Sõbrad, sugulased ja vaenlased

Tegelikult ei tule üldse dramaatiline postitus, vabandust, kui pealkiri liiga intrigeeriv on. See muutub aina raskemaks, teate, see pealkirjade genereerimine. Kunagi oli see mu lemmikosa postituste juures. Püüdsin sõnamänguga oma lugejaid lummata või olla kuidagi dark and mysterious, nüüd on pooled pealkirjad stiilis "novembri esimene nädalavahetus" või "mehed, naised ja muud loomad". Kes oleks võinud aimata, et pärast seda, kui oled internetti umbes 1900 postitusega reostanud, siis sul saavad ideed otsa, eks ole.

Igatahes, ei ole intriigi. Ma arvan. Ma ju sugulastega ei suhtle. Ainult unes näen neid. See ei ole nali. Eelmine nädal nägin unes oma õde. See uni, mida ma enam kahjuks detailselt ei mäleta, sest hommikul oli kiire ja ma ei jõudnud seda üles kirjutada või selle üle hirmsasti süveneda, oli siiski kuidagi märgiline, või sügava tähendusega, nagu ettekuulutus või nii. Mingi hetk selles unes oli, kus mu õde ütles mulle midagi, mis käis meie kohta, umbes, et inimest ei saa sellepärast maha kanda, kui tema eluvalikutega ei nõustuta, ja ma olin seal umbes, et jaa, aga kas sa ei saa aru, et sa minuga just sellepärast ei suhtle ja oled mu maha kandnud, kuna sa minu valikuga sektist ära tulla ei nõustu. Midagi sellist. Ja siis täna öösel nägin ämma unes, mingit pidu korraldasin ja ta oli ka seal. 

Ainsad sugulased, kes minuga (veel) suhtlevad on mu lapsed. 

Pühapäeval tuli Esmasündinu minu poole ja käisime koos talle tolmuimejat ja värki ostmas. Tema lõpetab minuga esimesel võimalusel suhtlemise, ma kohe tunnen seda. Oli väga solvunud, kui ma mainisin, et ma hoian vetsupaberi pealt tohutult kokku. Ja muide, nagu ma ennustasin, siis vee pealt hoian ka kokku. Elektri pealt mitte sentigi. Uurisin, et kas ta jõuluks tuleb minu poole külla, vaatame, ütles. No jah. 

Neljapäeval jäin ma haigeks. Tundsin, et midagi möllab mu sees, ohatis lõi välja. Reedel oli veel hullem. Laupäeva hommikul keetsin kohvi ja see maitses nagu lahusti. Jah, ma ise mõtlesin sama, et raudselt koroona. Tegin teise tassi veel, vahustasin piima, lisasin kaneeli ja kardemooni, aga see ei maitsenud üldse paremini. Pühapäeva hommikul avastasin, et piim oli tilgastanud. Otsustasin, et teen pannkooke. Esmaspäeva hommikul mainisin Kärbsele, et arvesta sellega, et see piim kannus on hapuks läinud, ära kasuta. Ütles, et ütle Krahvile ka, et ta seda piima ei võtaks. See hetk täiega liigutas mind. Et ta muretseb teiste pärast. Esmaspäeva hommikul vara. Väga nunnu. Olgu öeldud, et esmaspäeva hommikul maitses kohv nagu tavaliselt, jumalikult. Ma kartsin küll, et äkki mul läheb nagu osadel, et elu lõpuni ei suuda enam kohvi juua, õnneks mind säästeti.

Aga see on siis põhjus, miks ma pilte ei teinud teile. Polnud üldse seda tunnet, et tahaks või jaksaks. 

Esmaspäeva hommik oli keeruline, närviline. Algas sellega, et vahetult enne kodust lahkumist veeres meie trepikoja ette kiirabi. Sellel inimesel algas ilmselt esmaspäev veel hullemini kui mul. Astusin kodus välja ja autopult lends käest pilbasteks. Või nii mulle esimesel hetkel tundus, tegelikult lendas ainult korpus pealt ja kõik hästi, aga need kümme sekundit, kui see julla seal osadeks lahenes, jõudis mu aju 69 erinevat mõtet sünnitada. Miks mina? Miks täna? Kas seda oli nüüd vaja? Kus mu varupult on? Kas see töötab enam? Kas selline päev tulebki täna? Mille eest mind karistatakse? Kas ma tööle jõuan? Aga kõik lahenes, pult korras, töötas, auto startis. 

Tööle jäin ma ikkagi hiljaks. 5 minutit. Mitte minust olenevatel põhjustel. Viisin Kärbse kooli. Esimesed 2 minutit läks kõik hästi, kuni me jäime ummikusse. Nimelt mingi mastermind geenius oli otsustanud, et jube lahe oleks esmaspäeva hommikul kell seitse sulgeda Sõpruse puiestee ja Vilde tee ristmikul kaks sõidurada (seal on nii, et kui sa sõidad Vilde tee poolt (kust meie sõitsime) ja tahad keerata Sõpruse puiesteele, siis üks rada läheb otse ja sealt saab ka paremale ning vasakule on kaks rada, mõlemad vasakpoolsed rajad olid kinni ja muidugi oli mul ja kõigil teistel 100 550nel inimesel, kes sõidavad Kesklinna või Lasnamäele või Järvele või Tartu maanteele vaja ju vasakule sealt pöörata) 15 minutit istusime seal ummikus. Oli ka närvilisi, kes tegid ohtlikke manöövreid ja ronisid vastassuunavööndisse, sest neil ei ole ju aega istuda ja oodata. See oleks veel ekstraklass olnud, kui keegi oleks seal matsu ka pannud ning veel ühe raja blokeerinud. Võimalik, et see mingi hetk seal juhtus ka, sest see ummik oli räige. Nii et ma ei tea, mis kohaga inimesed mõtlevad, kui nad teetöid korraldavad. 

Mina esmaspäeval pärast rasket nädalavahetust

Tööl ootas mind ees kliendi kiri. Ja kuna ma olin juba piisavalt ärritunud, siis see ärritas mind veelgi. Üürnik uurib, et miks ta peab nii palju koristusteenuse eest maksma kui tema meelest pole tualetid isegi puhtad. Ma armastan meie koristajat. Ta on parim koristaja, kellega mul on kunagi tulnud elus koos töötada. Väga tore inimene ja esmaklassiline koristaja. Uurisin, et millega nimelt klient rahul ei ole, sest ma pole teiste poolt kaebuseid kuulnud. Tuletasin meelde, et meil käib koristaja kord päevas ja kui päeva jooksul teised üürnikud ja nende kliendid lagastavad, paberid prügikastist mööda viskavad või muud moodi segadust korraldavad, siis selles ei ole koristaja süüdi vaid inimeste kehv kodune kasvatus. Aegajalt üürnikud kleebivad põlveotsas meisterdatud kirjakesi ja kleebivad tualetti. Ja minult ka nõutakse, et ma kirjutaks pikkasid nimekirju selle kohta, et korda tuleb hoida ja paberid prügikasti visata jne. Ma ei näe sellistel kirjadel mõtet. See on minu meelest mingi nõukaaja taak, kus iga posti peal oli õpetus kuidas normaalne inimene olla. No ei aita see. Kui sa oled normaalne, siis sul ei ole vaja selle kohta tualetiseinalt lugeda, et ole normaalne ja see, kes pole, see nagunii ei loe seda või mis veel tõenäolisem, keerab vinti juurde ja lagastab nimelt, sest keegi ei tule talle ütlema, mida ta teeb või ei tee. Minu jaoks on alati olnud arusaamatu see, et inimesed viskavad prügi maha või metsa alla või paberi prügikasti kõrvale. Nagu, isegi kui see juhtub, siis sa võtad ju üles ja viskad õigesse kohta. Kuna ma olen koristajana töötanud, siis mul on veel see haige harjumus, et ma ka üldkasutatavas tualetis pesen kraanikausi enda järel puhtaks või kui ma olen vett peeglile pritsinud, siis ma pühin need piisad ära. Mul ei ole vaja mingit kirja või meeldetuletust selle kohta, et ma ei viskaks tampoone või hügieenisidemeid vetsupotti. Minu jaoks on elementaarne, et ma jätan ruumi endast sama heas korras või paremini maha, kui sinna sisenedes. Ma ei tule selle peale, et ma panen kruusi kappi, kui see on must ja pesemata. 

Aga kõik ei ole sellised. 

Koristaja on mulle mitu korda käinud rääkimas, et kui tuleb uus üürnik, siis selle asemel, et oma kontoris tekkiv prügi visata hoovis olevasse konteinerisse, visatakse see tualetti. Tegemist oli pediküüriteenust pakkuva neiuga ja ta ummistas jalavannidest tekkivate märgade kilekottidega tualetiprügikaste. See probleem kestis kuid. Kuude kaupa pidin ma iga nädal saatma kirja üürnikule, tuletades talle meelde, kus meie prügikonteinerid asuvad, vetsus olid ka kirjad, et isiklik prügi tuleb konteinerisse viia, mitte jätta üldkasutatavatesse ruumidesse. See asi oli nii hull, et koristaja ähvardas töölt ära minna, sest need kotid olid rasked ja see ei ole ka tema kohustus. Lõppes asi siis, kui ma lõpuks kirjutasin kliendile, et tema kommunaalarvetele lisatakse 50 eurot trahvi selle lagastamise eest. Hiljuti tuli meil teise hoonesse uus klient, kes pakub küünehooldust. Temal tekkis komme küünetolm otse kraanikaussi valada ja see nii jätta. Koristaja tegi pilte sellest, kuidas küünetolm on kraanikausis, selle ümber, segistil ja seebidosaatoril. Palun seletage mulle, kuidas sa tuled selle peale, et nii teha? Sa ei kasuta seda kraanikaussi üksi. Kas sa saad aru, kui rõve see on, kui keegi läheb vetsu ja seal on mingite võõraste inimeste küünetolm? Jumal teab, mis kuradi haigused seal olla võivad. Öäk! No ja siis pole ju ime, et keegi leiab, et koristaja teeb halba tööd. 

Sorry, tundub, et see on hell teema. 

Aga see, et tervis on käest ära, see ärritab mind aina enam. Sisuliselt augusti keskelt pole ma terveks saanudki. Vahepeal on natuke parem, aga näiteks nina on mul kolm kuud kinni olnud ja ma hingan ainult ühe ninapoolega. Kõhus on kuid mingi sõlm ja ma ei saa aru, millest, kas see on stressist, hormoonidest, seedeprobleemidest või kasvab mul seal midagi. Vahel see sõlm on nii valus, et ma ei saa öösel magada. Ja see ei ole minu peas kinni, vaid ma näen seda, see näeb välja nagu mul oleks teine trimester parasjagu käimas. 

Selline nukker ja raske postitus tuli. Ilmselt peegeldab mu tuju ja tundeid. Hetkel on elu natuke ülejõukäiv. 

Üks asi veel, sest ma ei viitsi sellest eraldi postitust kirjutada, aga keegi oma blogis küsis (vist Indigoaalane või Kaamos, ei mäleta, vabandust), et kas te teate kedagi, kes teab kedagi, kes on USA presidendi valimiste tulemuse üle õnnelik. Ja tuleb välja, et ma tean kedagi. Tuleb välja, et mul on mõned 20ndates noored vene mehed, kes olid valmistulemuste üle VÄGA rõõmsad, nägid seda kui isiklikku võitu. See on võimalik, et see rõõm on irooniline ja ma ei saanud naljale pihta. Lootus jääb. Aga ma olin šokeeritud. Ja see on huvitav, sest mind tegelikult üldse poliitika ei huvita ja ma ei teagi eriti midagi ja ma ei viitsi süveneda. Aga kui ma nägin nende kahe kuti selleteemalisi postitusi, siis minu esimene instinkt oli need tüübid oma jälgijate hulgast eemaldada. Ehk siis mingil tasandil ei ole mul üldse ükskõik ja ma olen ikkagi väga sallimatu. Rohkem ajavad mind naerma need klipid, kus räägitakse sellest, et kui terve riik võttis oma toksilise eksi tagasi, siis on okei, kui sina ka vahel libastud.