Üks asi tegelikult. Rohkem kohe esimese hooga ei meenu.
Nimelt. Tiktokis on üks tüdruk, kes jagab teiste inimeste postitusi. Ma pole sellest põhimõttest kunagi lõpuni aru saanud, aga põhimõtteliselt on sul võimalus oma lehele jagada postitust, mis sulle meeldis. Ja kui ma olen kellegagi TikTokis "sõber", siis ma näen neid postitusi ja seal all on väikses kirjas ka, et see ja see jagas seda postitust oma lehel.
Nii, ja siis on see tüdruk, eks. Minu jaoks võõras inimene, tundub, et ta on vist Lätist või Leedust, sest ta jagab vahel oma klippe ka ja siis need on emmast-kummast riigist.
Ja tal on ilgelt närvidele käiv harjumus iga kord, kui ma tema postitust või tema jagatavat postitust laigin mulle selle peale süda saata. Iga kuradima faking kord. Mul on temalt vist mingi 30+ süda juba seal postkastis. See on viinud selleni, et kui ma näen, et ta on midagi jaganud või postitanud, siis ma nimelt ei pane sellele asjale laiki, sest ma ei taha tema südant saada.
Sest mina, nagu te teate, olen i-love-you-slut. Ma panen suht kõigele südamed ja see ei tähenda minu jaoks suurt midagi. Aga ma ei taha, et keegi mulle privaatsõnumitesse südameid saadab. Iga päev. Kolm korda.
Ma ei tea, kas ma peaks midagi ütlema või talle lihtsalt bloki peale panema, sest nagu come on!
Tiktoki asju ma ei tea, aga kas seal privaatsõnumeid kuidagi eraldi ära blokkida ei anna?
VastaKustutaSaab küll, aga see tundub kuidagi julm, arvestades, et inimene ju heast südamest saadab positiivseid sõnumeid.
KustutaNüüd ma sain siit jälle värsket juurdlemisainet. Et mida teha siis, kui keegi heast südamest ja parimat soovides mind tüütab, ärritab või lausa vaevab? Kannatada hambad ristis ära? Hakata vastu, anda teada, et mulle su head kavatsused ja soovid ei sobi (ja tõenäoliselt solvata heasoovijat)? Oleneb muidugi olukorrast, aga keeruline ikkagi. Näiteks kuidas sa ütled ära oma armsale vanaemale, kes arvates, et ta aitab ja teeb su elu kergemaks ja rõõmustab sind, tegelikult paneb tüütu kohustuse ja koorma sulle õlgadele?
KustutaKui see on terve psüühikaga ja mõistlik inimene, siis on lihtne selgitada, et ma saan aru, et sa tahad parimat, aga palun teeme seda kuidagi teistmoodi ja nii, et mulle ka sobib. Aga kui on vanem, või haigem või muidu hapram, aga siiski oma ja armas inimene, kuidas siis? Solvata ju ka ei tahaks. Või võõras, kes saadab heast tahtest privaatvestlusse südameid - mind ajaks samamoodi närvi, sest iga sõnum on ju omaette kõll, millest ma ootan mingit konkreetset isiklikku ja olulist infot. Millele ma eeldatavalt peaksin kuidagi ka vastama, mõnikord ka kiiresti vastama. Südamekene, eriti kui see hakkab postkasti kukkuma liiga tihti, muutub niiviisi aga hoopis rämpspostiga võrdväärseks...
Viisakas inimene olla on ikka keeruline.