Eem, ma ei tea, kuidas seda teile nüüd tunnistada, aga kas te mäletate, kui mu blogis oli kunagi diskussioon selle üle, et miks ma ainult teetassidest pilte postitan, kui ma ise teed ei joo ja üdini kohviinimene olen, et miks ma nii alatult oma blogilugejatele suhu valetan? Tookord ma siis raputasin tuhka pähe ja seletasin, et ma teen teest pilte, sest ma tahan olla selline inimene, kes teed joob, sest minu peas on teejoodikutest oma visioon ja kuigi ma suu sissegi seda muda ei taha, siis ma tahan olla teejooja vaibiga. Igatahes, juhtus kuidagi nii, et... ma joon nüüd teed.
Algas asi sellega, et Rimis oli kampaania - osta kolm teed ja saad need 30%-lise allahindlusega. Kuna meil kontoris teised joovad teed, siis ostsin erinevaid variante varuks. Ühe peale, karamellimaitselise, kirtsutati nina, et see küll juua ei kõlba. Ma nagu mäletasin, et minu meelest kannatas küll ja proovisin. Lõppes asi sellega, et ma jõin kolme päevaga paki tühjaks.
Sealt edasi läks juba libedalt. Üks pakk teise järel. Ma olen vist maininud ka, et meil kontoris kohvi maitseb nagu kaks päeva nurgas seisnud põrandalapi vesi ja ma juba paar aastat olen kontoris kohvi joomist vähendanud. Hommikuti ma ikka pean paar tassi kohvi ära jooma, muidu ma ei saa mootorit käima. Praegugi, teed juues, käib pea pidevalt ringi ja trennis on keeruline, sest silme eest kisub mustaks ja tähekesed tantsivad pea ümber nagu multikas.
Teejooja vaibi mul jätkuvalt pole. Ikka olen liikluses äkiline ja alles eile kommenteeris pinginaaber, et kuidagi närviline olen. Muidugi olen närviline, kui ma pean pool tundi tema lollakatele küsimustele vastama, aga seda ma talle ei öelnud. Üldse oli eile selline lollide klubi kokkutulek. Üks üürnik, kellega leppisime kokku, et uuel aastal üüri ei tõsta, küsib, et kui suur on uus üür. Teine üürnik, kes kaks päeva tagasi soovis parkimiskohta üürida ja uuris, mis see maksab ning ütles okei, ma saatsin talle lepingulisa, milles on ka uus üürisumma kirjas, uurib, et miks uus üür palju kõrgem on, kui varasemalt. Ma peaks ilmselt veini jooma, et ma sellistest asjadest ennast häirida ei laseks.
Aga jah, nii igatahes on, et kuigi ma seda ei planeerinud, siis oma teepiltidega olen ise enda tulevikku ennustanud.
Aga see pole veel kõik.
Nimelt juhtus nii, et ma sattusin Lidlisse, noh, ei sattunud per se, sest ma läksin sinna nimme vetsupaberit ostma ja kuna ma seal juba olin, siis vaatasin niisama ka ringi ning seetõttu sattusin seal müüdavate lugemisprillide otsa. Ja ostsin.
Ning mul on teile väga piinlik tunnistada, aga mul on nüüd palju mõnusam lugeda. Nii mõnus lausa, et ma kaalun endale ka töö juurde ühe paari ostmist, et ei peaks edasi-tagasi neid prille tassima. Ma pole psühholoogiliselt valmis selleks, et ma nii vana olen, et pean lugemisprille kasutama. Minu suguvõsa naised hakkasid alles umbes 50neselt neid vajama, mis mul viga on? Kas see on sama, nagu Alzheimeriga, et need, kes aju rohkem kasutavad, neil ta ütleb suurema tõenäosusega üles ja kuna ma loen ilmselt rohkem, kui mu esiemad, siis ma pean ka nooremana prille kandma?
Igatahes, väga valus hetk. Hommikul käisin trennis ja tegin jõutõmmet nagu noor plika ning siis läksin koju vanaemastuma. Mis edasi? Hakkan stringide asemel suuri puuvillaseid trussikuid kandma ja Vikerraadiot kuulama?
Kõige hullem lugu tabas mind aga seitsmendal jaanuaril, kui ma palusin Kärbsel jõuludekoratsioonid keldrisse viia. Poiss hõikab esikust, et kus keldrivõtmed on. Mina ohkan, sest see jama on kestnud juba liiga kaua, kui küsitakse enne, kui silmadega vaadatakse. Viimased korrad olen rangelt keelanud poest sõnumeid saata ja käskinud oma aju kasutada, mitte iga leivapätsi ja piimapaki kohta uurida, et kas see. Meil on nimelt koridoris võtmete jaoks oma paik ja keldrivõtmed ripuvad alati seal. Poiss hüüab vastu, et pole seina peal võtmeid. Jätan siis porgandite hakkimise pooleli ja tammun koridori, ainult selleks, et näha, et võtmeid tõesti pole seal. Pole ka võtmekausis, kuhu ma autovõtit panen. Mäletan, et ma käisin esimesel jaanuaril keldris lillepotti toomas ja pärast seda pole keegi keldrivõtmeid kasutanud. Otsin kõik mantlitaskud läbi, igaks juhuks kõik sahtlid, isegi ketsidesse piilusin, et äkki on need seinalt alla kukkunud ja sussi sisse. Ei, võtmeid ei kusagil.
 |
| Vana pilt, aga näete seal lilla seina peal see ümmargune ornament on meie võtmete kodu |
Teile ehk ei tundu see üldse mingi suure teemana, sest kuuldavasti inimesed pidevalt panevad võtmeid valesse kohta ja siis ei leia. Aga ma pole elus ühtegi võtit kaotanud. Ühtegi. Meil on kodus igale asjale oma koht ja kui ma peaks homme silmanägemise kaotama, siis see poleks suur probleem, sest ma tean täpselt, millises sahtlis on riiv ja millises sukkpüksid. Seega, kui mul midagi kadunud on, siis see on minu jaoks SUUR probleem. Eriti suureks teeb selle asjaolu, et viimased poolteistkuud olen enda juures täheldanud hajameelsust ja mäluprobleeme. Näiteks selline lihtne asi, et ma kirjutan kõik kohtumised ja kohustused üles ning sellest tavaliselt piisab, et neid ka mäletada. Viimased kolm korda aga olen ma oma küünetehniku kohtumised valesti meelde jätnud. Õnneks see neiu alati ise saadab sõnumi, et kas ma saan tulla varem või teisel päeval ja ma pole teda enda järel pidanud oodata laskma, aga hirmus on see küll, et oma mälu enam usaldada ei saa. Nimelt hakkasid mu emal ka neljakümnenda sünnipäeva paiku jubedad mäluprobleemid. Varem mäletas kõigi telefoninumbreid ja kokkuleppeid, siis korraga ei mäletanud enam, mida ta kümme minutit tagasi rääkis.
Otsisime võtmeid edasi. Poiss käis autost vaatamas, ma saatsin ühistu esimehele kirja, et ega keegi pole juhuslikult leidnud, kui mult näiteks võtmed viimasel korral keldrisse kukkusid ja ma ei märganud. Laenasin naabrilt keldriukse võtme ja käisin uurimas, et ega ma juhuslikult pole keldriboksi riiulile võtit unustanud, kui lillepotti toomas käisin (õnneks tabaluku võtme koopia oli mul kodus olemas). Ei, mitte kusagil. Laenasin siis naabrilt võtme, et endale koopia teha, sest ma olin ennast juba veennud, et ma meeltesegaduses olin võtmed lihtsalt ära visanud või toppinud kuhugi, kust ma neid enam kunagi ei leia. Ühesõnaga, ma olin kindel, et mul ongi nüüd Alzheimer.
Siis meenus, et Esmasündinu käib vahel meil keldrist asju võtmas. Ilma suurema lootuseta, saatsin talle sõnumi, et küsida, ega ta paari viimase päeva jooksul pole meil keldris käinud, sest võtmed kadunud. Kui ma siis nägin, et ta pikalt sõnumit toksib, langes mu südamelt tohutu murekoorem. Keegi ei toksi viis minutit sõna "ei". Poiss oligi võtmed enda kätte unustanud. Halleluuja, mul ei ole veel Alzheimerit!
Mina olen ka suur kohvijooja ja meil on ka tööl ekstreemselt halb kohv. Nagu HALB. Ma lihtsalt iga päev nutan ja joon seda ja mul ei ole ka mingit alternatiivi. Muidu põhimõtteliselt teed joon ma ka, aga ma ei saa kohvi teega asendada, sest need pole absoluutselt sama asi. See on umbes nagu keegi ütleks, et aga söö porgandit, kui sul šokolaadiisu on. (PS mulle on seda öeldud).
VastaKustutaLugemisprillide ostmisele olen isegi mõelnud :D Mul otseselt lugemisega küll veel probleeme pole, aga näiteks toodete siltidelt koostisosi ma küll enam ei näe lugeda. Ja niiti nõela taha ei näe panna. Mul on muidugi see häda, et mul kaob üheaegselt nii lähinägemine kui kaugnägemine ja siin näitab ainult aeg, mis siis lõpuks alles jääb. (Kontekstiks - ma käisin 20 aastat tagasi laseropil tugeva lühinägevuse korrigeerimiseks ja viimastel aastatel on kaugnägemine hakanud taas natuke nõrgemaks jääma. Prille pole veel kirjutatud, aga võibolla varsti on vaja)
Oo jaa, tee ei asenda kohvi, sada protsenti nõus!
KustutaHaha, šokolaadi asemel porgandit pakkuda on umbes sama, kui seksi asemel jalutuskäiku soovitada. 😂
Kusjuures, mul on sama tunne, et ma tegelikult vajaks ka kaugele vaatamiseks prille. Eriti tunnen seda autot juhtides. Aga mul ka laseropp 10+ aastat tagasi tehtud ja no kohe üldse ei taha prille kanda. 😣
Hahaa, siinpool üks 45+. Ma ikka ütlen naljaga pooleks, et muidu ei saaks oma "kõrgest" vanusest aru, aga esiteks jäävad käed aina lühemaks ja teiseks ei saa enam ilma liigutamata elada, ilma, et miski kuskilt valutama hakkaks :D. Lugemisprillid on geniaalne leiutis, mul umbes 45-selt hakkaski tunda andma, et vaja. Mul on mõlemal silmal eri tugevust vaja, sestap tellin prillid retseptiga (aga netipoest, kus need põhimõtteliselt midagi ei maksa). Ainult teed jooma ei ole veel õppinud, vahel mõtlen, et prooviks, aga mkmm, ei ole minu jook.
KustutaMa sain lugemisprillid alles paar aastat tagasi, kuigi olen õudne geront, aga asi vist selles, et mul vastupidiselt on korrigeeriv operatsioon väga tugevale lühinägevusele tegemata.Kannan kontaktläätse. Lugemisprill oli üks väheseid vananemisega kaasnevaid asju, mis mind ei seganud, saab ometi osta prille, mis on ägedad ega moonuta nägu. Praegu on mul lahedad Harry Potterid, kui ma ainult ei unustaks neid kaasa võtta, sest viletsas valguses on tõesti raske väikest kirja lugeda. Ainus, mis mind selle juures häirib on asjaolu, et ei saa enam 10 aastat noorematele kolleegidele restos üleolevalt visata, "ah, anna see menüü siia, ma loen sulle ette!" Veel paar aastat tagasi sai. Mehega oleme klassikaline gerondipaar, ta kipub kogu aeg mu lugemisprille näppama ja kui minema hakkab, pean kogu aeg meeelde tuletama, "odot, nee don MINU prillid, neid ei võta kaasa". Ühesõnaga minu jaoks on lugemisprill pea ainus vananemisega kaasnev lõbus teema :-). Mälu on veel suht ok, töö muidugi treenib teda ka kogu aeg. Aga muidu meie põlvkond, kes on juba arvutitega üles kasvanud, saabki vist lugemisprillid varem. Kuigi jah, ma olen seal sinu ja su ema vahepeal vanuselt, tegelt.
VastaKustutaTead 😃 selle kohta, et keegi ei toksi viis minutit kahte tähte 😃 Kirjutasin kunagi ühele tuttavale pika jutu ja seal sees ka küsimuse ja siis vaatasin ja ootasin, kuidas ta vastust kirjutab ja valmistusin selle lugemiseks, sest see kestis tõesti ligemale kümme minutit ja kui see vastus siis lõpuks saabus, siis ma ei osanud esiti midagi öelda, lihtsalt jõllitasin seda ja hakkasin lõpuks naerma 😂 No aga mis sa teed, kui saad vastuseks pika ootamise peale “Ok”
VastaKustutaHaha, jaa, eks seda on endalgi juhtunud. Vahel ma hakkan suure hooga midagi pikalt seletama ja siis poole pealt otsustan, et nääh, las jääb. Ja siis tulebki see välja, et pool tundi toksin OK 😂
KustutaSee jah nii tuttav, et kirjutan pika teksti ja siis otsustan mitte heietada, nii võib vabalt juhtuda, et pool tundi ei'd kirjutan. Hea, et blogi kommentaari trükkimisel ei näita täpikesi, sest ma olen viimasel ajal mitu korda kuskil blogisabas hakanud kirjutama ning lõpuks avalda nupu vajutamata jätnud.
KustutaKuidas teed ja kohvi yldse võrrelda saab???
VastaKustutaOleme aus, kui ma vaatan ilusat pilti, siis ma näen ainult ja ainult rabavat visuaali ja unustan absoluutselt ära sellele mõelda, et a mis suhe fotograafil ka pildil kujutatud esemetega oli. Ja mul on fotograafiline mälu, mis päris tihti salvestabki AINULT pildi, aga mitte midagi muud sellega seonduvat. Sellisele publikule on lihtne muljet avaldada ;)
Ma ei teagi, kas julgen kirjutada, et olen just pigem teejooja. Kohvi norm on mul aastas umbes kaks tassi. Või tegelikult natuke rohkem, sest vahel panen kuuma piima sisse lahustuvat kohvi, vahukooretups otsa, ning naudin seda. Mulle meeldib kohv kookides ja magustoitudes, aga kui peaksin jooma, siis lihtsalt ei maitse. Süüdistan vahel oma ema, sest lapsepõlves tegi ta igal hommikul lastele joogiks kohvi piimaga. Jõin, sest pidin. Oleks võinud arvata, et harjun ära, aga ei midagi. Mõlemad mu tütred kasvasid ka tee peal üles, nüüd on noorem ikka vahel kohvi hakanud võtma, kuid vanem on minu moodi, välja arvatud, et ei joo isegi tassikest aasta jooksul ega seda lahustuva kohvi ja piima varianti.
VastaKustutaEnamasti joon taimeteesid, kui musta või rohelist, siis pigem lahjemat või mingis segus. Sidrunheina ja sidrunmelissi tee on absoluutsed lemmikud. Marjateed on enamasti liiga hapud. Ma ei pane kunagi suhkrut tee sisse.
Tervise osas pean ka ütlema, et millalgi neljakümnendates hakkasin tundma, et siit-sealt kipub logisema. Õieti tekkisid mul kõigepealt äkki "floaters" silmadesse. Ma ei teagi, mis need eesti keeles on. Mustad asjad, mis ujuvad silme ees. Kui kurtsin mõnele, siis nad imestasid, kas mul polegi neid kunagi olnud :D Arst ütles, et midagi üsna tavalist vananedes. No-jah, ohkasin siis esimest korda raskelt. Mul on pikalt kaugele vaatamiseks prillid olnud. Pole kunagi opile läinud, nooremana kandsin läätsi, aga siis mõtlesin, et ah, nii ebamugav, prillid on palju toredamad (nüüd kaovad mu kortsud sinna prillide taha ära ;-) Praegu on mul siis sellised, millega näen lähedale ja kaugele. Ning kui väga lähedalt midagi vaja näha, siis võtan üldse ära. Sobib mulle suurepäraselt. Kuigi need uutmoodi prillid võtsid oma paar nädalat, enne kui ära harjusin.
mul on need floaterid väiksest saadik olnud, nii kaua, kui üldse mäletan. Kui ma päris väike olin, arvasin, et ma näen baktereid.
KustutaKusjuures mul on just vastupidi - ma joon palju kohvi (musta, suhkruta), aga kohvimaitset mingites magustoitudes või kookides ei kannata silmaotsaski. Kohv ei käi sellistesse kohtadesse mu meelest :D
KustutaMina kasvasin üles vanaemaga, kes piimakohvi söögi alla ja peale serveeris ning olen just arvanud, et suur kohviarmastus mul lapsepõlvest pärit. Samas jälle vaatan oma lapsi, et kuigi meil kodus alati kohvi oli, siis ainult kaks on minu moodi kohvilähkrid, üks ei taha üldse, ütleb, et kohvi maitseb ja lõhnab rõvedalt ja üks on selline pühapäeva kohvitaja. Magustoitudes kohv meeldib ka, näiteks kohvikreem või tiramisu.
KustutaOta, aga miks sa seda halba kohvi omale sisse timmid? Ma teeks pätikohvi omale tassi, kui kohalik toodang joogikõlbmatu oleks.
VastaKustutaSt ma teengi. Meil on kontoris ultrapeen kohvimasin aga sellest tulev kohvi on nii kange, et ehmatas mind pooleks aastaks kaineks. Vibreerisin mitu päeva sellest tökatist ja kõht ka hakkas vanainimesel valutama. :)
Sestap viisin omale väikse purgiga kohvipulbri kontorisse ja nüüd timmin omale ise pätikat. Jätsin selle ultrapeene tökati noorematele kolleegidele, kel sisikond veel tragim on.
Pätikas on variant jah, kui ma välja mõtlen, kus ma oma kohvipurki hoida saaks. Meil kontoris selliseid luksusesemeid nagu kapid ja sahtlid ei ole.
KustutaMa jään ka sinna klubisse, kes arvab, et tee ja kohv ei ole võrreldavad joogid. Ma ise kohvijooga ei ole (hakkab paha) aga minu tee (must) kipub olema kangem kui nii mõnigi kohv. Ehk siis oma kofeiinivajaduse saan kenasti kätte. Tiramisu ja kohvikreem meeldivad küll aga need lähevad mul pigem "guilty pleasure" kategooriasse kuna pärast kipub jälle veits paha hakkama. Aga ega teejooja ka lihtne ei ole olla. Head, kanget ja mulle maitsevat musta teed pidevalt ja igalt poolt ei leia. Hea kraami leidmisel tavaliselt soetan ka lisapaki varuks ning kohviud teed juues tuleb pahatihti pettuda...
VastaKustutaMa panin suvel oma keldrivõtmed lühikeste pükste tasku ja õhtul viskasin püksid prügikasti. Koos võtmetega. Õnneks oli vaja enne veel keldrisse minna kui prügi välja viisin, sain võtmed ikka kätte, aga no enne kui meenus kus need olla võiks, otsisin nagu segane.
VastaKustuta