aga kuna autocorrect sinuga pimesikku mängis, siis iga korraga viga süvenes ja läks aina hullemaks. Aga tegelikult ma oma südames hindan seda sinu pingutust grammatiliselt korrektselt end väljendada. See on väga seksikas.
Ja siis on need teised. Kes mitte ainult, et ei vabanda, vaid näib, et isegi ei ürita õigesti kirjutada.
Me saame ju kõik inimlikult aru sellest, et vahel sa paned telefoniga sõnumit saates tähega mööda ja märkad viga alles pärast sõnumi saatmist. No juhtub. Mõnel vähem, teisel rohkem, aga see on normaalne. Sellised asjad mind enamasti isegi väga ei ärrita.
Okserefleksi tekitavad need, kes ei tea kuhu käib tühik - kas koma ette või taha. Kes ei tea, et on olemas muud kirjavahemärgid peale punkti ja koma, või need, kes isegi punkti ja koma peavad liigseks peenutsemiseks. Ja mis eriliselt fenomenaalne, need tüübid armastavad igasse lausesse (ma arvan, et oli lause, raske hinnata, sest, noh, punkti ega muud lauset lõpetavat kirjavahemärki ei ole ju) mitu emotikoni lisada. Selle oled ära õppinud, ega tühikuid ei oska kasutada? Mine palun põhikooli tagasi!
Ma tunnen end kohutavalt väikekodanlikuna, aga ma ei suuda sellisele asjale läbi sõrmede vaadata.
Jah, see lõhnaõli mees kirjutas mulle veel mitu korda. Kutsus välja ka. Noh, ma olin muidugi ääretult liigutatud tema tähelepanust ja sellisest armsast lähenemisest, aga noh, see neetud grammatika, see rikkus kõik ära…
Ja kui nüüd veel samm edasi astuda, siis minu puhul on isegi Käsna-Kalle Väntpüksil suuremad šansud heasse nimekirja sattuda…
Siit küsimus lugejaile: kuivõrd selline asi nagu korrektne eneseväljendus sümpaatia tekkimise/hoidmise juures määrav on? Või rääkige lugusid, mis on kõige absurdsem "põhjus" miks mõnele kosilasele ust on näidatud?
Fakt on see, et õigekiri on mulle oluline. Väga.
Ma võin öelda küll, et ära vabanda oma õigekirja pärast ja pole vaja mulle neli korda saata sama sõna, mille tähendusest ma esimesel korral aru sain, aga kuna autocorrect sinuga pimesikku mängis, siis iga korraga viga süvenes ja läks aina hullemaks. Aga tegelikult ma oma südames hindan seda sinu pingutust grammatiliselt korrektselt end väljendada. See on väga seksikas.
Ja siis on need teised. Kes mitte ainult, et ei vabanda, vaid näib, et isegi ei ürita õigesti kirjutada.
Me saame ju kõik inimlikult aru sellest, et vahel sa paned telefoniga sõnumit saates tähega mööda ja märkad viga alles pärast sõnumi saatmist. No juhtub. Mõnel vähem, teisel rohkem, aga see on normaalne. Sellised asjad mind enamasti isegi väga ei ärrita.
Okserefleksi tekitavad need, kes ei tea kuhu käib tühik - kas koma ette või taha. Kes ei tea, et on olemas muud kirjavahemärgid peale punkti ja koma, või need, kes isegi punkti ja koma peavad liigseks peenutsemiseks. Ja mis eriliselt fenomenaalne, need tüübid armastavad igasse lausesse (ma arvan, et oli lause, raske hinnata, sest, noh, punkti ega muud lauset lõpetavat kirjavahemärki ei ole ju) mitu emotikoni lisada. Selle oled ära õppinud, ega tühikuid ei oska kasutada? Mine palun põhikooli tagasi!
Ma tunnen end kohutavalt väikekodanlikuna, aga ma ei suuda sellisele asjale läbi sõrmede vaadata.
Jah, see lõhnaõli mees kirjutas mulle veel mitu korda. Kutsus välja ka. Noh, ma olin muidugi ääretult liigutatud tema tähelepanust ja sellisest armsast lähenemisest, aga noh, see neetud grammatika, see rikkus kõik ära…
Ja kui nüüd veel samm edasi astuda, siis minu puhul on isegi Käsna-Kalle Väntpüksil suuremad šansud heasse nimekirja sattuda…
Siit küsimus lugejaile: kuivõrd selline asi nagu korrektne eneseväljendus sümpaatia tekkimise/hoidmise juures määrav on? Või rääkige lugusid, mis on kõige absurdsem "põhjus" miks mõnele kosilasele ust on näidatud?
Ma nüüd tegelikult kardan kommenteerida :) Mul olid koolis neljad viied aga 18 aastat mujal elades ei ole sellest enam midagi järele jäänud. Isegi oma lapsi ei ole suutnud eesti keeles rääkima ôpetada. Ni huvi pärast - mitu grammatika viga ma suutsin selles kommentaaris teha? :)
VastaKustutaSa oled nii armas!
KustutaNo mina leidsin ühe vea: aga ees käib koma. "Nii" on kahe i-ga, aga see vist pigem näpukas :D
Mul pole eesti keel kunagi hea olnud. Selline nõrgemapoolne kolmeke. Iga kord "postita" nuppu vajutades on sees õõnes tunne. Ja ometi, ma olen kogu aeg siin elanud ja vastupidiselt levinud arvamusele, minu emakeel on eesti keel. Paar aastat tagasi sattusin lugema oma ema vanu kirje. Kohutav grammatika! Mõnes mõttes see lohutas mind, äkki see kuidagi geneetiline eripära, et õigekiri lonkab. Aga hinges olen perfektsionist ja põen rängalt seda, kui avastan mõne vea.
Aitäh ôpetaja Katarina :)
KustutaMuidugi käib aga ees koma :)
Ma olen nüüd selles staadiumis, et ei oska kirjutada eesti keeles ega inglise keeles :(
Kirjaoskamatu!
Äkki Sa oled enda vastu liiga karm? Mulle tundub Su eesti keelel pole viga midagi ja ilmselt on ka inglise keel heal tasemel.
KustutaKui me tahaks olla täiuslikud, siis:
Kustuta1) esimese lause lõpus puudub punkt
2) neljad-viied kirjutatakse sidekriipsuga
3) viimases lauses on sidekriips, kuid peaks olema mõttekriips
4) ôpetada on vale õ-ga
Aga ma ei kujuta ette, et blogis kommentaare kirjutades peaks õigekirjalist täiust taga ajama.
Mul oli ka kunagi arusaam, et ma kirjutan peaaegu veatult, et õigekiri on juba emapiimaga sisse imetud. Koolis ei pidanud ma eesti keele tundides peaaegu üldse pingutama. Ent kui mõni aeg tagasi töötasin tõlkijana, siis purustasid tekstide toimetajad selle illusiooni väga kiirelt. Sealt peale paranes ka mu õigekiri ja tekkis harjumus iga kahtluse puhul EKI materjalidest abi otsi.
Aga noh, üks asi on õigekiri, teine on rikas, nõtke ja kujundlik keel. Kirjanik ei pea teadma, kus komad lauses täpselt käivad, selleks on keeletoimetaja. Aga kirjanik peab valdama kassikanga kudumise peent kunsti, ilma selleta pole kirjanikku.
otsida*
KustutaSeepeale tekib mul nüüd küsimus, et kuivõrd Sind minu vead häirivad? Sest ma olen korduvalt lugejaid üles kutsunud, et nad ikka mu tähelepanu korduvatele vigadele pööraks. Mõni üksik on privaatsõnumites üliharva miskit kommenteerinud ka, aga ikka piinlikult vähe. Sul ei teki tunnet, et tahaks punase markeriga korrektuure teha tekstis? :D
KustutaP.S. Mina ka ei teadnud, misasi see üte on. :/ Kuigi kasutan seda, aga termin, kui selline, oli võõras.
Ma pole Su üleskutseid lugema sattunud, kuid Su vead on nii tühised, et tunneksin end halvasti, kui hakkaksin mingi puuduva koma pärast kommenteerima. Ja olgem ausad, kirjavahemärkidega, eriti komadega, eksime me vahel kõik, kes me eesti keele filoloogid pole. Kui me just ei hoidu selliste lausete moodustamisest, mille korrektsuses me pole täiesti kindlad.
VastaKustutaSa kirjutad väga hästi, sul on stiili, kujundlikkust, huumoritaju ja kõike muud, mis teeb teksti heaks. Võib öelda, et osadel Su tekstidel on kirjanduslik kvaliteet. SEE on oluline, seda juba nii lihtsalt ära ei õpi nagu õigekirja reeglite järgi kirjutamist.
See pidi minema 5. november 2019 13:25 kommentaari alla.
KustutaOh, see on nüüd küll nii armas kommentaar, et ma olen üdini liigutatud…
KustutaMul on düslektikikust laps. See ei ole tema valik, et tal on raskusi lugemise ja õigekirjaga. Ta on väga intelligentne ja tore inimene.
VastaKustutaOlen nõus, et korrektne kirjalik eneseväljendus on oluline, aga halval õigekirjal on ka teisi põhjuseid kui rumalus.
Mul on vend düslektik, olen natuke kursis.
Kustuta