Ma kirjutan seda postitust neljandal novembril ja ma avaldan selle 11.11. sest lihtsalt, noh, see on mu reaalsus, mul oli vaja ju hilpudega eputada. Selles mõttes, et kui ma ise ei teaks ja teile ei räägiks, siis keegi ei aimakski millisest nädalavahetusest juttu tuleb. Niisiis ma võiks samahästi lihtsalt suu kinni hoida siinkohal. Aga ma kirjutan, sest ma kuidagi aiman, et teemad on õhus ja vabalt võib olla, et nädala jooksul keegi veel kirjutab sellel teemal, siis on minu poolt märk maas, et ma tegelikult, tegelikult juba varem kraaksusin, lihtsalt mu hääl tuleb minevikust.
Nädalavahetus algas reedel. Hommikul tellisin toidukulleri ja õhtul pärast trenni keetsin kartulit, hakkisin salati ja küpsetasin kala. Katsin laua, valasin veini ja istusime kolmekesi õhtusööki nautima. See koos õhtusöömine ei tule meil hästi välja. Minu viga. Ma pole seda meil suutnud traditsiooniks muuta ja iga kord kui ma üritan, siis see tuleb läbi sünnitusvalude. Üks kord ma nii vihastasin. Katsin laua, kõik oli ilus ja kena. Hüüan siis poisse, aga need vigisevad, et kas ikka peab ja ma ei taha koos süüa, kas ma ei või oma taldrikuga oma tuppa minna ja niu, niu. Mul oli just parasjagu see aeg kuus, ja mul flippis korralikult ära. Sisistasin, et kui kohe ei tulda, siis ma lihtsalt tuimalt viskan taldrikud koos kogu täiega prügikasti. Ma olin igati valmis seda tegema ka. Loomulikult ei olnud see mingi mõnus tore perekondlik söömaaeg pärast sellist ähvardust. Üks kugistas toidu ülihelikiirusel sisse, kanakoivad ragistati luudega tükkis sisse. Aga järgmisel õhtul ma juba ei pidanudki ähvardama ja kolmandal õhtul tulid enne kutsumist kohale. Ehk a win is a win.
Kalareedel meil seda jama enam ei olnud. Kuigi mingi õhkõrn ving õhus heljus, sest kala on väkk, aga ju see vein kompenseeris. Mulle eriliselt meeldib see, et kõige suurem kalapõlgur oli ainsana see vend, kes teise portsu juurde küsis.
Laupäeval läks mul juba kell 5 uni ära. See kella keeramine meeldis mulle seekord eriliselt. Mul on reaalselt üks tund päevas rohkem. Ma ärkan regulaarselt kell 5, aga magama lähen ikka kell 22. Lugesin siis natuke raamatut ja ootasin, et saaks trenni minna. Pärast trenni käisin poes ja raamatukogus. Kodus tegin süüa ja tegin pilte, lugesin, vaatasin saadet, triikisin. Sellest saatest ma tegelikult kirjutama hakkasingi. See avaldas mulle tohutult muljet. Saade oli nimelt "Martha" ja jutustas Martha Stewartist. Kui te veel näinud pole, siis ma julgen seda väga soovitada.
Martha Stewartist olin ma muidugi teadlik, aga pigem tema kuvandist. See saade aga muutis ta minu jaoks vastupandamatult lummavaks. Esiteks nagu vau kui ilus ta on! Ma arvasin, et ta võib olla selline 50-60aastane. Aga ta on 83! 83!!! Ebareaalne! Ma saan aru, et mul on viimastel aastatel tekkinud mingi uutmoodi vaimustus küpses vanuses naiste ilust. Omal ajal vaatasin ma oma ämma ka nii, et kuigi ta oli siis juba 70nele lähenemas, oli ta vapustavalt kaunis. Ja ma olen seda siin blogis ilmselt ka päris palju jutuks võtnud, aga jah, mul on mingi teema sellega. Mingi aeg tagasi näiteks nägin Kuninganna Viktoria fotokollaaži, kus näidati tema elu, iga aasta kohta foto. Ja ma ei saa aru, kuidas see on, aga mulle tundub, et osad naised lähevad 60ndates ilusamaks, kui nad olid 40ndates. Sama ma mõtlesin Martha kohta ka. Ilmselgelt on ta terve elu kaunitar olnud, oli ju nooruses lausa modell, aga see ilu, mis temas tuli 60+ on hoopis teisel tasemel ilu, mis oli enne seda. Ma ei saa aru, kas see on mul endal peas mingi veider kiiks, et ma seda nii näen või kas see on reaalne. Ma kahtlustan ka seda, et osaliselt ma vaimustun vanemate naiste välimusest, kuna ma tunnetan enda vananemist teravamalt. Ja nähes endast tunduvalt vanemaid naisi kaunitena lohutab see mind ennast. Ma ei tea, kas ma suutsin oma mõtte adekvaatselt välja kirjutada.
"Kui sa tahad ühe aasta õnnelik olla, siis abiellu. Kui sa tahad olla õnnelik 10 aastat, siis võta koer. Aga kui sa tahad olla õnnelik terve elu, siis raja endale aed."
Välimus välimuseks. Mis mind selle naise juures veelgi enam köitis oli see, et ta ju alles 50ne künnisel edukaks sai ja oma brändi lõi. Jah, loomulikult ta töötas selle kallal terve elu ja see oli pigem tema elutöö, mitte mingi hetke vaimustus, aga ikkagi. Ühiskonnas ikka armastatakse rääkida sellest, et kui sa pole 40ndaks eluaastaks midagi elus saavutanud, siis enam ei saavuta ka. Aga siis on Martha ja on teisi naisi, kes tõestavad, et kõik on võimalik ja keegi ei tule mulle ütlema mida ma suudan või ei suuda. Mehi muidugi ka, ma ei diskrimineeri, aga mulle tundub, et pigem heidetakse vananemist just naistele ette. Alles see nähtamatute menopausieelsete naiste teema ju ka õhus ringles. Ja mulle nii meeldib, ma tunnen, et see on nagu minu isiklik võit lausa, kui räägitakse sellistest eeskujudest, naistest, kes keeldusid end kuhugi nurka sokki kuduma peita. Arvate, et ma olen nähtamatu? Ma sülitan selle peale! Ma veel panen teid ennast nägema!
Saates jäi vägisi mulje, et just seetõttu, et ta keeldus omaks võtma seda naistele pealesurutud rolli ja ennast varju lükkama, ta pokri pistetigi. Temast tehti näide sellest, mis juhtub naistega, kes oma kohta ei tea. Siinkohal ma tundsin, et ma ei saa päris puhta kullana seda väidet alla neelata. Küllap ta oma olekuga päris palju inimesi välja vihastas, aga kui ta oleks süütu olnud, siis vast poleks seda jama talle kaela määritud. Aga isegi nii jäi ta minu jaoks lõpuni väärikaks.
Ma arvan, et see vist meeldiski mulle tema juures eriliselt. See, et bränd, mida ta reklaamis, ei olnud lihtsalt kuvand, vaid ta päriselt oligi see, mida ta reklaamis. Ta rajaski oma kodu, tegi ise remondi, küpsetas ise moosid ja pirukad, värvis lagesid ja õmbles kardinad. Jah, ta oli nõudlik, aga eelkõige enda suhtes. Ning ma ei näe selles ka midagi taunimisväärset. Kui sa tahad midagi saavutada, siis peab olema järjekindel ja vahel peab olema natuke, noh, maniakaalne. Point ongi selles, et kui mees teeb seda, siis keegi ei köhi ka, aga kui naine, siis on jama majas.
Mulle meeldis ka see, kuidas ta rääkis. Ta oli nii, ma ei tea, mis see sõna eesti keeles võiks olla, aga inglise keeles öeldakse unapologetic. "Jah, mul oli üks väike süütu armulugu, aga ma ei usu, et mu mees teadis." Intervjueerija: "Ta teadis, te olite seda talle tunnistanud ja alles pärast seda hakkas ta teile truudust murdma, kuna teie olite sellega juba alustanud." "Ah soo, no ma ei tea, see küll nii suur asi ei olnud mille pärast hakata abielu lõhkuma. Igatahes ma ei taha sellest rohkem rääkida, räägime millestki meeldivamast." Nagu vau! Ei mingit: "vabandust, kui ma kellegi tundeid riivan, aga.." Ma tahan ka selleni jõuda kunagi. Tegin jah, so what, räägime nüüd millestki meeldivamast.
Puhas kuld! Soovitan, soovitan, soovitan!
Ülejäänud nädalavahetuse ma lugesin. "Kulla mölakat". Tegin pilte raamatutest, mis ma raamatukogust sain ja kirusin, et nüüd ongi käes see aeg aastast kus sul pole isegi keset päeva piisavalt päevavalgust, et normaalseid pilte teha. Õnneks mul on ringvalgus, aga see oli ka kõige odavam versioon, sest ma ju arvasin, et mul see hullus läheb üle. Tuleb välja, et ma olen üdini pühendunud oma hullumeelsusele.
Aasta alguses ma seadsin endale eesmärgiks sel aastal iga kuu üks raamat osta. Riiulid läksid mul üsna tühjaks ka, kui poeg ENEd kaasa võttis kolides. Vaatasin, et 12 uut raamatut on mul juba sel aastal koju ilmunud. Ostnud olen neist küll ainult neli ja 8 on kingituseks saadud, aga see variant sobib mulle ka. Lugemata on sellest hunnikust 4 raamatut, mis on suures plaanis ka üsna hea saavutus, sest ma ju lubasin endale, et ma sel aastal püüan lugeda rohkem ka oma kodusest raamatukogust. Nagu näete, siis minu sõnajalg hakkab vaikselt hinge heitma, tõstsin ta vahelduseks poiste tuppa, seal peaks tal rohkem valgust olema, vaatame kas aitab.
Aga see teine juurikas jälle vohab nii mis kole. Ei mahu potti äragi enam. Lisan siia pildi, milline ta mul ostes oli, saate võrrelda.
Kommentaarid
Postita kommentaar