Mul on jälle see aeg aastas, kus ma tunnen, et vihkan kõiki ja kõik vihkavad mind. Korraks arvasin, et see on midagi uut, aga siis vaatasin oma möödunud aasta novembri postitusi ja nägin, et see on muster. Võib-olla mul ongi mingi aastalõpumasendus või midagi sellist, ei tea. Aga nii nagu ma eelmisel aastal tegin pausi, nii tunnen vajadust ka sel aastal natuke tagasi tõmmata. Kui ma siis veel lugesin, et lugejaid tohutult ärritab, kui ma kirjutan pannkookide küpsetamisest, tuuleklaasivedeliku lisamisest ja uue kleidi ostmisest, siis say less.
Mulle tundub, et ma sel aastal olen teinud rekordarv selfisid. Töö juures, trennis, kodus, autos. Mitte sellepärast, et ma arvaks, et ma olen praegu ilusam kui iial varem. Pigem võrdluseks. Vaatan (õudusega) seda, kuidas ma muutun. Ei ole "enne" ja "pärast" pildid, on pildid degradeerumisest. Ma kaotan ise ennast. Ja mitte ainult füüsiliselt. Ma kaon vaimselt.
Kui tahate, siis kriis. Ma ise ütleks pigem arenguetapp, sest ma olen optimistlik. Ma tahan, ei, ma pean, uskuma, et see kõik, mis praegu minuga toimub viib millegi uue ja ehk parema poole. Raske on olla positiivne. Ma tunnen, et see positiivsus on võlts. See on mingi plakat, mingi plaaster, mis peale kleebitakse ja mis oma säraga juhib tähelepanu olulisest eemale. Sees valitseb pimedus. Sisekõne on kuri, kriitiline, õel ja armutu. Aga väljas on naeratused, uued riided ja pinnapealne jutt, sest ma ei julge ennast näidata. Sest kui ma näitan, siis see hirmutab. Minema.
Mind on niigi keeruline taluda, isegi siis kui ma viisakalt käitun.
Suur pai!!
VastaKustutaNeiu, kui mulle ei meeldiks, ma ei loeks.
VastaKustutaPäriselt.
Lihtsalt vahel saab sisse ka piiluda ja siis ma veits nördisin, kui aint välispidist näidati.
Ja pannkookide küpsetamine ega klaasipesuvedelik tegelt üldse ei häirinud, mul oli lihtsalt näidet vaja ja ma ei loe ju püsivalt kedagi teist, kes neist asjust kirjutaks, nii et enamiku näiteid võtsin sinult =P
Ohh, õnneks läheb masendus varsti mööda ja mina ootan igatahes sind tagasi ka peale pausi 😘
VastaKustuta"Aga väljas on naeratused, uued riided ja pinnapealne jutt, sest ma ei julge ennast näidata. Sest kui ma näitan, siis see hirmutab. Minema." Ma teiste eest ei tea rääkida, enda nimel ütlen, et pigem vastupidi. Väline huvitab mind oluliselt vähem kui sisemine. Ja kui endast ainult ideaalset pilti näidatakse, siis see on ka hirmutav. Igal inimesel on omad puudused, see on inimlik. Täiesti puudusteta inimene on võõrastav, ma natuke lausa kardan liiga ideaalseid inimesi, kellega võrreldes ma tajun ennast liialt veidra ja vildakana. Kerge "kiiksuga" ning mõningate inimlike puudustega inimesed mus niimoodi võõristust ei tekita, vaid pigem äratundmist ja poolehoidu.
VastaKustutaNovember saab varsti otsa. Ja detsembergi ei ole maailmapikkune. Kuu aja pärast on päev pöördunud pikemaks minekule, valgus hakkab kasvama ja kaamos tasapisi taanduma. Küllap see enesetunne ja tujugi paraneb. Ja kui sul ka vahepeal on vaikust ja puhata vaja, siis puhka. Me ootame kannatlikult niikaua kui vaja.