Julmad mängud

Selline tunne, et ma pole vist ammu jõusaalitegemistest midagi kirjutanud. Seekord ma säästan teid oma treeningrutiinist, sest noh, see on mul umbes sama, midagi uut ei ole. Laupäeval küll tegin üle saja aasta kangiga kükke ja no nii raske oli, kuigi kangil oli kõigest nelikümmend kilo ja siis mul veel kõik jalad valutasid ka pärast seda mitu päeva. Nagu kõik kaks jalga ja kõikidel kahel jalal kõik osad, reie siseosad, tagareied, reiepealsed ja tuhar (nagu kirjeldaks turul lihaleti valikut). Nagu, ma ei teadnud, et mul nii palju jalaosi on isegi. Kõik valutasid kogu raha eest. Ulme.

Muus osas pole uusi trikke õppinud. Tahtsin tegelikult hoopis natuke rääkida jõusaali sotsiaalsest osast. Nimelt kirjutas mulle üks tüdruk, see, kellest ma olen paar korda varem ka kirjutanud, kes natuke boy crazy on. Kirjutas, et tema käis üks õhtu teises klubis trenni tegemas ja oi millised ilusad pikad lihaselised mehed seal kõik koos olid, aga loomulikult ei tulnud keegi temaga rääkima ja ei tea, mida ta üldse tegema peaks, et normaalsed mehed temaga rääkima tuleks. 

Tundsin, et ma sisimas ärritusin selle peale. Võibolla natuke rohkem kui asi väärt oleks. 

Kirjutasin, et kas sa sõbrake saad aru, et nendel ilusatel meestel on kodus ilusad naised olemas, mida sa ootasid, et sa lähed korra trenni ja siis mehed jooksevad jalad rakku, et saaks sinuga rääkima tulla või? Ja no ausalt, mehed ei käi jõusaalis naisi lantimas. Ma muidugi üldistan, aga minu kogemuse järgi käivad mehed jõusaalis trenni tegemas. Mehed, kes otsivad endale kedagi lähevad pigem rühmatrenni, sest seal tekib rohkem võimalusi kellegagi jutustama hakata. Kui ma veel tinderdasin, siis viskas mulle regulaarselt ette mehi, keda nägin kogu aeg ka jõusaalis. Enamik neist olid juba abielus või püsisuhtes ja nii oli ka nende profiilil kirjas. Vallalised ütlesid otse, et nad pigem ei otsi jõusaalist, sest see on koht, kus nad endale keskenduvad ja ei taha oma elu keeruliseks teha. Veel olen märganud, et mehed, kes ennast härjaks pumpavad ei otsi endale naist, kes on ka suurte lihastega, nad tahavad peenikesi ja hapraid tantsijanna kehaehitusega või äärmisel juhul joogaentusiasti või jooksja kehaga naisi. Ehk siis mehed, mehed, kellega mina olen sel teemal suhelnud, tahavad enda kõrvale vastandit, mitte enda koopiat. Mis tähendab, et kõhnad ja igerikud mehed vaatavad suurte lihaseliste tütarlaste poole endal suunurgas igatsev ilanire. Ma ei ütle, et see on alati nii, ma ütlen, et see on minu isiklikule kogemusele tuginev tähelepanek. Jõusaalis olen käinud pea tosin aastat. 

Mõtlesin, et huvitav, kas ma ise olen samasugune. Selline, kellest õhkub seda, et ma käin trennis endale meest otsimas. Ma tahan mõelda, et ei, aga ma kardan, et ma ei ole enda osas objektiivne. Ma arvan, et ma sellepärast ärritusingi. Mitte tingimata tema peale vaid enda. Ma ütlesin ka talle, rohkem küll endale, et tead, normaalsed mehed hoiavad sinusugustest meeleheitlikest eemale, sest sinust õhkub lämmatavat igatsust ja see on eemaletõukav. Sellepärast ainult katkised ja nartsissistlikud mehed ligi ajavadki, sest sa oled kerge saak.

Võibolla liiga karmilt ütlesin, ma ei tea. Aga mind natuke tüütab ja natuke väsitab see pidev jutt ja ahastus, et miks küll mehed mind ei märka ja ei taha, pidevad sotsiaalmeedia postitused, mis on kord mehi põlgavad ja samas bikiinides oma keha demonstreerides. Ja ma reaalselt kardan, et ma olen ise samasugune, aga ma ei suuda ennast kõrvalt näha. Ja võibolla ta sellepärast tunnebki, et võib mulle julgelt neid asju tunnistada, sest ta arvab, et ma olen samasugune ja kui ta siis tuleb selle jutuga, siis ma saan aru ja samastun, kiidan takka ja mõtlen kaasa. Ja see mõte, et ma olen samasugune, täidab mind õudusega.

Veel kirjutas, et tal oli hiljuti mingi mehega särisev hetk. Uurisin, et kas mees on temaga suhelnud ka pärast seda. Ei, nad polevat kontakte vahetanud. Ja ta ei otsinud sind sotsiaalmeediast üles, uurisin. Ei. Järelikult ta pole sinust huvitatud, jätkasin, mehed on mind maa alt ka üles otsinud, kui neil on huvi olnud. Alles paar nädalat tagasi üks mees kirjutas mulle tiktoki ja tunnistas, et on koos minuga joogas koos käinud ja imestanud, et kuhu ma kadusin. Ma käisin viimati joogas aasta tagasi. Tänapäeval on nii lihtne üles leida endale huvi pakkuv inimene. Kui sind ei leita, siis järelikult keegi pole otsinud. Ja maailm on täis inimesi, kes sinusugust otsivad, ära raiska oma aega ja energiat nende peale, kes ei otsi. Seda viimast ma talle ei öelnud, kuigi mõtlesin küll. 

Õhtul rääkisin selle loo oma trennisemule ära. Ütlesin, et hommikul enne seitset rikuti mu tuju juba ära ja no mida te ootate mult enne, kui ma olen oma kohvid jõudnud ära juua. Ta arvas, et ma oleks pidanud lohutuseks ütlema, et ma ei tea, minu juurde küll tulevad mehed rääkima. Mis on tõsi, tulevad. Aga jah, ma ei tea, kas selline asi lohutab kedagi. Silmarõõm, kes teab ka, kellest jutt, ütles, et temal pole ka tekkinud soovi antud naisterahvaga jutlema minna, polevat kutsuv. Ma tuletasin talle meelde, et tal on naine kodus olemas, ehk ta ei vaatagi sellise pilguga, raputas pead, ütles, et mehed alati vaatavad sellise pilguga, isegi kui nad midagi ette ei võta, siis aju automaatselt registreerib, et kes on kutsuv ja kes mitte. Asi polevat ka välimuses, vaid hoiakus, võimalik, et mõttelaadis. 

No mis ma selle teadmisega peale hakkan? Kuidas ma neiule seda asja edasi annan? Ei saagi ju seda ilusti öelda. Ainus, mida siin öelda on see, et unusta need mehed ja keskendu endale, tegele asjadega, mis sulle meeldivad ja kui sa leiad oma sisemise tasakaalu ning sära, siis küllap oled ka õigele partnerile kutsuv. Aga kui sa teed midagi, lootuses tähelepanu saada, siis see mõjubki meeleheitlikult ja haledalt. Või ma ei tea. Vastik tunne on, et ma nii julm olin.