Ealised iseärasused

Eem, ma ei tea, kuidas seda teile nüüd tunnistada, aga kas te mäletate, kui mu blogis oli kunagi diskussioon selle üle, et miks ma ainult teetassidest pilte postitan, kui ma ise teed ei joo ja üdini kohviinimene olen, et miks ma nii alatult oma blogilugejatele suhu valetan? Tookord ma siis raputasin tuhka pähe ja seletasin, et ma teen teest pilte, sest ma tahan olla selline inimene, kes teed joob, sest minu peas on teejoodikutest oma visioon ja kuigi ma suu sissegi seda muda ei taha, siis ma tahan olla teejooja vaibiga. Igatahes, juhtus kuidagi nii, et... ma joon nüüd teed.

Algas asi sellega, et Rimis oli kampaania - osta kolm teed ja saad need 30%-lise allahindlusega. Kuna meil kontoris teised joovad teed, siis ostsin erinevaid variante varuks. Ühe peale, karamellimaitselise, kirtsutati nina, et see küll juua ei kõlba. Ma nagu mäletasin, et minu meelest kannatas küll ja proovisin. Lõppes asi sellega, et ma jõin kolme päevaga paki tühjaks. 

Sealt edasi läks juba libedalt. Üks pakk teise järel. Ma olen vist maininud ka, et meil kontoris kohvi maitseb nagu kaks päeva nurgas seisnud põrandalapi vesi ja ma juba paar aastat olen kontoris kohvi joomist vähendanud. Hommikuti ma ikka pean paar tassi kohvi ära jooma, muidu ma ei saa mootorit käima. Praegugi, teed juues, käib pea pidevalt ringi ja trennis on keeruline, sest silme eest kisub mustaks ja tähekesed tantsivad pea ümber nagu multikas. 

Teejooja vaibi mul jätkuvalt pole. Ikka olen liikluses äkiline ja alles eile kommenteeris pinginaaber, et kuidagi närviline olen. Muidugi olen närviline, kui ma pean pool tundi tema lollakatele küsimustele vastama, aga seda ma talle ei öelnud. Üldse oli eile selline lollide klubi kokkutulek. Üks üürnik, kellega leppisime kokku, et uuel aastal üüri ei tõsta, küsib, et kui suur on uus üür. Teine üürnik, kes kaks päeva tagasi soovis parkimiskohta üürida ja uuris, mis see maksab ning ütles okei, ma saatsin talle lepingulisa, milles on ka uus üürisumma kirjas, uurib, et miks uus üür palju kõrgem on, kui varasemalt. Ma peaks ilmselt veini jooma, et ma sellistest asjadest ennast häirida ei laseks. 

Aga jah, nii igatahes on, et kuigi ma seda ei planeerinud, siis oma teepiltidega olen ise enda tulevikku ennustanud. 

Aga see pole veel kõik. 

Nimelt juhtus nii, et ma sattusin Lidlisse, noh, ei sattunud per se, sest ma läksin sinna nimme vetsupaberit ostma ja kuna ma seal juba olin, siis vaatasin niisama ka ringi ning seetõttu sattusin seal müüdavate lugemisprillide otsa. Ja ostsin. 

Ning mul on teile väga piinlik tunnistada, aga mul on nüüd palju mõnusam lugeda. Nii mõnus lausa, et ma kaalun endale ka töö juurde ühe paari ostmist, et ei peaks edasi-tagasi neid prille tassima. Ma pole psühholoogiliselt valmis selleks, et ma nii vana olen, et pean lugemisprille kasutama. Minu suguvõsa naised hakkasid alles umbes 50neselt neid vajama, mis mul viga on? Kas see on sama, nagu Alzheimeriga, et need, kes aju rohkem kasutavad, neil ta ütleb suurema tõenäosusega üles ja kuna ma loen ilmselt rohkem, kui mu esiemad, siis ma pean ka nooremana prille kandma? 

Igatahes, väga valus hetk. Hommikul käisin trennis ja tegin jõutõmmet nagu noor plika ning siis läksin koju vanaemastuma. Mis edasi? Hakkan stringide asemel suuri puuvillaseid trussikuid kandma ja Vikerraadiot kuulama?

Kõige hullem lugu tabas mind aga seitsmendal jaanuaril, kui ma palusin Kärbsel jõuludekoratsioonid keldrisse viia. Poiss hõikab esikust, et kus keldrivõtmed on. Mina ohkan, sest see jama on kestnud juba liiga kaua, kui küsitakse enne, kui silmadega vaadatakse. Viimased korrad olen rangelt keelanud poest sõnumeid saata ja käskinud oma aju kasutada, mitte iga leivapätsi ja piimapaki kohta uurida, et kas see. Meil on nimelt koridoris võtmete jaoks oma paik ja keldrivõtmed ripuvad alati seal. Poiss hüüab vastu, et pole seina peal võtmeid. Jätan siis porgandite hakkimise pooleli ja tammun koridori, ainult selleks, et näha, et võtmeid tõesti pole seal. Pole ka võtmekausis, kuhu ma autovõtit panen. Mäletan, et ma käisin esimesel jaanuaril keldris lillepotti toomas ja pärast seda pole keegi keldrivõtmeid kasutanud. Otsin kõik mantlitaskud läbi, igaks juhuks kõik sahtlid, isegi ketsidesse piilusin, et äkki on need seinalt alla kukkunud ja sussi sisse. Ei, võtmeid ei kusagil.

Vana pilt, aga näete seal lilla seina peal see ümmargune ornament on meie võtmete kodu

Teile ehk ei tundu see üldse mingi suure teemana, sest kuuldavasti inimesed pidevalt panevad võtmeid valesse kohta ja siis ei leia. Aga ma pole elus ühtegi võtit kaotanud. Ühtegi. Meil on kodus igale asjale oma koht ja kui ma peaks homme silmanägemise kaotama, siis see poleks suur probleem, sest ma tean täpselt, millises sahtlis on riiv ja millises sukkpüksid. Seega, kui mul midagi kadunud on, siis see on minu jaoks SUUR probleem. Eriti suureks teeb selle asjaolu, et viimased poolteistkuud olen enda juures täheldanud hajameelsust ja mäluprobleeme. Näiteks selline lihtne asi, et ma kirjutan kõik kohtumised ja kohustused üles ning sellest tavaliselt piisab, et neid ka mäletada. Viimased kolm korda aga olen ma oma küünetehniku kohtumised valesti meelde jätnud. Õnneks see neiu alati ise saadab sõnumi, et kas ma saan tulla varem või teisel päeval ja ma pole teda enda järel pidanud oodata laskma, aga hirmus on see küll, et oma mälu enam usaldada ei saa. Nimelt hakkasid mu emal ka neljakümnenda sünnipäeva paiku jubedad mäluprobleemid. Varem mäletas kõigi telefoninumbreid ja kokkuleppeid, siis korraga ei mäletanud enam, mida ta kümme minutit tagasi rääkis. 

Otsisime võtmeid edasi. Poiss käis autost vaatamas, ma saatsin ühistu esimehele kirja, et ega keegi pole juhuslikult leidnud, kui mult näiteks võtmed viimasel korral keldrisse kukkusid ja ma ei märganud. Laenasin naabrilt keldriukse võtme ja käisin uurimas, et ega ma juhuslikult pole keldriboksi riiulile võtit unustanud, kui lillepotti toomas käisin (õnneks tabaluku võtme koopia oli mul kodus olemas). Ei, mitte kusagil. Laenasin siis naabrilt võtme, et endale koopia teha, sest ma olin ennast juba veennud, et ma meeltesegaduses olin võtmed lihtsalt ära visanud või toppinud kuhugi, kust ma neid enam kunagi ei leia. Ühesõnaga, ma olin kindel, et mul ongi nüüd Alzheimer. 

Siis meenus, et Esmasündinu käib vahel meil keldrist asju võtmas. Ilma suurema lootuseta, saatsin talle sõnumi, et küsida, ega ta paari viimase päeva jooksul pole meil keldris käinud, sest võtmed kadunud. Kui ma siis nägin, et ta pikalt sõnumit toksib, langes mu südamelt tohutu murekoorem. Keegi ei toksi viis minutit sõna "ei". Poiss oligi võtmed enda kätte unustanud. Halleluuja, mul ei ole veel Alzheimerit!