Minu kehaga ei juhtunud absoluutselt mitte mõhkugi. Mina ei tea, kas ma olin liiga vähe aega kaine või ei joonud juba enne kainust piisavalt palju, et vahet märgata. Karsklus ise ei olnud mul kunagi eesmärk, ma lihtsalt tundsin, et mul ei ole hea. Keegi ei käskinud, keegi ei vihjanud, keegi ei maininud.
Paar kuud oli täielik null ja siis tuli tunne, et tahaks hirmsasti veini, jõin ja midagi hullu ei juhtunud. Järgmine pudel läks juba libedamalt (mitte samal õhtul, paar nädalat hiljem) ja nüüd on nii nagu enne pausi. Võibolla kröömike vähem joon, aga ega ma enne ju ka ei joonud liitrite viisi seda.
Kujutasin ette, et mu nahk läheb kohe klaariks ja vinnid kaovad ning kortsud põgenevad. Arvasin, et kehakaal hakkab ülihelikiirusel langema. Mõtlesin, et nüüd ma alles hakkan jõusaalis rekordeid purustama. Fantaseerisin sellest, kuidas mul hakkab vaba raha üle jääma.
Kui ma hästi kõvasi pingutan, siis ehk uni paranes natuke. Võibolla hästi-hästi natuke paranes ka nahk, aga selles üldises äravajumises ei saa enam hästi aru. Ainuke reaalne erinevus on jõusaali jõudlus. See on ainuke koht, kus ma tunnen, et mul on kergem. Võimalik, et ma umbes 40 eurot säästsin alkoholi arvelt, aga seda summat ma küll kusagilt ei tunne.
Kuna mu tervis just sel hetkel, kui ma otsustasin alkoholist loobuda, otsustas täiesti käest minna, siis üleüldine olek mul kuidagi ei paranenud. Võibolla oleks siis veel hullem olnud, kui ma oleks tol ajal joonud ka veel, seda ei saa me kunagi teada.
Olen ju varem ka seda teinud, et jätsin joomise mingiks perioodiks. Siis ma küll tundsin erinevust. Just selles osas, et nahk paranes ja kaal langes. Aga ma ei tea enam, kui palju ma tol ajal jõin. Minu tarbimine on umbes pudel veini nädalas. Vahel ma joon iga õhtu klaasikese, vahel ma joon kahe õhtuga pudeli. On juhtunud ka seda, et joon terve pudeli päeva jooksul. Vahel jääb nädal vahele, vahel kaks. Joon pigem odavat veini. Hetkel on mu lemmik üks Itaalia Puglia, mis maksab Rimis 5 eurot. Just selline paras, natuke vürtsikas, aga kerge, sobib toidu kõrvale ja niisama mekutamiseks. Üldiselt ma veinidega väga ei eksperimenteeri. Ma leian midagi, mis mulle meeldib ja kuni hind kuni 7 eurot, siis seda joongi. Pigem vaatan vinamarjasorte kui tootjaid, on teatud piirkonnad, mille puhul julgen ka võõraid veine proovida.
Üks õhtu kirjutasin sõbrannale, et joon kodus veini. Ta küsib vastu, et kas üksi. Vastasin, et koos kassiga. Jah, ma tean küll seda juttu, et kui üksi jood, siis oled alkohoolik. Võibolla siis olen, sest ma tõesti joongi üksi. Lapsed on kodus, kass kaisus ja mina muudkui tinistan. Kirjutan teile siin küll, et pudel veini nädalas, aga no kes mind kontrollib. Teised ütlevad, et alkohoolik oled siis, kui iga päev jood, kogus pole oluline. Selle loogika järgi ma pole alkohoolik, sest iga päev ma ei joo. Veel teatakse rääkida, et need, kes joomist varjavad ja pudeleid peidavad, need on alkohoolikud. Noh, seda kommet pole mul kunagi olnud. Muidu ma seda postitust ju ei kirjutaks ja pilte veiniklaasist ei jagaks. On juhtunud, et mul veiniklaasis on hoopis mingi muu jook, mittealkohoolne, ja inimesed ka siis eeldavad, et jälle tipsutab ning ütlen ausalt, mul suures plaanis sügavalt savi. Oli aeg, kus ma selle jutu peale närvi läksin. Mingi blogilugeja kommenteeris, mul oli siis just kainuseaasta projekt käsil, et vahet pole, kui kaua ei joo, kuu või aasta või 80 aastat, kui uuesti pitsi kätte võtad, järelikult olid kogu aeg tsüklijoodik. Loomulikult ta rääkis endast, aga nagu ei ole kõik inimesed alkohoolikud. On täiesti võimalik juua ilma, et see diagnoosiga kaasas käib.
Ühesõnaga, kui te lootsite, et saate siit häid põhjuseid lugeda, miks oma joomisharjumusi muuta, siis andke andeks, aga mul pole midagi.
Tore! Ma pole kunagi viitsinud teha kainusperioodi (või pigem pigem alkohvaba perioodi), sest ega ma siis kogu aeg täis ei ole, aga olen küsinud sõpradelt, kes on läinud kaasa hullusega "jaanuaris ei joo" või "sober in october" - ja keegi ei väida, et elu muutus paremaks, kehakaal langes olematutesse madalustesse ja nahk hakkas kiiskama nagu kristall. Pole ka märgata, et inimene kohe hoopis teistmoodi välja näeks. Seega mõttetu - kuniks pole joodik ja alks ei juhi mu elu, on kõik hästi. Ma ju ka iga päev ei joo ja sellest mulle piisab :-). Kõik karksusejüngrid võivad vaidlema tulla, sellel teemal olen vägagi löögivalmis. Ja arvestades, et mu vanus on kuuekümnele lähemal kui viiekümnele ja ma pole hoolsast harjutamisest hoolimata suutnud isegi suitsetamisest sõltuvusse jääda, siis ma ei usu, et enam alkohoolikuks arenen :-). Eile käisin oma kunagise prantsuse keele õpsiga lõunal, tööpäeva keskel ja ta oli sunnitud märkima "see on esimene kord, kui ma sinuga lõunat söön ja sa veini ei joo". Paraku mu töö tõesti ei võimalda isegi seda ainsat klaasikestki keset päeva juua. Nii et kõik korras ja kontrolli all. Ma olen jõudnud sinnamaale, et katsetan veine, käin vahel degusteerimistel, aga mu "veinitundmisnäo" osas on õigem "fake it till you make it". Sest suht algeline on mu veiniteadmine ikka.
VastaKustutaMa ise teisi asja eest, teist taga joodikuks ei tembelda, aga ise ma selliste üksijoojate ringi ei kuulu. Noorena mõnel korral proovisin, aga see ei pakkunud mulle midagi. Alkohol on minu jaoks seltskondlik jook ja selle üksi tarvitamine paneb igatsema seltskonda ehk siis ei tõsta tuju, vaid masendab. Kui ma olen üksi ja mul on paha tuju, siis pigem hellitan end magusaga.
VastaKustutaMinu alkoholitarbimine käib vastavalt meeleolule ja tahtmisele. Kui ei ole isu siis vägisi napsu ei võta. Ükskord ei olnud isu üle 6 aasta... Reaalselt, mõtlesin, et võtaks klaasi lemmiksiidrit. Kallasin välja ja lonksasin... No ei läinud kohe mitte, kallasin ära... Siis mingi hetk jälle läks jook. Aga üldiselt alkohol mul lõõgastumise või pidutsemise või lõbutsemise või misigates meeleoluga ei seostu. Vahel võtab klubis paar koksi, vahel tellin alkota kokse...
VastaKustutaI don't have a drinking problem. I drink, I get drunk - no problem. :)))
VastaKustutaNali naljaks.
Ega's ilma asjata öelda, et alkohol on tarkade inimeste jook. Kuniks tunned oma mõõtu ja alkohol ei juhi sinu elu, ei näe ma selle tarbimises erilist probleemi. Käisin läinud nädalal miskil peale-tööd-tööüritusel. Pakuti nii veini kui ka kangemaid napsusid ja enamus neid ka tarbisid. Mitte keegi polnud isegi mitte natuke üle võtnud. Mõõtu peab tundma.
Ma tinistan vahel õhtul üksi ka, eriti mõne pingelisema päeva lõpus. Viimastel aastatel pigem üks tugev pits konjakit kui klaas või kaks veinilurri. Ja see ongi mu mõõt.
Samas, mu kunagine sõltuvushaiguste spetsialistist sõbrants ütles alati, et naistel on tipsutamise periood hästi pikk. Aga allakäik sealt kiire ja korralik. Nii et ma ei tea....vbl peaks selle õhtuse konjaki siiski tee vastu vahetama. :)))
Mulle meeldib ka õhtuti natuke veini juua. Kuna minu praegune perekond koosneb minust ja kahest kassist, siis nendega koos me siis tegutsemegi. Muidu oleks ju kogu aeg kaine.... A ja mulle meeldib veini segada mingi toonikuga, jätkub kauemaks!
VastaKustutaMind lihtsalt ei huvita alkohol, nii et ma seda ainult umbes kaks korda aastas natuke tarbingi. Paraku pole mu kehaga midagi head juhtunud - pigem on see korrast ära. Äkki peaks jooma hakkama?
VastaKustuta