Südamelt ära

Tükk aega mõtlesin, kas ma üldse kirjutan sellest. Paari sõnaga ma juba mainisin ka ja ma suures plaanis arvan, et sellest peaks piisama. Samas, ma ju võin, kui tahan.

Kommentaaridest kirjutan. Õigemini kirjutan kommentaaride kustutamisest. Nagu ma varem ütlesin, siis ma lihtsalt kustutan, kedagi õpetama ja noomima ei hakka. Kuna mul aga tuli kustutada paari inimese kommentaarid, kelle puhul ma ei arvanud, et ma seda kunagi tegema pean, siis tekkis ka soov sellel teemal pikemalt peatuda.

Esiteks ma kustutasin poliitilised kommentaarid. Seda puhtalt seetõttu, et ma teenin blogiga raha ja mul on ka ettekirjutus, et ma ei tohiks poliitilisi teemasid ise tõstatada. Kuna ma nägin, et inimesed tahtsid hirmsasti sel teemal oma kaks senti jätta, siis ei jäänud mul muud üle, kui pidurit tõmmata. Ja teen seda ka edaspidi. See ei tähenda, et mul inimese vastu midagi on või tulevased kommentaarid poleks teretulnud, lihtsalt siis teate.

Siis ma kustutasin ära kommentaari ühelt konkreetselt isikult, kes on mulle ebasümpaatseks muutunud. Olen tundnud, et kui ma näen tema kommentaare kellegi teise blogisabas, sest see inimene armastab hirmsasti igale poole siristada ja endast märki maha jätta, siis mul tekib ka selle blogi vastu teatud tõrge. See on ilmselgelt minu isiklik kiiks. Kuid leidsin, et ma ei taha oma blogis temaga tegeleda. Mitte, et teised temaga tegeleks, tema kommentaare lihtsalt tuimalt ignoreeritakse, aga ega see teda peata. Minu jaoks on see natuke nagu see, et kui ma lähen mingile kenale üritusele, ütleme sümfooniaorkestri kontserdile, ja seal siis nurgas istub keegi veidrik, kes valju häälega telefoniga vestleb. Inimesed vaatavad teda viltu ja teevad oma parima, et teda ignoreerida ning ilusat kontserti kuulata, aga halb tunne jääb ikka kõigile sisse ja kõik ootavad, et korraldaja sekkuks ning tüütuse saalist kõrvaldaks. Noh, antud näites olen mina ta oma kontserdilt kõrvaldanud. Mulle endale meeldib mõelda, et tänu sellele on mu blogi natuke ilusam koht. 

Veel kustutasin paar kommentaari, sest need ei istunud mulle. Ma saan aru, et inimestel võib olla halb päev ja paha tuju ja siis tundub, et endast välja valamiseks on kellegi kommentaarium ideaalne koht, eriti kui teema on ka vastav ja keegi veel provotseerib natuke, aga ma ei pea seda taluma. Ma kustutan tuimalt kommentaarid, mis ei anna blogipostitusele midagi juurde või kui need lähevad teemast mööda või kui need viivad tähelepanu sinna, kuhu ma ei taha, et see läheks. Alati ei pruugi see olla üldse pahatahtlik või vale kommentaar, aga mingil põhjusel ma leian, et ma ei soovi seda sõnumit oma blogisse. 

Ja sellepärast ma ei kavatse ka seda postitust lõpetada õpetussõnadega või juhendiga, kuidas jätta kommentaare. Mina otsustan lõpuks, mis kommentaarid jäävad ja millised mitte.