Kujuta ette, et sa reageerid trolli irvitusele. Saadad talle sapise ja iroonilise vastuse tema madalale vihapurskele. Normaalne inimene ütleks milleks, mida sa saavutada loodad. Sest sa ei muuda trolli meelt, igaüks teab seda. Temaga vestlusesse laskudes alandad end tema tasemele. Aga vahel on sul igav. Ja siis sa lahutad meelt. See on nagu dieedi kolmandal päeval õlist tilkuva sõõriku alla kugistamine, salaja, ennast põlates, aga kiusatus on liiga suur. Ühel hetkel avastad, et sõõrikust on saanud su dieedi jätkamise oluline nurgakivi. Sa vajad seda, et mitte mõistust kaotada, kuigi põlgus ega häbi enda vastu pole kuhugi kadunud.
Umbes sellest Virginie Despentes oma raamatus “Kulla mölakas” kirjutabki. Kunagine kuulus filmidiiva saadab kirja teda Instagramis avalikult mõnitanud kirjanikule. Mees vastab sellele ja nende vahel hakkab kõigi ootuste kiuste sõprussuhte laadne dünaamika tekkima. Üksteisele pihitakse oma räigeid ebaõnnestumisi, hirme, ootusi ja lootusi. Näitlejanna maadleb vanaduse ja nähtamatuks muutumise, mees aga on sattunud #metoo süüdistuste alla. Filosofeeritakse, arutatakse, pahandatakse ja rõõmustatakse. Romaani lõpus jõuavad nad selleni, et on vaja kokku ka saada, kirjutatud juba küll.
Despentes on minu jaoks omamoodi sõõrik. Ma loen teda ja imestan, et kuidas ma suudan. Mul on ühtlasi põnev aga ka piinlik. Tema loodud tegelased on piiripealselt eemaletõukavad ja räiged. Ma ei samastu nendega, pigem tiksub kuklas mõte, et olgu ma milline olen oma kiiksude ja pahedega, aga ma vähemalt pole selline. Samas, kusagil sügaval sees, ma tunnen, et oleks mu elu natukenegi teisiti kulgenud, siis ma võiksin vabalt selline olla, kui mitte hullem.
Hea kirjanik on see, kes paneb su kaasa mõtlema ja tundma. Ma ei arva, et alati peab kirjutatuga sada protsenti nõustuma, aga see peab midagi su sees käivitama. Lugedes tundsin ühest küljest seda, et jaa, jaa, jaa ja siis jälle no ma ei tea, päris nii ikka pole ja sellega ma küll ei nõustu. Ärritusin ka kõvasti. Ja naersin. Solvusin. Pööritasin silmi. Tundsin sajaga. Mis oli mõnus. Minu jaoks oli raamat natuke pikk. Esimene kolmandik läks väga lobedalt, oli hoogne, haarav ja naljakas, siis muutus ta kuidagi pikaldaseks, depressiivseks ja igavaks, lõpp oli jälle natuke põnevam. Mölakas mulle hinge ei pugenud, ka lõpus mitte, kuigi ta justkui sai aru oma vigadest ja tunnistas oma üleastumisi. Ei usu ma seda inimeste muutumise värki. Minu jaoks jäi ta lõpuni välja selleks vastikuks selgrootuks ussikeseks, kes julgeb netis trollida, aga kui otse tema poole pöörduda, siis hakkab vingerdama ja ennast haletsema ja ennast ohvrina kujutama. See mees oli tuhat korda ära teeninud selle pasarahe, mis ta peale lendas ja veel palju hullema. Mitte, et too radikaalne feminist, kes ta liistule tõmbas erilist sümpaatiat tekitas. Aga radikaalid tavaliselt sümpaatiat ei tekitagi. Igatahes, kui olete valmis end ärritama laskma, siis "Kulla mölakas" sobib kenasti.
***
"Igatahes olen ma alati mõelnud, et inimesed, kes narkot ei kannata, võiksid sellest parem eemale hoida. Ma näen selliseid nii palju, see pole nende teema, lõpetagu ära. Minuga on teine lugu. Ma pean nii hästi piiri, kahju oleks tegemata jätta."
***
"See hetk on kohutav ja ma usun, et see on alati ehmatus naisele, kes on kunagi ilus olnud. Aga kummalisel kombel sa tead, et see käib asja juurde. Kuid kui see veidi ilane ja kohmakas harilik mees õnne proovides sind peedistama tuleb, avastad õudusega, et mitte tema ei taju olukorda valesti, vaid sinule ei ole su allakäigu ulatus veel kohale jõudnud. Vot see on kohutav."
***
"Raske on teiste pärast rõõmustada, kui sa pole rahul sellega, mis sul on."
***
“Kulla mölakas”
“Cher connard”
Virginie Despentes
Tõlkinud Maria Esko
Toimetanud Käia Sisask
Kirjastus Varrak, 2024
Kommentaarid
Postita kommentaar