Talvel on kõik autod hallid

Eelmisel nädalal sõitsin hommikul tööle ja üldse mitte meelega või kuidagi teadlikult oli mu spidomeetrile ilmunud number 75. 50ne alas. Loomulikult seisis tee ääres patrull ja andis märku peatumiseks. Nagu neil hommikul vara midagi muud teha ei oleks. Ohates parkisin ennast tee äärde. Patrull lonkis mu ukse kõrvale ja ma suristasin akna alla. Konstaabel tervitas mind ja küsis isikutunnistust. Vaatasin noormehele sügavalt silma ja küsisin, et milles mure, ta arvas, et ma peaks ise teadma. Kehitasin õlgu ja ulatasin talle rahakoti vahelt ID kaardi. Ütlesin, et mul on auto tehniliselt korras, kindlustus tasutud, istun roolis täiesti kainelt ja peatusin ristmikul juba kollase vilkudes. Mees uuris mu kaarti ja küsis, et kas ma tean, kui kiiresti ma sõitsin. Vastasin, et umbkaudu. Selle peale ütles ta, et läheb korraks oma autosse ja püsigu ma seal, kus olen ning jättis mu omapäi. 

Pärast kümmet minutit, mis tundus nagu terve igavik, ilmus konstaabel mu akna juurde tagasi. Küsisin uuesti, et kas kõik korras ja kas võin minna. Ta küsis uuesti, et kas ma tean kui kiiresti ma sõitsin ja mis on antud teelõigul suurim lubatud kiirus. "Ma arvan, et te haugute vale puu all, noormees," vastasin.  Tee oli tühi, ilm hea, liiklusohtlikku olukorda ei tekitanud. Enne, kui ta midagi vastata jõudis, küsisin, et millal saabub päev, kui nad hakkavad trahvima neid, kes liiga aeglaselt sõidavad ja liiklusvoolu rikuvad. Sest ilmselgelt need inimesed, kes sõidavad viiekümnealas 35ga ei oska autot juhtida või ei tunne liiklusseadust ja need inimesed peaks liiklusest eemaldama, kuna pole teada, mis valemiga nemad oma load on saanud. Noormees vaatas mind pikalt. Uurisin, et kas ta hoiab mind veel kaua kinni, sest ma peaks tööle minema ja arvestades, et minu tasutud maksudest tema palka makstakse, on ta sisuliselt minu töötaja ja ei peaks mu elu keerulisemaks tegema.

Ja nii ma oma juhilubadest ilma jäingi. 

Midagi sellist muidugi ei juhtunud. 

Või noh, kiirust ma loomulikult ületasin. Ja mõtlesin, et kirjutan selle loo. Nagu naljana või nii.

Kuni ma pühapäeva hommikul trennist otsustasin autopesulasse sõita ja siis tiksusin tükk aega mingi punase KIA taga, kes sõitis 42km/h ja kui ma tast lõpuks mööda sain, siis sain ma kohe liikluskaamerast trahvi ka. 50 eurot pidin riigikassasse loovutama.

Rääkisin seda lugu juuksurile ja ise naersin. Sest, ma olen selle trahvi sada korda ära teeninud. Kui maailm oleks õiglane koht, siis ma peaks iga päev maksma 50 eurot trahvi kiiruse ületamise eest. Juuksur küsis ka, et kas ma ehmatasin ennast nüüd korralikuks. No vaevalt küll. Ja üldse, mina leian, et nad seal transpordiametis tegid suure vea minu nimele seda autot kirjutades, sest kui sa annad ühele menopausieelsele parajalt raevukale naisterahvale jalgevahele kaks tonni hobujõudu, siis mida te muidu ootasite? 

Korra aastas trahvi maksta on täitsa okei. See on mul esimene trahv Vilmaga. Nüüd on ta ametlikult minu auto. 

Tegelikult ma võiks autodest veel palju teile kirjutada. Kirjutada sellest, kuidas mind vihastavad need, kes ei saa aru, kui ma püüan olla hea inimene ja nad hommikuse tipptunni ajal kõrvaltänavalt vahele lasta, et nad ei peaks seal pool tundi sitsima. Välgutan mina tuledega, vehin kätega. Mida nad ootavad? Punast vaipa, ilutulestikku ja keelpillikvartetti? 

Või sellest diskussioonist, et vanemaealistelt tuleks juhtimisõiguse omamiseks tihedamalt tervisetõendit nõutama. Oi, ma võiks teile sellest kirjutada! Olen seda öelnud varem ja ütlen seda veel ka edaspidi, ma loodan, et mul õigel ajal on piisavalt enesekriitikat, et ise juhtimisõigusest loobuda, riputada oma Volvo võtmed varna või need lapselapse pehmesse pihku suruda ja öelda, et kanna mu kullakese eest hoolt. 

Ja ma tean, et paljud peavad mind hulluks rullnokaks ja huligaaniks, kes sõidab nii, et sahaga laibaauto sõidab mul järel ja kuhjab kõik kannatanud kokku. Samal ajal mu lapsed tukuvad autosõitude ajal, sest liikumine on sujuv ja ainus heli, mis nende und segab on minu kirumine kaasliiklejate suunas.