Venestumine

Riskides sellega, et ma oma viimasest kolmest truust lugejast selle postitusega ilma jään, tuleb mul raske südamega tunnistada, et püüdsin mis ma püüdsin, jooksin nii kiiresti ja nii kaugele, nii kaua ja valutavate villidega, aga ei saanud ma lõpuks oma vere eest ära joostud. 

Ma ei tahtnud venelane olla. See kultuuriruum, milles ma üles kasvasin ja millega ma end moel või teisel ümbritsenud olen, ei ole slaavipositiivne. See on kultuuriruum, mis on koos pesuveega tite ka välja visanud. See on kultuuriruum, kus "vene" tähendab Putinit. Punkt. Või siis okupatsiooni, küüditamist, rauast mänguasju jne. See pole kultuuriruum, kes ütleks - issand, aga Tchaikovsky, Puškin ja borš (tehniliselt on borš muidugi ukraina rahvustoit, aga lubage mulle see väike kõrvalekalle)! No ja nii ma kasvasin, maast madalast toideti mulle lusikaga sisse seda, et kõik, mis sealt ida poolt tuulega tuleb, see on paha ja rikutud. Ning minu jaoks sai see aastakümneteks väga valusaks teemaks. Ega ma muidu poleks oma nime ju vahetanud.

Aga sellest polnud mingit tolku. Sa võid ju autole Lexus nimeks panna, aga kõik, kes vähegi autodest jagavad teavad, et selle ilusa nime all on ta lihtsalt kõrgema müüginumbriga Toyota. Nii ka mina, Je-ga või ilma, ikka teavad kõik, et kogu selle meigi ja lakitud küünte all olen ma Katja edasi.

Ja ma ei tea, mis minuga juhtus. Kas ma lihtsalt väsisin selle vastu võitlemast. Kas muutis mu meelt viimatine armusuhe vene poisiga. Kas ma lihtsalt kasvasin suureks. Ma ei tea. Aga kuidagi on läinud nii, et ma leppisin. hakkasingi vaatama neid videoklippe, mida Instagram mulle pakkus, kus venelased teevad oma vene asju ja minu jaoks oli see kuidagi tore ja oma. Hakkasin rääkima vene keeles. Hakkasin end suhestama vene kultuuri eripäradega. 

See on see hetk, mille juurde te saate kunagi tagasi pöörduda ja öelda, et näe, siin tal lappama läkski. Täna vaatab vene koomikuid ja kolm kuud hiljem kuulab venekeelset poliitpropagandat ja õigustab sõda.