Mõttekoht

Kolm nädalat tagasi, pühapäeva hommikul, kui mina, nagu te juba õigesti aimate, trenni jõudsin, helistatakse mulle võõralt numbrilt. Keegi võõras mees seletab, et tema oli meie majas hostelis ja unustas oma telefoni tuppa, aga nüüd ei saa enam majja sisse. Nagu, mul on kahju, aga mina ei tegele sellega. Palun võtke ühendust hosteli esindajaga. Tema olevat püüdnud, aga seal ei võta keegi telefoni vastu. No kahju küll, aga ma ei saa kuidagi aidata. Mina ei ole teile ruume välja rentinud ja kuigi mul on igale poole ligipääs, siis mina teid ei tea ja ma ei saa lihtsalt lambist teid sisse lasta. Ei, ruumi võti tal on, lihtsalt ta ei saa majja sisse. Iseenesest ma saaks ta telefoni kaudu majja sisse lasta küll, aga jällegi, kuidas ma tean, et ta mulle umbluud ei aja. Pealegi, ma tean, et hosteli külastajad saavad toavõtme koos sissepääsu kiibiga. Ja isegi kui ma ta majja lasen, siis hostelisse pääsemiseks on tal ikkagi kiipi vaja, sest lift ei sõida ilma kiibita ja vaheuksed ei avane ka kiibita. 

Ja üldse, taipasin ma korraga, mis telefonilt te mulle helistate, kui jutu järgi on teil telefon toas. "Ei, teine telefon on toas ja seda on hädasti vaja." No mul on väga kahju, aga ainus soovitus on püüda hosteli esindaja kätte saada, mina kahjuks aidata ei saa.

Miks ma seda lugu teile täna, kolm nädalat hiljem jagan? Sest täna helistas mulle võõralt numbrilt neiu ja küsis, et kas meil on majas turvakaamerad. Uurin, et mis juhtus. Seletab, et tema vastu kasutati vägivalda ja enne kui ta politseisse pöördub tahab ta teada, et kas on olemas mingi tõendus selle kohta. Palun täpsustada, et kus see rünnak aset leidis, kas maja ees, maja taga, maja sees, kus täpselt, sest ega meil igal pool kaameraid ei ole. Siis ta seletabki, et teda rünnati tol pühapäeva öösel seal hostelis. 

Neil on kaamerad küll koridoris, olen näinud. Aga kas need töötavad ja kui kaua nad oma salvestisi hoiavad, seda ma ei tea ju, seda peab ikka nende käest küsima. Edasi räägib tüdruk, et tema tegelikult üldse ei olnudki seal hostelis külaline, tema tuli kellegi teise juurde ja siis koridoris teda rünnati ja kas ma mäletan, et ta helistas mulle, sest ta telefon oli tuppa jäänud ja ta ei saanud seda kätte. Jah, ma mäletan, et üks mees helistas ja püüdis tuppa saada. Jah, see sama mees minu kallal vägivalda toimetaski ja siis ta aitas mind, sest mu telefon oli toas. 

Okei. 

Nagu, ma püüan olla empaatiline ja ma saan aru, et elu võib vahel paras mölakas olla, aga kuidas sa lilleke sellisesse olukorda sattusid, et mingi polt sind hostelis koridoris vägistab ja siis aitab sind pärast ja sa ootad kolm (!) nädalat enne politseisse avalduse tegemist? Ning lisaks ei ole see üldsegi sinu töö detektiivi mängida ja turvasalvestiste kohta uurida, seda teeb politsei sinu eest, see on nende töö. 

Ja ei, ma ei tea seda tüdrukut ega olukorda, ma ei tea kust ta tuleb ja kas seal üldse midagi toimus, sest natuke raske on uskuda ka seda, et kui kedagi koridoris vägistatakse, siis keegi tubadest ei kuulnud ja ei läinud uurima, mis juhtus. Samas, võibolla asi ongi selles, et ma ei ole iial olnud ligilähedalgi sellise olukorraga ja ma ei tea, kuidas asjad võivad käia. Ma ei ütle, et seda pole. 

Ma saan aru ka sellest, et kui sa oled noor ja üksi selles ilmas, siis võibki juhtuda, et sul on häbi või sa oled šokis ja siis sa ei lähegi kohe politseisse vaid sa kogud ennast ja alles nädalate, võibolla isegi kuude möödudes jõuad selleni, et kuriteo kohta avaldus teha. 

Ja just sellepärast ma kirjutangi. Sest mina ei tea, kes mu blogi loevad ja kellel seda infot võib vaja minna, aga selliste rünnakute puhul on aeg hästi oluline. Nagu ma neiule ka ütlesin, siis kui see juhtus kolm nädalat tagasi, siis ta peaks võimalikult kiiresti hosteliga ühendust võtma, sest enamasti salvestusi üle kuu aja ei hoita. Mina ka seda ei teaks, kui ma siin ei töötaks.