Ülemakstud kassapidaja

Alles see oli, kui ma siin kultuuride erinevusest kirjutasin ja kohe juhtuski, et üks klient, kes maksega hilines, mulle helistas ja kaebas, et talle laekus viivisarve. Ja mille eest. Selles mõttes, et ma päris täpselt ei tea, mida ta saavutada lootis, sest arvel oli kenasti kirjas mille eest. Rääkimata sellest, et enne sai ju lausa kaks meeldetuletuskirja, ühe smsi ja telefonikõne. Ehk, et kõikide märkide järgi ei oleks pidanud see viivisarve suure šokina tulema. 

Aga tuli. Härra oli väga pahane. Seletas mulle, kuidas nende ettevõttes arvete tasumine käib ja et tema oli reisil ja sellepärast seekord tasumine hilines ja üldse on see ennekuulmatu ning maksetähtajad on meil ka liiga lühikesed. Mida rohkem ta rääkis, seda vihasemaks sai. 

Mina rahulikult vastan, et lepingus on kõik ilusti kirjas, saatsime ju meeldetuletused kus ka kenasti see viivisejutt sees. 

Tõstab häält, seletab. Püüab mind veenda, kui ebaõiglaselt teda koheldakse. Et nemad ju alati maksavad ja maksmata ei jäta. 

"Saate aru, et mina ei otsusta siin seda asja," seletan. "Ma olen kõigest klienditeenindaja. Te sisuliselt karjute praegu kassapidaja peale." 

"Ma hakkan aru saama jah," rahunes lõpuks. 

Naljakas on see, et kõigi nende aastate jooksul, kui ma olen siin töötanud ja meeldetuletusi ning viivisarveid väljastanud, siis ei meenu mulle ühtegi korda, kui ükski vene rahvusest klient viivisarve pärast õigust oleks nõudma tulnud. Ainult eestlane teeb seda. Venelane teab, et ta hilines ja maksab vaikides viivist. Eestlane teab ka, et ta hilines, aga tema meelest see pole mingi põhjus veel viivise maksmiseks. Enamasti hakatakse mulle rääkima sellest, et nad on nii pikalt juba olnud üürnikud ja alati õigeaegselt tasunud, vahel juba enne maksetähtaega ja no juhtus seekord, et läks üle. Või siis räägitakse, et maksetähtaeg sattus nädalavahetusele/riigipühale ja seaduse järgi ei olegi meil õigust viivist nende päevade eest küsida ning lisatakse mingi link veel juurde ka, et mind harida. 

Mulle endale meeldib viivisarveid väljastada, eriti just uutele rentnikele, sest enamasti see vähendab tõenäosust, et neist saavad kroonilised maksetega hilinejad. Enamasti. Mitte alati. Aga kui see esimene viivis tuleb, kuigi see enamasti on mingi paar eurot, siis see tõmbab nad normiks. Samas, on ka neid, kes on kroonilised hilinejad ja maksavadki iga kuu viivist. 

Rääkisin mehele ka sama juttu, mis ma teilegi kirjutasin, et kuidas ma pean omanikele iga päev, vahel mitu korda päevas, aru andma, mida ma olen teinud selleks, et kliendid oma arveid maksaks. Vahel on see päris hull, sest kui on tegemist suurkliendiga, kellel mitmetuhandeline üüriarve, siis omanikud hakkavad juba päev enne maksetähtaega mu ajusid peedistama, et ma helistaks üürnikule ja tuletaks talle maksetähtaega meelde. Sellest olen ma siiski keeldunud, sest see tundub täiesti jabur, aga noh, see on minu reaalsus. Selle jutu peale teatab mees, et on ikka jube töökoht mul. 

Ma ei tea, on või? Selles mõttes, et igal töökohal on asju, mis pole just super meeldivad ja on tüütud või lausa vastikud. Mõni töö on füüsiliselt hästi kurnav. Paljud inimesed teevad rasket tööd ja ei saa selle eest isegi normaalset palka. Muidugi on kindlasti ka neid, kes ütlevad, et töö on rohkem nagu hobi ja ei olegi seda tunnet, et läheks tööle, kolleegid on mõnusad, töö pakub eneseteostust ja annab väärikustunde. Mulle on ka mitu korda blogilugejad soovitanud, et ma leiaks muu töö. Sest ma kaeban igavust. Aga nagu ma hiljuti kommentaaris ka vastasin, siis ma paar aastat tagasi võtsin kätte ja hakkasin uut tööd otsima. Üsna pea selgus, et see pole nii lihtne. Vaadake, mul ei ole ju tegelikult mingit haridust. Mul on töökogemus. Aga minu töökogemusega inimestele makstakse kaks korda vähem palka, kui mina saan. Kui ma ütlesin oma palgasoovi, mis oli kusjuures 25% väiksem, kui ma praegu saan, siis öeldi mitmes kohas, et kahju küll, aga neil ei ole mitte mingi valemi järgi võimalik mulle sellist palka maksta. Mina jälle ei saa endale lubada seda, et mul jäävad arved maksmata. Mul pole ka rikast meest ning suhkruissi jaoks olen ma liiga vana ning OnlyFansi jaoks liiga uje. Teine, mis on pea sama oluline on see, et mul on võimalik siin nii palju oma asju ajada. Jah, mul pole kolleegidega mõnusaid vestlusi või ühiseid lõunaid, aga ma saan blogida, ma saan töö ajal šhopata, ma saan oma pilte redigeerida, ma saan lugeda raamatuid, ma saan keset päeva käia poes või arsti juures, saan käia autot parandamas ja rehve vahetamas. Paljud teist seda saavad? Mina pole eelmistes töökohtades igal juhul saanud. Jah, pika hambaga lubatakse arsti juurde ja vahel saad ehk rahulikumal perioodil kellegi teise blogisid lugeda, aga enamasti istub keegi kukil ning hingata ei lasta. Sõbrad on  mul peamiselt hobide kaudu tulnud, jõusaalist, tänu lugemisele ja loomulikult tänu blogile. Mulle nagu ei tundu eriti jubeda töökohana, ausalt öeldes.