Kolleeg

Kas te vahel vaatate oma kolleegi ja mõtlete, et mida kuradit see inimene üldse teeb siin kontoris päevad läbi? Sest mina mõtlen. Kogu aeg. Või noh, piisavalt tihti igatahes.

Vahel ma tean, mida ta teeb, sest siis töötab printer või ta räägib telefoniga või spämmib mind e-kirjadega. Aga suurema enamuse sellest ajast, mis ta mu kõrval istub ja parema käe nimetissõrmega agressiivselt klaviatuuri toksib, pole mul halli aimugi, millega ta tegeleb. Ükskord ma peaaegu küsisin, aga loobusin. Sest ega mind väga ei huvita tegelikult.

Mind huvitab ainult see, et ta selle, mille iganes kallal ta tegutseb, kiiremini tehtud saaks ja oma golfi läheks mängima, sest mulle ei meeldi oma kontorit jagada. Ma püüan oma tööd jaotada nii, et sel ajal, kui tema oma asju toksib, on mul mingi asi teha. Hästi see ei õnnestu alati, kuna ma saan oma tööd kiiremini tehtud, kui tema ja siis ma värskendan kolmekümnendat korda Delfi voogu ja vaatan, et keegi juhuslikult pole mäletanud blogida või mulle meili saata, genereerin ostunimekirja ja mõtlen välja probleeme.

Üks päev ta istus pool päeva mu kõrval. Luges lepingut. Küsis mu käest, et miks siin nii on kirjas. Ma küsisin vastu, et kas ta teeb nalja. Ta ei teinud nalja. Palusin tal segadusttekitava lepingupunkti ette lugeda, sest kui ta valju häälega loeb, siis äkki ta ise ka kuuleb, kui tobe ta küsimus on. Kaks korda luges, ikka pidin seletama. Kui ta siis kolmandat korda luges, sai aru. Vist. Ei, ma ei ütle, see leping ongi keeruline, lihtsalt arvestades, et inimene on kaks aastat tööl olnud ja kümneid lepinguid lugenud ning allkirjastanud, siis võiks juba teada, mida see üks punkt tähendab, mitte imestada iga kord. 

Teine päev ütlesin, et klient kaebab, et tal on ruumis külm, peaks kütet juurde keerama. Läheb. Tuleb tagasi, võtab tööriistakastist temperatuurimõõdiku, seletab, et ta kavatseb ruumitemperatuuri mõõta, et äkki klient kujutab ette, et tal on külm, et äkki pole päriselt ja selle mõõteriistaga saab ta kliendile selgeks teha, et ruumis on piisavalt soe. Ma jälle küsisin, et kas ta teeb nalja. Ei teinud. Meil oli aasta tagasi teise kliendiga sama lugu. Klient muudkui kurdab, et ruumis on külm, inimesed istuvad pleedides ja külmetavad, jäävad haigeks ning puuduvad töölt või siis keelduvad kontorisse tulemast, sest võimatu on töötada. Vend jookseb kolm korda päevas oma mõõdikuga ja saadab kliendile vastuseks pilte sellest, mida mõõdikult lugeda võib. Ma ei saa aru, mida see mõõdikuga vehkimine sulle annab? Kui kliendil on külm, olgu siis ruumis kasvõi 50 kraadi, pane juurde, tema ju maksab nagunii selle eest, milleks lolli mängida? Ei, äkki tal ikkagi psühholoogiliselt on külm. Ta ei teinud nalja. 

Kui ta lõpuks läheb, siis hakkab mul töö juures tore. Siis ma saan oma raamatuid lugeda, tikktokke teha, süüa ja kohvi juua. 

Mulle sobiks suurepäraselt, kui ta üldse ei tuleks. Või tuleks ainult mingiks pooleks tunniks, sest siis ma jõuaks oma töö ka ära teha, selle suure puhkamise kõrvalt. 

Aga ma ei ole kindlasti ainus, kes mõtleb, et mida need teised üldse teevad, kes kontoris sama õhksoojuspumba sooja õhku hingavad.