Ma vist sain aru. Sain aru sellest, mida tähendab see ütlus, et mees tuleb siis, kui sa oled loobunud mehe otsimisest. Nimelt on mul kaks aastat järjest juhtunud copy-paste stsenaarium ja kui ma nüüd kõrvalt seda vaatan, siis see meikib sentsi.
Esiteks on vaja armastuses pettuda. Kohe väga-väga haiget saada, tuleb kasuks läbi teha faas "kõik mehed on sead" ja jõuda loomulikult selleni, et pole mul kedagi vaja.
Järgmine, ääretult oluline etapp on see lause kõva häälega välja öelda. "Ma ei tahe enam ühtegi meest oma ellu." Mõnikord on vaja mitu korda öelda. Sosistamisest ei piisa. On vaja, et absoluutselt kõik saaks aru, kui väga sa oma ellu meest ei taha.
Sellele järgneb kolmas faas. See on faas, kus Universum sai sõnumi kätte ja ütleb endamisi: "Seda juttu olen ma varem ka kuulnud, paneme ta proovile!" Siis ta saadab su ellu mingid mehed, kelle puhul sa vaatad, et "Jzeesas, inglid nutsid sel päeval, kui sa sündisid!" Ja sinu veendumus selles, et sa enda kõrvale kedagi ei taha kasvab veelgi. Pean mainima, et osad inimesed langevad juba selles faasis. Sõltuvalt meeleheite asendile mõtleb osa seltskonnast, et "Ma annan talle võimaluse, äkki on ikkagi hea iseloomuga." Mis varem või hiljem viib selleni, et pettutakse veelgi rohkem, seega oma isikliku kogemuse põhjal ma soovitan see asi proovimata jätta. See raiskab vaid aega ja närve. Eriti kurb on muidugi see, et osad jäävadki sellesse faasi ja elavad terve elu mingi Velloga, kes neid küüniliseks ja kibestunuks ning armastuses pettunuks muudab.
Neljandas faasis saadab Universum sulle juba paremal tasemel kandidaate. Nagu preemiaks või nii. Nendest meestest ma soovitan kinni hoida. Nendest saavad sulle terveks eluks head sõbrad ja neile saab loota ning nad parandavad alati su tuju. Ise pole ma ühegi nendega suhtefaasi jõudnud, seega ma ei oska ausalt kommenteerida, kas neid tasub ka tõsiselt partnerirolli kaaluda, aga kui keegi on, siis võib siia oma kaks senti jätta.
Kui neljas faas on ka seljatatud saadab Universum sulle kellegi toreda. Sellise, kes paneb su südame naeratama. Kes ütleb sulle kahe tunnise trenni lõpus, et sa lõhnad hästi. Kes ütleb sulle, et tuleb trenni ainult selleks, et sind näha. Kes teeb plaane sind tundma õppida. Kes on kena, suurte lihastega, ilusate silmade, kauni naeratusega ja sõidab ilusa läikiva Mercedesega.
Ja siis, sest Universum on tegelikult üks paras bitch ja talle ei meeldi kedagi õnnelikuna näha, saadab ta sulle kellegi kellega sul on mingi lõpetamata teema. Mõni eks, kes sind kuidagi rahule ei jäta, mingi kunagi ammu pooleli jäänud armusuhe. Keegi, kes juba on sulle südamesse pugenud. See on see koht, kus mina alati selle testi läbi kukun. Ma lähen alati, ALATI, tagasi vana armastuse juurde. Ja siis ma kuulen seda, kuidas Universum mu üle irvitab ja küsib irooniliselt: "Ma arvasin, et sa ei taha ju kedagi? Öelnud siis kohe, et sa seda tüüpi, kes on sada korda su südame murdnud ja sulle hinge sülitanud, tagasi tahad. Sa oled nagu koer, kes tagasi oma okse juurde pöördub. Ikka veel ei ole aru saanud, et sa paremat väärid? Nii kaua kui aru ei saa, ei saada sulle kedagi. Pole vaja, et sa kellegi toreda võtad ja oma vanade traumadega ta endasuguseks kibestunud küünikuks muudad. Me saadame selle toreda kellegi juurde, kes teda väärib ja sina vaatad kõrvalt ning hakkad varsti jälle soiguma, kuidas mehed on sead ja sa kedagi ei taha!"
Või noh, umbes midagi sellist.
Universumi teed on äraarvamatud. Mõnikord, tõesti, töötab aktiivne eitamine ("ära iial ütle iial" viitab sellele fenomenile). Mul on töötanud see, kui ma olen millegi (kellegi) paanilisest otsimisest ja vajamisest lahti saanud. Umbes nii, et tahan ikka, oleks ju väga tore, aga ega mul kuhugi kiiret ka pole. Ootame, vaatame, mis elu toob. No ja siis, kui mu tähelepanu on korraks kuhugi mujale hajunud, siis toobki :) Oska ainult ära tunda ja vastu võtta.
VastaKustutaMul on mees, kes alguses oli sõber. Siiamaani on sõber, aga peale selle ikka veel palju rohkem ka.