Seoses poja kolimisega ja minu sooviga kodus vanast pahnast lahti ning uuele pahnale ruumi tegemisega, koristasin eelmine nädal keldriboksi. Sealt leidsin asju, mis mind okkaliseks muutsid.
Esimese hooga viskasin ära ühe endise kallima riideid, mis ma kunagi olin keldrisse viinud, sest ma ei tahtnud neid näha, aga küllap ma mingil tasandil lootsin, et me veel kohtume ja saan need talle üle anda. Nüüd mul on suva. Oleks ta oma särki ja trussikuid hirmsasti igatsenud, küllap oleks ise ühendust võtnud.
Aga siis leidsin veel ühe karbi vanade armastuskirjadega ja pulmaalbumi. Kuna see osa tekitas inimestes segadust, siis mainin ära, et minule kunagi saadetud kirjad ja minu isiklik pulmaalbum. Need said samuti keldrisse viidud, sest ma ei tahtnud neid kodus näha. Ja ma saan aru miks, sest isegi keldris neid näha oli häiriv.
Ja see on huvitav, et ma tegelikult üldse ei mõtle sellele. Nendele kallimatele või ei meenuta "vanu häid aegu", samuti ei saa ma öelda, et ma kuidagi viha kannaks (kuigi ma saan aru, et lugeja võib siinkohal kulme kergitada ja öelda, et "päriselt või", sest ma ikka kirjutan sellest rohkem kui ma tegelikult mõtlen). Aga kui mingi vana asi mu silma alla satub või mingi asi meenutab mulle kogetut, siis olen ma plaks jälle selles kohas ja sama vihane, haavunud ning hell. Ma nägin nädalavahetusel selle kohta head klippi ka. Nimelt oli seal toodud näide, et kui ma annan sulle klaasi vett, aga pissin enne selle sisse ja siis lisan suhkrut, siis asjaolu, et ma sinna midagi head lisasin ei muuda seda, et piss on ka klaasis. Ehk trauma ei kao kuhugi, ükskõik kui palju head me oma ellu lubame. Mingil tasandil on see alati meiega kaasas. Mis muidugi ei tähenda, et me peame selle ohvrid olema, me saame teadlikult oma traumast üle olla, kui me selle olemasolu teadvustame. Aga jah, mul on just nii, et muidu ma ei mõtle ja ma kuidagi ei seosta ennast sellega, aga kui miski meenutab, siis emotsioon on olemas.
Ja ma ei teagi, mis mind on nende vanade kirjade küljes hoidnud. Igatahes tundsin ma tugevat vastikust, kui ma need nüüd leidsin ja nii need ilma pikemalt kaalumata prügikasti lendasid. Hiljem mõtlesin, et võibolla oleks olnud ilus teha mingi tseremoonia ja need kusagil lõkkes ära põletada, aga noh, oli nagu oli.
Kirjad olid enamuses poiste isa poolt saadetud kirjad. Meie lugu ju algas nii, et me kohtusime ja kuna aasta oli siis 1999 ja e-posti keegi veel väga ei kasutanud, mobiiltelefonid olid ka alles pigem uued ja telefonikõned kallid. Eriti arvestades, et tema oli Rootsis ja mina Eestis. Nii me siis saatsime üksteisele pikki kirju. Nende kirjade hulgas oli ka pulma-aastapäevadeks kingitud postkaarte ja isegi kirjakesi, mis ta mulle jättis pärast seda, kui olime juba lahus ja ta käis poiste juures, kui ma tööl olin ja siis koju jõudes ootasid mind ees väikesed kirjakesed temalt, kus ta muudkui vabandust palus ja mind kiitis, kui hea ema ma olen.
Veel oli seal paar kirja ja meenet ka Nipernaadilt.
Prügi.
Aga see neetud fotoalbum. Ma ei taha seda. Ausalt. Mul pole ühtegi rakku ihus, mis mind sellele päevale või ajale paneb heldimusega mõtlema. Ainus millele ma mõtlen on see, et mul oli nii suur ärevus sees sinna saali astuda, kus meid paari pandi. Ma võitlesin nutma puhkemise ja minema jooksmise vastu. Ma ise muidugi kinnitasin endale, et see on minu sotsiaalne ärevus ja vastumeelsus poodiumil kõigi pilkude all esineda, aga nüüd ma mõtlen, et kas see mitte minu sisetunne ei olnud, mis mind päästa püüdis.
Ma pole albumit veel ahju pistnud, sest ma mõtlen, et äkki lapsed või lapselapsed tahavad seda näha.
Nimelt hoidis ämm oma esimese abielu jooksul tehtud fotod kõik alles ja lapsed vaatasid neid ja minulgi oli huvitav näha ämma ja äia ning seda, kuidas mu mees väike poiss oli.
Aga mina ei taha.
Ja nüüd ma küsingi teilt, armsad lugejad, eriti just teilt, kelle vanemad on lahutatud või kelle vanavanemad on lahutatud, - kui olulised on teile need ajaloo artifaktid? Kas need fotod on teile väärtuslikud? Kas te saaks väga pahaseks, kui need kaoks? Ning kui teil on ideid, kuidas neid pilte säilitada, ilma et need kogu aeg mingeid haavu lahti ei kisuks, siis selle mõtte võite mulle ka jätta. Hetkel on parim, mis ma välja olen mõelnud see, et skänniks need pildid sisse ja paneks kuhugi kõvakettale, et kui keegi kunagi tahab, siis saab, aga ma ei pea mingite painajatega koos elama.
Kõik vanad fotod on huvitavad. Vanemate pulmafotod erilised lemmikud, sest aww, kui noored ja "noh, tegime ära, suva" need on. Mulle väga meeldib see asjalik hoiak neis.
VastaKustutaJah, nad on ammu lahus.
Aga seda ma ei tea soovitada, et kas ja kuidas säilitada, see on su enda asi =)
Mina ära ei viskaks. Las olla keldris edasi või kuskil kus sa temaga kokku ei puutu. Aga ma olen muidugi üldse nõrk äraviskaja ja mulle meeldivad vanad fotod. Vanade fotode all pean muidugi silmas eelmsie sajandi kolmekümnendaid pigem :-).
VastaKustutaMu vanemad ka lahus, aga pulmapildid on üliägedad vaadata.
VastaKustutaVõib-olla oleneb lapse seisukohast vaadatuna ka sellest, kui kaua aega on vanematega koos elatud, kuidas lahkuminek käis, kas laps on kuidagi vanemate elu ja lahutuse vahele jäänud, jne. Ehk, kuidas ta hiljem vanema(te)sse suhtub. seda ma ei tea.
tervitustega, kellakagu
Kas poistelt oled küsinud? Äkki keegi neist tahab albumit endale, missest et vanemad lahutatud 🙂
VastaKustutaMa ise ka esimese abielu pilte enam ei vaata ja jäin praegu mõtlema, et see album vist vedeleb kuskil teiste vahel ja polegi mõelnud, et miks ta seal on 🤔 Mul on ses suhtes lihtne, et poeg tahaks seda nagunii endale mälestuseks isast, keda enam pole 🙂
Olen mõelnud poistelt küsida, aga ma arvan, et nad on praegu nii noored ja neil on ükskõik, alles hiljem ehk hakkavad sellele mõtlema. Isast on pilte neil niigi enda poisipõlve albumites, aga kas pulmaalbumit lisaks tahavad, selles kahtlen.
KustutaKui nad on sul juba ärakolimise vanuses, siis nad vast enam nii väga noored ei ole, ainult et kui nemad neid pulmapilte ei taha, siis vist peaks ikka ära põletama, sest muidu hakkavad mingid võõrad su piltides sobrama - kas see sind ei häiri?
KustutaKui poistel endal nagunii isaga koos pilte on, siis näiteks igale poisile üks pilt albumist ja ülejäänud album koos kehva mojo-ga lõkkesse.
VastaKustutaLugesin postitust ja mõtlesin kommentaaride soovitusi oma laste puhul kasutada, sest sama, aga näe, tuli selline mõte. Esimese võinaliku lõkke juures teen ise nii.
Mina lahutatud vanemate lapsena tahtsin küll vanemate pulmaalbumit ja vanu fotosid. Vanemate suhe küll ei vedanud välja aga see on siiski ka minu ajalugu ja minu juured. Pigem pane keldrisse tagasi, juhuks kui poisid kunagi soovivad.
VastaKustutaMinule meeldis ema pulmapilte vaadata, aga minul ei seostu ka nendega mingeid "traumasid". Seega pakuks Sinu asemel pojale, kel oma kodu, et kas ta sooviks. Seni hoiaks keldris.
VastaKustutaMina isiklikult enda esimese abielu pildid andsin eksabikaasale, kes on mu vanima tütre isa. Tütar ikka on neid isa juures vaadanud. Lastele on vanemad kallid ja neile on see ilus mälestus vaatamiseks.
Minu ema-isa olid lahus, kuigi mitte kunagi ametlikult lahutatud. Mina olin teismeline, kui ütlesin emale, et ta peaks isa juurest ära minema. Juba arutasime õega, et kas läheme emaga või peab meid jagama. Mul polnud isaga kunagi lähedast suhet, ma peaaegu et kartsin teda. Aga mul oleks väga kurb, kui fotosid ei oleks. Õnneks ema ka ei hävitanud neid. Tol ajal niikuinii võeti nii vähe pilte, et siis oleks ju tema sealt ka kadunud. Soovitan skaneerida. Nii on lihtsam hoida. Tänapäeval on telefonidel väga häid scan photo rakendusi. Ja tegelikult oleks ma nendest kirjadest ka pildid võtnud ja säilitanud. Mitte enda jaoks, aga kui tulevased põlved huvitatud oleks. Või ajalugu :-)
VastaKustuta