Ettevaatust - ärritab

Alles kirjutasin, et see ette vabandamine on mõttetu ja siin ma olen. Okei, ma ei vabanda, sest I stand by what I say, aga ma hoiatan, et võtke rohud enne ära ja oodake 15 minutit kuni need toimima hakkavad, sest kohe ma hakkan räigelt üldistama ja sildistama ning "põrutama" nagu Delfi ajakirjanik.

Aga ma olen siin viimased paar nädalat mänginud mõttega, õieti ahaa momendiga ja mulle tundub, et see on sellevõrra unikaalne, et ma tahan internetis jagada. Nimelt, mulle tundub, et meestel ei ole tegelikult huumorimeelt. Või noh, see on neil kuidagi väga alaarenenud. Ja see ongi põhjus, miks naistele meeldivad huumorimeelega mehed, sest nad on ülejäänud rassist kaugemale arenenud. 

Nagu, jaa, obviously mitte KÕIK mehed ja ikkagi INIMESED ja muu säärane poliitkorrektne bullshit. Aga püüdke korraks kaasa mõelda. Palju tegelikult naljakaid mehi te teate ja kas te teate naljakaid mehi rohkem kui naljakaid naisi ja kas mitte meeste naljad, kui need on tõeliselt naljakad, pole tegelikult originaalis pärit naiste suust. 

Sest mina sellega justnimelt suurest igavusest tegelema hakkasin, selle mõtlemisega nimelt. Hakkasin meenutama kõiki kordi, kus mõni mees mind naerma ajas ja noh, pidin ikkagi pikalt mõtlema. Väga pikalt. Selles mõttes, et loomulikult olen ma meeste seltskonnas naernud, ärge sellest valesti aru saage. Aga reeglina ma naeran iseenda tehtud naljade peale. Naeran kaasa, sest teised naeravad. Või kui mees mulle mingil põhjusel meeldib, siis ma viisakusest naeran. Või kui ma olen väga armunud, siis ma naeran, sest mu närvisüsteem on upakil ja ma teen arusaamatuid ning nõmedaid asju. Oi ma olen meeste naljade peale naernud ja siis kui armumise tuhin üle läheb ja nad ikka ja jälle sama habemega nalja teevad ning mina lihtsalt tuimalt seina vahin, siis muidugi öeldakse mulle, et sul pole huumorimeelt. Ei, kullapai, minu huumorimeelega on kõik super fain, sina lihtsalt pole kunagi naljakas olnud ja su võlu on minu jaoks kadunud.

Kuna mul oli ikka veel kohutavalt igav, siis ma mõtlesin natuke veel. Mõtlesin, et paljud mehed, keda ma tean teevad nõmedaid nalju. Nad teevad nalju teiste arvelt. Nad naeravad selle üle, kui keegi saab haiget või kui kellelegi tehakse liiga. Mäletan, kui mulle üks mees pikalt meeldis ja vist mina talle ka, sest ta saatis mulle naljavideoid. Ja 90% ulatuses olid need sellised, kus keegi kukkus, lõi oma hargivahe ära, sõitis autoga vastu silda, murdis mõne luu või liikme. Ja ausalt, mul oli rõve neid vaadata ja oma peas ma mõtlesin, et mis kuradi sadist see mees on. Aga noh, ma reageerisin alati 😂 emotikoniga, sest... ta meeldis mulle. Tal oli lahe habe ja suured musklid. 

Eks oli mul samasugune. Naeris minu üle. Tal oli üks nali, mida ta terve meie kooselu rääkis. See oli nimelt see, kui me vahetult peale abiellumist läksime Pärnus ühte kauplusesse, selle poe nimi oli "Siluett", kui ma õigesti mäletan. Poes müüdi erinevaid riideid ja erinevaid kaubamärke. Kuna ma olin just avastanud, et mulle Klementi tooted meeldivad, siis küsisin müüjalt, et kas nemad teavad, kust võiks Pärnus Klementi riideid leida, mille peale müüja mind vastava stange juurde juhatas ja teatas, et nemad ongi Pärnus Klementi ametlik edasimüüja. Ja see oli mu eksi meelest nii naljakas nali, et seda oli vaja 10+ aastat rääkida, küllap ta räägib seda praegugi, aga õnneks ei ole mina enam sunnitud seda pealt kuulama. Samas solvus ta iga kord, kui tema aadressil mõni humoorikas lugu räägiti. Näiteks üks kord maal pani ta hommikul kummikut jalga ja tundis selle põhjas võõrkeha ning läks paanikasse ja hakkas jalaga hüsteeriliselt vehkima, et kummikut jalast ära saada. Ta nimelt arvas, et hiir on kummikusse magama läinud ja ta kartis närilisi. Kui ta suure ähkimise peale selle kummiku lõpuks jalast sai ja see teisele poole toa nurka lendas ning mees higisena ja näost punasena värises, läksin ma asja uurima. Kummutasin kummiku tagurpidi, sest ma ei karda hiiri, ja selle seest vaevalt väikse varbaküüne suurune kruusakivike välja veeres. Ma pidin vist naerukrampidesse surema, sest see, kuidas inimene elu eest püüab kummikut jalast saada ja siis väriseb nagu haavaleht oli nagu stseen mingist filmist. Loomulikult ei tohtinud ma seda lugu kunagi rääkida, sest see ei olnud tema meelest üldse naljakas ja üldse oli see teda solvav ning alandav. 

Ega võõrad mehed paremad ei ole. Eranditult on mehed need, kes mulle tõsimeeli tulevad õpetussõnu jagama, kui ma olen mõne naljavideo interneti pannud. Nagu, ma muidugi ei ütle, et need alati nii naljakad on ja võibolla ei olegi, aga naised lihtsalt ignoreerivad või siis saavad aru, kui ma püüdsin naljakas olla, mehed lendavad täie tõsidusega peale, hakkavad mulle elu õpetama, sõimama või kritiseerima. 

Üks päev oli mul aega ja vaatasin siis ka Eesti kuulsamaid juutuubereid ja no ei kannatanud rohkem kui kaks minutit vaadata. Vennad võtavad kellegi ette ja hakkavad mõnitama ning naeravad iseenda naljade peale nagu hüäänid. Ilmselgelt ei ole mina sihtgrupp, aga mida naljakat selles on, et teine inimene teeb ja püüdleb millegi poole, isegi kui see pole miski, mida sina teeks, aga ta vähemalt teeb. Sina lihtsalt naerad tema üle. Ja oled oma karjääri sellele üles ehitanud, et teed teiste kulul nalja. Ning ma ei ütle siin isegi midagi halba nende poiste kohta, tingimata, sest kui see on see, mida nad teevad ja see on neile sissetuleku taganud ja jälgijaskonna, siis järelikult on selle järele nõudlus. Lihtsalt minu meelest see on ehe näide meeste huumorist ja see on madal ning labane.

Ja nüüd ma mõtlengi, et sellepärast on hea huumorimeelega mehed mu nõrkus (lisaks habemele ja musklitele of course), sest nad lihtsalt on nii haruldased. Mees, kes oskab teha nalja nii, et ta kellegi au ja väärikust ei riiva, kes oskab enda üle nalja teha, kes saab naljast aru. 

Samas aga on kõik naised, keda ma tean, lähemalt ja kaugelt, väga naljakad. VÄGA! Loed kasvõi blogisid ja suu kõrvuni. Isegi tõsistel teemadel osatakse kirjutada nii, et korraks käib see naeruturtsatus ära. Või saad korraks sõbrannaga kokku ning isegi kui elu on raske ja ilm on masendav, siis teed kasvõi nalja selle üle, kui hale kõik on, aga noh, umbrohi ei hävine. Naiste huumor ei ole kuri ja õel või pahatahtlik. Isegi siis, kui see on must huumor. Ja nad ei pinguta selle nimel, et olla eriliselt naljakad. Nad räägivad tavalisetest igapäeva seikadest ja see, kuidas nad seda esitavad on kuidagi lõbus ja naljakas. 

Või mina ei tea. Kas ma kujutan seda ette? Palju naljakaid mehi teie teate?