Peatükk Kaheteistkümnes

Mis esitati muutmata kujul

 

Kõik oli toimunud nii kiiresti, et mees ei jõudnud mõeldagi, kui ta juba haaras mõlemad lapsed kummagi käe kaenla alla ja jooksma pistis. Lärm, karjed, taevast langevad kivikamakad ja tolm, tolm, tolm. Mees ei teadnudki kui kaua ja kuhu ta jooksnud oli, sest adrenaliin peksles kõrvus ja andis talle jõudu, mida ta endas aimatagi ei osanud. Lõpuks ta ärkas, kui üks võhivõõras ta teed takistas ning ta tähelepanu sellele pööras, et üks poistest oli suurest hirmust minestanud ning tugevast haardest välja libisemas. Ta peatus, vabastas pojad haardest, õrnalt nooremat poega sülle võttes ja istus kõnnitee äärekivile. Mees oli ikka veel šokis, aga vähemalt olid ta lapsed temaga ja perekond päästetud. Kõik, mis oluline, oli tema kõrval. Ta hakkas köhima ja läkastama, joostes sisse ahmitud tolm ja tuhk tahtis kopsudest välja saada. Köhahoog pani ta suure kere vappuma ning vappumine arenes nuuksumiseks ja siis juba veeresid kipitavatest silmadest ka pisarad, esialgu füüsilisest ärritusest moondudes kergenduspisarateks. Isa vappumine turgutas poisikese ärkvele, kes siis isa eeskujul hälisema hakkas. Bert istus kõnniteel, hoides oma poistel ümbert kinni, nuuksus emotsionaalselt ja tänas Jumalat, keda ta ei uskunud, aga kes tal pääseda aitas.

Alles tükk aega hiljem, kui pulss taastuma hakkas ja süda ei pekselnud enam kõrvatrumlites, kui silmade ees virvendus taandus, kuulis ta, kuidas vanem poeg ema järele küsis. Õieti, ei küsinud vaid ulgus, halas, aina „Emaaa!“ „Emaaa!“ „Emmeee!“ huilates. Siis vaatas mees enda ümber ja nägi, et naist ei olegi. Ta nägi, kuidas inimesed mööda tänavaid näiliselt sihitult ja selgesti šokeeritult edasi jooksid, mõnel king kadunud, osad koperdades ja läkastades, mõni lonkas apaatselt, silmis tuim ja tühi pilk, mõni kukkumisest verine, mõni karjudes ja arusaamatuid nimesid hüüdes, mõni viisakalt ja vaoshoitult, nagu oleks tegemist pühapäevase jalutuskäiguga promenaadil. Ta istus ja vaatas ning ootas, et mõni sealt massist eraldub, neid otsib ja nende juurde tuleb. Kuulatas pingsalt, kas ta mõnd tuttavat nime ei kuule välja hüütavate hulgas. Mida kauem ta istus ja pilgul massi seast tuttavat kuju otsides, seda tugevamalt ta süda pekslema hakkas ja esialgse kergenduse asemel hakkas maad võtma paanika ja hirm. Peagi ühines ta poja ulgumise ja hõigetega, hüüdes naise nime.

Nii ei märganudki ta, kui ühel hetkel kellegi kindel käsi teda õlast raputas ja ta pilgu üles pööras. Tema selja taga seisis poisikeseohtu politseinik, kes vaatas teda kaastundliku, kuid karmi pilguga. Politseiniku vorm oli tuhast hall, nokaga müts ja päikseprillid aga laitmatult puhtad. Ametnik aitas ta püsti, rehmas paar korda käega üle oma kuue, et tolmu maha kloppida, rohkem moe pärast, kui tegelikult abiks oleks olnud, ja küsis, kas neil kõik korras on.

„Kõik korras!?“ röökis Bert murduva häälega, kriidi ja tuhamaitse hammaste all ebameeldivalt krudisemas, „Kas sa mängid lolli või, mees? Mis korras siin saab olla, maailma lõpp on käes, apoko-neetud-lüpsis, Harmage-kuradi-doon! Midagi pole korras, ei saa enam kunagi olema, kõik on läbi!“

„Palun rahunege, härra,“ lausus mees jäiselt. „Ma uurisin vaid, kas te vajate arstiabi? Olete eksinud? Röökisite siin juba tükk aega ja hirmutasite inimesi, rohkem kui neile hetkel kasulik on.“

Bert vaatas tuhmi pilguga noort politseinikku, justkui endamisi aru pidades, et kumb neist mõistuse on kaotanud ja kes tuleks tagasi reaalsusesse raputada, astus sammu tagasi, pööras pisut paremat õlavöödet tahapoole, võttis hoogu ja virutas siis kogu keha raskusega ette vajudes mehele rusikaga vastu nägu. Politseinik kaotas tasakaalu, koperdas mõned sammud tahapoole ja tõstis instinktiivselt vasaku käe näo juurde, et ninast purskavat sooja verejuga peatada. Ometi jäi ta hääl täiesti rahulikuks, kui ta uuesti Berti poole pöördus: „Seda nüüd küll vaja polnud. Nüüd peame teiega koos jaoskonda minema, kus saate kirjutada, mis põhjusel te politsei vastu vägivalda ilmutasite. Teil veel väiksed lapsed ja puha, tsk, tsk, tsk.“

Bert mudis oma parema käe sõrmenukke peopesa vastu ja vaatas siis oma lapsi, kes ikka veel tänaval istusid, üksteise ümbert kinni hoides, näod mustusest ja pisaratest nõgised, nagu mõnel National Geograficu pärismaalastest pajatava väljaande ajakirjakaanel, ja hakkas suure häälega nutma. Vihapurse oli ainult hetkeks lohutust pakkunud ja lubanud frustratsioonil hingetõmbepaus võtta. Ta ei osutanud mingit vastupanu, kui politseinik ta käed seljataga raudu pani ja teda teosammul jaoskonna poole talutama hakkas. Poisikesed ajasid end püsti ja lonkisid isa järel tasa vigisedes mõned meetrid tagapool.

Jaoskonnas valitses kaos, peegelpilt tänaval toimuvast. Inimesed käisid, õieti tormasid ja jooksid, mööda koridore, kabinetist kabinetti, üks suur turske ment kükitas selg vastu seina ja nuttis nagu väike plika. Üks pahupidi silmadega, hallikassiniste veenidega kontpeenike narkomaan kõõksus paberikorvi oksendada. Keegi purjus keskealine laialivalgunud ripsmetušiga prostituut kriiskas naerda nagu hüään. Üks valge triiksärgiga ja kitsa pliiatseelikuga praktikant vooris kabinetist koopiamasina juurde ja tagasi, ikka üks dokument korraga, endal selline nägu ees, nagu ta teeks miskit üliolulist ja maailmapäästvat.

Kui politseinik Berti ja lastega jaoskonda saabus, otsisid nad nelikümmend minutit tühja tooli ja lauanurka, kus mees saaks oma ütlused anda, kuni politseinik loobus ja suunas nad ülekuulamisruumide poole. Tavaliselt nad sellise asja pärast kedagi ülekuulamistuppa ei viinud, arvestades üleüldist valitsevat segadikku, oli tegemist ebaolulise rikkumisega, aga mida sa hädaga teed. See, et maailm lõppevat näis, ei morjendanud noort politseinikku kuigivõrd. Lõppeb või mitte, korda tuli hoida ja see tähendas, et tuli alustada väikeste rikkumiste haldamisest, et suuremat anarhiat ära hoida. „Üks kriis korraga.“ „Kui sa kõike kontrollida ei suuda, siis kontrolli seda, mida suudad.“ Nii oli teda politseiakadeemias õpetatud.

Nähes eemalt, kuhu politseinik neid juhatamas on, tardus Bert kohale ja hakkas ametnikku anuma, et ta lapsed ei näeks, kuhu isa viiakse. Et ehk on neil seal mõni ruum, mis on veidi rõõmsam ja lapsesõbralikum ning ei hirmuta niigi ehmunud pisipõnne veelgi rohkem.

„Lapsed, muidugi,“ ütles politseinik ja teadis täpselt, mis ta järgmine liigutus olema saab.

Sotsiaaltöötaja ja lastekaitse spetsialist saabusid üllatavalt kiiresti. Eks neid kõiki oligi ju aastaid treenitud kriisiolukordades olema eriliselt efektiivsed, sest nende käitumisest sõltusid väikeste kodanike elud.

„Lastekaitse?“ röögatas Bert. Pikk ühest kohast teise jooksutamine oli teda väsitanud ja ärritanud, laste hirmunud ja üleväsinud hääled lõikasid talle aina enam hinge, rääkimata sellest, et tema enda enesetunne oli niigi alla igasuguse minimaalse rahulolu määra, ja enam ei suutnud ta oma pahameelt ning ängi ja frustratsiooni taltsutada. Ta hakkas taas vihaselt käsi rusikatesse tõmbama, kui paar lähedal seisvat politseinikku mehe käed osavalt seljataha väänasid, näo vastu seina surusid ja teda rahunema sundisid. Aga mees ei suvatsenudki rahuneda. Nagu uppuja, kes hakkab juba aimama, et siit ta eluga ei pääse, kogub veel oma viimased jõuriismed kokku, et täiest kõrist appi karjuda ja kätest viimane võhm välja pigistada, et mõni sekund kauem veepinnal püsida, nii rapsis ja kriiskas ka Bert. „Ma palusin, sul juhmakal, poisid korraks teise ruumi viia, mitte neile kuradi lastekaitse kutsuda, sa idioot!“

See oligi viimane asi, mida poisid oma isa suust kuulsid, enne kui liftiuks sulgus ja nad kahe kalanäoga ning jahedate pihkudega tädiga isa juurest eemale sõitsid.

Tädid olid rahulikud ja külmad, aga kuidagimoodi rahustas see poisse, pärast kõiki dramaatilisi ning lärmakaid üleelamisi, nii et kui nad auto tagaistmele turvavööga kinnitati ja kandiline universaalkerega Volvo jõnksatades kohalt võttis, nii nad kurnatusest ja üleväsimusest unne suikusid.

Ärgates olid neil seljas võõrad karedad pidžaamad, noorema poisi oma veidi liiga suur ja vanemal pisut kitsas ning pesus mahakulunud luitunud roosa poni pildiga. Toas oli teisi lapsi veel, kes neid uudishimulikult ja tõredalt piidlesid. Peagi sisenes ruumi pehme kere ja ümmarguse näoga nooremapoolne naine, kes rõõmsalt kädistas ja lapsed hambaid pesema utsitas. Teised lapsed ajasid end rohkem või vähem vastumeelselt koikudest välja ja suundusid ukse poole, mis pidi ilmselt pesemisruumi viima. Max ja Ralf jäid oma vooditesse, vaadates vaikides võõrast naist.

Naine tuli nende juurde, istus Maxi voodiäärele ja küsis sooja tämbriga: „Te olete vist uued poisid, jah? Tulge, ma näitan teile, kus saate end pesta ja panen teile puhtad riided valmis ning siis saame kõik koos hommikusööki sööma minna.“

Poisid tõusid kuulekalt üles ja läksid üksteisel käest kinni hoides naise järel helerohelisse pesuruumi, kus ühe seina ääres olid dušikabiinid ja teisel pool madalad kraanikausid. Naine juhatas nad kraanikausi juurde ja ulatas neile kummalegi plasttopsi hambaharjaga ning pigistas tuubist pastat harjastele. Poisid vaatasid üksteisele silma ja hakkasid sõnatult harjadega hambaid nühkima. Tuttav monotoonne liigutus, mis pakkus hetkeks lohutust ja turvatunnet. Kõik nende ümber oli uus, aga see vana liigutus oli kodune ja mõnus.

See juhtus alles hiljem, kui üks teine tuttav liigutus Maxis midagi liigahtas ja ta hommikusöögihelbeid mööda taldrikuserve lusikaga taga ajades ühtäkki vaikselt nutta hakkas tihkuma. Venna pisaraid nähes ja tema summutatud nuukseid kuuldes, tundis ka Ralf, et pisarad otsivad väljapääsu. Üksteise nutust julgustust saades, kogunes pisaraid nii palju, et see nakatas ka teisi lapsi. Nii nad seal mitmekesi nutsid, sõnatut meeleheidet ja ängi, hirmu ning kaotusvalu enda seest välja. Vahel sa ei teagi, mille pärast sa nutad. Aga keha teab.

Pisikeste poiste kehad teadsid, et on aeg leinata, nad ei teadnud veel mida ja millises ulatuses, aga seda, et asjad on edaspidi kardinaalselt teisiti, seda tundsid nad instinktiivselt, valusalt ja teravalt.

Laste varjupaigast korjas isa nad järgmise päeva õhtul ära, rahutu kärkimise ja kannatamatu sakutamise saatel. Isa nägi välja räsitud ja väsinud, pahur ning tüdinud, nii nagu poisid olid teda vahel hilisõhtul kodus näinud, kui ema nad liiga varakult magama saatis ja nende murelike küsimuste peale pingutatult naeratades seletas, et isal on lihtsalt raske päev töö juures ja kui pojad ilusti sõna kuulevad, siis hommikul valmistab ema neile mustikapannkooke šokolaadipisaratega. Isa ärritushoogude vahel oli ema alati puhver olnud, nüüd aga said poisid isa pahameele täit ulatust oma nahal tunda. Küsimuse peale, et kus ema on, ärritus isa veelgi, millest Max järeldas, et ema on seekord millegi andestamatuga hakkama saanud ja isa ei taha ema pahategudest rääkidagi. Isa pistis nad kollase takso tagaistmele ning nad kihutasid lennujaama, jättes selle „jumalast neetud koha“ igaveseks selja taha.

Kodus oli kõik sama, väljaarvatud see, et ema ei oodanud neid ees ja isa hakkas kohe peale saabumist kõiki ema isiklikke asju endamisi vihaselt pomisedes eest ära korjama ning prügikasti viskama, kustutades linik liniku, kreemitops kreemituubi, kodukittel kodukleidi haaval märgid emast. Ema asjade eemaldamisega jahenes temperatuur kodus meeldivast jäiseks. Suures plaanis ei olnud muutus suur, näiliselt jäid asjad ikka nii nagu need alati olid olnud, väljaarvatud see, et nüüd viis ema asemel isa neid lasteaeda ja tõi sealt ära, ema hoole ja armastusega valmistatud rikkaliku sooja kodutoidu asemel sõid nad nüüd kiirtoite ja võileibu, käisid harvem pesus ja rohkem sõpradel külas. Kui Ralf järjekordse moosi-maapähklivõi võileiva peale nina kirtsutas ja uuris, millal ema koju tagasi tuleb, sisistas isa, et ema ei tulegi enam tagasi, sest pojad on nii tänamatud ja sõnakuulmatud ning nende asemel oli ema endale uued, palju paremini käituvad ja ilusamad, lapsed leidnud ning elab nüüd nendega. Max nägi, kuidas see info ta venna väikse südame murdis ning teadis ka, et ema ei jätaks neid kunagi, käitugu nad kui halvasti tahes. Isa oli kuri vastik vanamees, kes ema minema kihutas. Seda ta vennale hiljem pimedas magamistoas lohutuseks ütles ka, uskudes seda siiralt.

Esimestel kuudel tegeles isa nendega tihti. See tähendab tihedamini, kui ta nende senise elu jooksul nendega tegelenud oli. Ikka viis ta nad mänguparki, kinno või IHOPi vahvleid sööma. Õhtuti tuli nende tuppa koos nendega mänge mängima, kuigi ta põhiliselt istus voodil ja vaatas pealt, kuidas pojad omavahel mängivad, vahele mõne kommentaari või õpetussõna pistes. See oli võõras ja imelik. Siiani polnud isa nendega tegelenud ja nende mängude vastu huvi tundnud. Varem olid Max ja Ralf ikka kakelnud ja kiselnud, asjade pärast, tähelepanu pärast, aga nüüd hoidsid nad tugevasti kokku. Vahel hiilis üks neist teise juurde voodissegi, et ikka võimalikult lähestikku olla. Neid ei kummastanudki niivõrd ema kaotus, kui isa imelik käitumine pärast ema kadumist. Enne oli isa justkui kõrvaltegelane nende loos, nüüd aga tungis see tegelane ahnelt peategelase rolli mängima ja see tekitas poistes seletamatut kõhedust ning hirmu.

Siis hakkas isa neid aga hoopis teistsugustele prooviesinemistele vedama. Ikka üks kramplikult isa käe alt kinni hoidev närviliselt itsitav blond naine teise järele. Poisid astusid isa kutsel elutuppa, mis hädasti tuulutust ning koristamist vajas, üks väike pihk, venna väiksemasse pihku surutud ja kehad kokku kleepunud, nägid pilke, mis kiiresti avali naeratavatest silmadest pettumuseks moondusid, nii et kleebitud naeratus ainult huultele püsima jäi. Nägid, kuidas naised püüdsid head nägu teha ja küsida küsimusi, mida lastelt ikka küsitakse: kui vana sa oled, mis su nimi on ja kes su lemmik muinasjutukangelane on, aga mis enamasti vaid ebaleva sünkronisseritud õlakehituse kaasa tõi. Naisi oli palju, aga poiste silmis moondusid nad kõik üheks suureks, kindlate piirjoonte ning iseloomutute karakterite massiks. Näis, et nii tundusid nad ka isale, kes pidevalt naiste nimesid segi ajas.

Need naised reeglina pikalt ei püsinud ja süü selle eest veeretati loomulikult Maxi ja Ralfi kraesse. Isa heitis neile regulaarselt ette seda, et nad nii ema kui ka kõik teised „toredad tädid“ minema peletavad. See muutus nii tavapäraseks, et poisid seda lõpuks ise ka uskuma jäid. Oli ju möödunud nädalaid ja kuid, olid tulnud tänupühad ja läinud jõulud, vastu võetud uus aasta ja tähistatud lihavõtteid, aga emast ei olnud siiani mingit märki. Max käis igal pool ringi, otsides võõrastes nägudes tuttavat naeratust. Vahel talle näis, et keegi jälgib teda ning naeratas võhivõõrastele, ta hakkas välja mõtlema lugusid sellest, et ema täidab salajast missiooni, mille tõttu peab oma lastest eemal viibima, aga igatseb tohutult nende järele. Ta joonistas kaarte ning valmistas kunstiteoseid, mida plaanis kõik emale kinkida, kui see ühel päeval tagasi tuleb, et ema ikka teaks, kui hea poiss ta olla oskab. Aga aeg läks ja emast polnud kippu ega kõppu. Vaikselt hakkas mälestus temast tuhmuma ning igatsus asendus kibestumise ja vihaga. Vihaga, mida oli aina raskem alla suruda.

Kodus ei julgenud Max oma viha välja elada, hirm isa ees oli liiga suur. Nii hakkaski ta lasteaias väiksemaid togima, õpetajatele vastu haukuma, koolipinki sodima ja teiste laste asju lõhkuma.

Esimene kord kui isa selle tõttu aeda kutsuti sai Max kodus rihma. Ta polnud arvestanud sellega, et lood tema tegemistest koju jõuavad. Lasteaed tundus turvapaigana, kindlusena isa meelepaha eest ja oli ta nüüd alatult reetnud. Poiss võttis ennast kokku ja parandas oma käitumist, või vähemalt lasi sel nii välja paista. Aga kodus hakkas ta isa käest peksa nüüd juba igapäevaselt saama. Näis, et kõik, mida poiss teeb, on peksu väärt. Isegi siis, kui ta vaikselt oma toas koomiksit luges, leidis isa põhjuse tulla ja pojale keretäis anda. Alles siis sai Max aru, et siiani oli ema temale mõeldud peksud endale võtnud. Kõik need aastad ei olnud isa nende peale oma viha välja elanud, sest ta väsis enne naise kallal kolkimisest, kui poegadeni jõudis. Hommikuti ei teinud isa õhtusest karistusest juttugi, nagu oleks tal see meelest läinud. Vahel ta koguni uuris, et miks poisi käsivartel ja säärtel sinikad on. Max kehitas selle peale õlgu, kui isa tõdes, et ju siis on Max emasse, kes ka koperdis ja kobakäpp olnud ning ennast pidevalt vastu uksepiitasid ära löönud ning manitses siis heatahtlikult pojal tähelepanelikum olla.

Igaõhtused peksud muutusid aina pikemaks ja valusamaks, justkui oleks vägivald igast löögist jõudu juurde saanud ja suuremaks kasvanud. Max adus, et peagi isale tema peksust ei piisa ning ta võtab ette ka noorema poja. Lasteaias polnud ta julgenud oma kodusest olukorrast kellelegi hingata, mäletades kibestunult seda, kuidas nad juba kord ta reetnud olid ja kogu selle vägivalla tema vastu põhjustanud. Kui hoidjad või teised lapsed talt sinikate kohta uurisidki, siis andis ta neile sama vastuse, mille isa oli välja mõelnud, väites, et kõndis unise peaga vastu uksepiita või kukkus pimedas trepist alla.

See oli lõpuks hoopis nende ületee naaber, kes sotsiaalametisse telefonikõne võttis. Ja seda mitte sellepärast, et ta oleks poiste heaolu pärast muret tundnud, vaid teda hakkas häirima nende hoovi pügamata muru ja esteetiliselt ebameeldivad prügikonteinerid, mida ta oma köögiaknast nägema pidi. Ta pidi helistama mitu korda, sest sotsiaalamet ei tegele naabrite omavaheliste olmeprobleemidega, aga kui ta lõpuks mainis, et majas ka kaks alla kümneaastast poissi emata elavad, tulid nad kohale. Tulid kohale ja ühest pilgust poiste silmadesse piisas, et nende olukorra tõsidust mõista. Või nii rääkis neile lõpuks asenduspere naispool. Ilmselt oli see hoopis pilk nende kasimata nägudele, pesemata nõude kuhjale kraanikausis ja igal pool vedelevatele tühjadele alkoholipudelitele, mis andis mõista, et isa ei saa oma vanemakohustustega hakkama.

Max ja Ralf viidi pikema jututa kodust minema ja algas nende põhjalik läbi- ja ülevaatus, mille käigus uuriti nende kehalisi ja hingelisi arengut ning heaolu. Pehme hääle ja lahke pilguga naised uurisid, et kuidas neile isaga meeldib ja kas isa vahel kuri ka on ja mida ta siis teeb, kui ta kurjaks saab, paluti kaltsunuku peal osutada, milliseid kohti isa puudutab, aga mitte seda, kui kõvasti. Max, olles harjunud oma vigastusi pisendama ja tahtmata isa oma mõtlematute sõnade või tegude tõttu veelgi rohkem vihastada, valis vaikimise tee, kehitades vaid aegajalt õlgu või raputades pead. Ralf aga siristas nagu linnuke, kes on äsja Lõunamaalt kevadisse parasvöötmesse lennanud ja rõõmustab nüüd kogu hingest, et ühes tükis kohale jõudis. Ralf rääkis isa karjumistest, ähvardustest, sellest kuidas ta õhtuti pahasti haiseb ja mida halvemini haiseb, seda kõvemini vanemat venda rihmaga nüpeldab. Max vaatas õudusega nooremat venda, ühel ajal nii kartes tema paljastuste tagajärgi, kui imetledes tema kartmatust. Täiskasvanud olid Ralfi tunnistusest silmnähtavalt endast väljas ja uurisid siis Maxilt, et kas on nii nagu vend räägib, millele too siis ebalevalt vastas, et ju vist, vahel on tõesti olnud.

Nii sattusidki nad elama keskealise paari juurde, kes olid aastakümneid proovinud last saada, aga ebaõnnestunud, siis pühendunud karjääri tegemisele ja reisimisele, kuid igatsus lapsi saada ja nende kasvamist näha oli siiski kusagil sügaval nende südames ja nii otsustasid nad, et võivad ju hoopis mõne olemasoleva lapse elu rikastada, kui vanajumalal polnud määranud neile oma isiklikke lapsi saama. Max oli just seitse saanud ja Ralf tähistas paar kuud hiljem oma viiendat sünnipäeva.

Poiste elu oli selles majas ilus. Neil olid küll eraldi magamistoad, aga pärast ema kadumist omandatud harjumus üksteise kaissu pugeda oli visa kaduma ja nii nad ühisesse tuppa ka paigutati. Varajastes viiekümnendates abielupaar tegi kõik selleks, et lastel oleks hea, turvaline ning stimuleeriv lapsepõlv. Ühised väljasõidud, mänguväljakute külastamised, arendavad lauamängud ja inspireerivad lastesaated, rikkalik ja mitmekesine toidulaud, korralik garderoob ja psühholoogiline tugi. Kaks korda kuus olid neil ka lastekaitse töötaja saatel kohtumised isaga, kellel olid nüüd piiratud vanemlikud õigused. Need ei olnud meeldivad kohtumised, mitte ühelegi osapoolele. Isa oli ilmselgelt nende peale vihane ja neil ei olnud ka isale ühtegi head sõna öelda. Nii istusid nad oma tunnikese vaikuses ja läksid siis asenduspere juurde tagasi, tundes kergendust ja ebamugavust teadmisest, et juba paari nädala pärast tuleb neil sama kohtumine ette võtta.

Aastad möödusid, poisid sirgusid. Nad hakkasid oma mälust kustutama pilte emast ja üleelamisi isast, kes aina harvem ilmutas huvi nendega kohtumiste vastu, kuni ta seda enam ei teinudki. Linda ja Jack olid parimad kasuvanemad, keda poisid endale soovida oleks osanud. Elu on vahel ebaõiglane, kinkides viljastumisvõime neile, kes seda kõige vähem vääriks ja jättes ilma need, kelle südames ei ole mitte ainult armastust oma enda isikliku ihuvilja vaid ka võhivõõraste armastusest ilma jäetud laste vastu.

Seda, kui turvaliselt ja hoituna poisid ennast asenduskodus tundsid, võis aimata selle järgi, kui mässumeelseks nad teismeikka jõudes muutusid. Kümnendaks eluaastaks oli nooremast poisist kasvanud trotsi täis vihane ja pulbitsev eelteismeline, kes ropendas, tõmbas suitsu ja kes igal võimalusel kasuvanematele meelde tuletas, et need ei ole tema „päris“ vanemad. Max oli loomult rahulikum ja püüdis koolis hästi hakkama saada, aga emotsionaalsed pinged ning ärevus muutsid keskendumise õppetöös keeruliseks ja leidis temagi viise, kuidas viilida ja täiskasvanute süütundele ning haletsusele apelleerides kergemini elust läbi libiseda.

Psühholoogia ja pedagoogika tudengid avaldasid regulaarselt soovi kasuperedes sirguvate lastega vestelda ning nende kurbi lugusid kuulata, tehes sealt omi järeldusi lapsepõlves kogetu pikaajaliste mõjude kohta edaspidises elus. Kuna Linda ja Jack soovisid oma poistele parimat, siis osalesid nad sellises uuringutes meeleldi. Ikka ja jälle küsiti poistelt, et kas nad oma vanemaid veel mäletavad ja kas nad neid taga igatsevad ja üldse, mis tunded neid valdavad ja kuidas kurbusega toime tulevad. Esialgu oli Max neist küsimustest palju julgust ja lootust ammutanud. Ta mõtles, et lõpuks ometi keegi päriselt kuulab ja hoolib ja kindlasti teevad nad oma parima, et vendade ema üles leida, et nad koju tagasi saaks minna. Sageli küsis ta ise rohkem küsimusi, kui vastuseid andis. Kas nad teadsid, miks poisid kasuperesse saadeti? Kas vanemad olid neist loobunud? Miks? Kas nad olid sõnakuulmatud ja halvad? Kas keegi sugulastest pole nende vastu huvi tundnud? Neile küsimustele ta vastuseid ei saanud. Tavaliselt jäi küsitletav oma süles lebavaid pabereid põrnitsema või kogeles midagi umbmäärast, et tal pole infot või tal pole voli infot avaldada kuni poiss saab täisealiseks. Nii loobus Max nendega vestlemisest, mõistes vaistlikult, et keegi siiralt ei hooli ega püüagi teda aidata või tema ja ta venna elu parandada. Nad olid puhtalt laborirotid, kelle peal oskusi lihviti, oskusi, mis kusagil kellelegi teisele kasuks tulid, aga mitte neile.

Oma peas küsis ta aga neid küsimusi siiski. Et kas ta veel mäletab ja kas igatseb. Küsis endalt ja püüdis vennaltki küsida, aga Ralf polnud huvitatud sel teemal vestlemisest. Ta rehmas käega, et mis vahet sel enam, on mis on ja praegu on nad siin ning igatseda midagi, mida õieti ei mäletagi ning mille olemasolus ülepea kahtlema on hakatud, oli tema sõnul mõttetu ja aja raisk.

Max igatses küll. Vähemalt nimetas ta igatsuseks seda tunnet, mis ta sees aeg ajalt südame ümbert kibedalt pitsitas. Igatsus millegi muu järele. Millegi tuttava, millegi kindla ja stabiilse. Elu Linda ja Jackiga oli küll võrdlemisi rutiinne, isegi turvaline ja stabiilne. Oma kasuvanemate heatahtlikkuses ja hoolimises Max ei kahelnud. Sellele vaatamata närisid teda küsimused, mis siis ikkagi juhtus. Ta klammerdus mineviku külge, mida ta ei mäletanud. Ta mäletas ainult mälestusi oma mälestustest. Kui palju oli ta püüdnud meenutada oma vanemaid, millised nad välja nägid, mis nende nimed olid, kuidas nad kõlasid, mismoodi liikusid. Asju mida ta ei mäletanud, mida ta ei saanudki mäletada, sest oli liiga noor, kui viimati oma vanemaid nägi, hakkas ta oma peas juurde fantaseerima. See fantaasia arenes omasoodu edasi ja kuna keegi talle midagi ei rääkinud, ei korrigeerinud tema mälestusi, nii see kasvas aina fantastilisemaks ja imelisemaks. Vahel jagas ta oma fantaasiat ka noorema vennaga, kes ta üle irvitas ja ta halastamatult maa peale tagasi tõi. Ütles, et ta on liiga vana, et muinasjutte uskuda. Max arvas, et Ralf on ka endale jutu välja mõelnud, ainus erinevus oli selles, et Ralfi lugu oli õudusjutt.

„Mida iganes, Tuhkatriinu,“ pööritas Ralf silmi, „ma sinu asemel hinge kinni ei hoiaks, kuni haldjast ristiema kõrvitsa seljas kohale veereb.“

Iga mööduva aastaga kasvas Maxis soov teada saada, mis siiski neid vennaga pere juurest eemale oli viinud. Ta mäletas juppe lapsepõlvest, mäletas, et tal olid nii isa kui ema, mäletas, et ema oli pehme ja isa kärsitu, mäletas, või arvas, et mäletab hirmsat kisendamist ja jooksmist läbi valusa ja kibeda udu, mäletas pilti sellest, kuidas üks mees oli politseiniku rünnanud ja siis mäletas seda, kuidas oli lastekodus heleroosas poniga pidžaamas ärganud. Nii palju ta teadis, oli ise välja arvutanud, et nende elu pöördus samal aastal, kui kaksiktorne rünnati. Kas oli võimalik, et nende ema tol korral hukkus ja isa leinast hulluks läks ja seetõttu nad riigi hoolekandesse suunati?  Isast olid tal mälupildid, aga need olid nii koledad, et ta oli õppinud ennast veenma, et see pidi olema keegi muu, kes temaga nii jõhkralt oli läbi käinud. See tundus loogiline, aga miks siis keegi nii neile ei öelnud? Surnud vanem on parem, kui vanem, kes su hülgas, kas nad tõesti ei tea seda? Surnud vanem ei ole süüdi selles, et ta suri. Aga ema või isa, kes oma lapsest nimelt loobub, see oli hullem kui metsloom, sest isegi need hoidsid tavaliselt oma lapsi ja kaitsesid neid elu hinnaga. Seda oli ta kunagi mingist dokumentaalfilmist näinud, et inimene on üks väheseid imetajaid, kes oma lastest loobuda suudab. Aga tavaliselt oli ka sellel põhjus. Mõni jäi kogemata liiga noorelt rasedaks. Mõni oli alkohoolik või narkomaan ja ei tulnud endagi eest hoolitsemisega toime ja siis võeti lapsed temalt vägisi ära. Mõni oli lihtsalt liiga vaene. Mõni oli liiga loll. Nagu selles filmis „I am Sam“. Kui ta ainult teaks põhjust, aitaks see tal mingid juured leida, arvas ta.

Kui ta lõpuks kaheksateist sai ja talle tema toimik, mis esitati muutmata kujul, ulatati, sai ta kinnitust mõnele oma arvamusele, aga täit selgust ja loodetud südamerahu see ei toonud. Seal seisis, et ema teadmata kadunud ja isa piiratud vanemlike õigustega, mille järel lisamärkus:  hukkunud joobeseisus mootorsõiduki põhjustatud liiklusõnnetuses; poiss suunatud asendusperre, teadaolevatest sugulastest noorem vend. See oligi kõik. Edasi oli lehekülgede kaupa poisi terviseraporteid ja hinnete lehti, psühholoogide protokolle ja arengutabeleid. Toimik oli kasutu.

Asenduskodus sirgunud noored ei saanud enamasti oma eluga kuigi hästi hakkama. Kasuperes hoolitseti kõigi nende füüsiliste vajaduste eest, neil olid kõhud täis, riided seljas, soe voodikoht olemas, seda käis regulaarselt vastav hoolekande amet ka kontrollimas. Kuidas need asjad nendeni jõudsid, kes nende vajaduste eest hoolt kandis, sellest ei räägitud ja lapsed ise seda küsida ei osanud. Nii tabaski reaalsus neid karmilt, kui ühel hetkel tuli leida töö, elukoht, valmistada ise endale õhtusöök, pesta endal oma riided ja kõik muu, mis käib tavapärase elu juurde. Loomulikult pakkus riik neile ka edaspidi küünarnuki tunnet, leides neile sotsiaalmajas ühetoaline toa ning kandes iga nädal neile toiduraha üle, kuid võrreldes eakaaslastega olid nad siiski selgelt ebavõrdses seisus. Televisoonis räägiti ikka edulugusid, kuidas üks või teine oli endale nime teinud, äri rajanud ja elas edaspidi täisväärtuslikku „normaalset“ elu, aga kõik teadsid, et need olid ranged erandid, mis kinnitasid reeglit. Reegel oli aga, et need noored sattusid sagedamini, kui mugav oleks tunnistada, elu hammasrataste vahele, halbade sõprade seltskonda või sõltuvuste küüsi. Arvestades, kui hoolikalt neil silma peal hoiti ja kui sageli sotsiaaltöötaja läbi astus ning uuris, et kuidas neil läheb, kas nad on suutnud hoida oma töökohta kiirtoiduketis, ega neil naabritega hõõrumisi pole olnud, kas nad püsivad eemal narkootikumidest ja kangest alkoholist, siis pigem jäi mulje, et ebaõnnestumine elus oli neile DNAsse sisse kodeeritud ja edukas oli see kasvandik, kes suutis vanglast ja surnukuurist eemal hoida.

Maxil ja Ralfil oli vedanud, hullupööra, aga teismea viimastel aastatel sai aina selgemaks, et kui täisiga saabub, siis peavad nad ikkagi omapäi hakkama saama. Kasuvanematest saavad teretuttavad, kellega aastas paar korda kokku saada ja viisakalt üksteise käekäigu kohta küsimusi esitada. Jack ja Linda olid teinud oma parima, hoolitsemaks nii poiste füüsiliste kui ka emotsionaalsete vajaduste eest, ning enamasti tundis Max, et on armastatud ja väärtuslik, aga päris lähedusest, mida ta tundis oma venna vastu, jäi siiski vajaka. Max pani selle veresideme puudumise arvele, kuigi teadis, et ega ühine geenigeograafia õrnemaid tundeid pereliikmete vastu garanteeri.

Kui Max kaheksateist sai ja tal asenduskodust lahkuda tuli, tekkis vendade vahel äge tüli. Ralf oli endale ette kujutanud, et kui vanem vend saab täisealiseks, siis hakkab ta ametlikult oma noorema venna eeskostjaks ning saavad koos vabas maailmas elu elada. Pragmaatilise mõtlemisega Max aga leidis, et parem on tal esialgu üksi hakkama saada ja kui on endale jalad alla saanud ning vend ka 18 täis, siis saab ta nooremale vennale olla tõeliselt vanema venna eest, seni aga oli neile mõlemale parem, kui Ralf veel paar aastat kasuperes elab. Ralf tõlgendas seda ülima reetmisena ning teatas, et ütleb vennast lahti. Ärgu ta lootkugi, et nad paari aasta pärast parimad sõbrad on ja koos baaris õlut hakkavad lürpima ja tüdrukuid sebima. Max vastas, et selliseid lootusi ta ei hellitagi, aga viisakalt võiksid vennad ometi läbi saada, arvestades, et neil kedagi teist siin ilmas polnud. Ralf teatas, et tema vaevalt hakkab vennast suurt puudust tundma, sest tal juba on päris sõbrad, kes temast tõeliselt hoolivad ning on iga kell talle lähedasemad, kui oma lihane vend. Kutsus teda veel Aabeliks, taipamata, et legendi järgi oli reeturlik vend hoopis Kain. Max kehitas õlgu, ütles, et kaks aastat on pikk aeg, kõik võib veel muutuda, ka Ralf võib suureks kasvada ja aru saada, et venna plaan on neile mõlemale kasulik ning ta ei jäta Ralfi kiusu pärast Jacki ja Linda juurde vaid selleks, et talle parem tulevik valmis seada.

„Asjad pole nii mustad ja valged, et kõik on kas paha või hea, keegi on kuri või armas. Vahel tuleb elus teha raskeid ja valusaid otsuseid, sest tulevikus need tasuvad ära,“ seletas Max kotti pakkides.

„Issand kui tüütu! Miks sa pead alati nii igav olema ja mingit vanurijuttu ajama? Me oleme noored, elu on elamiseks, nüüd ja kohe!“ pööritas Ralf tülpinult silmi.

„Nüüd ja kohe ei saa meil mingit elu olema,“ jätkas Max venna pahameelele tähelepanu pööramata. „Sa oled naiivne ja tormakas. Su sõbrad elavad elu, mis ei vii kuhugi, või kui siis liiguvad nad kiirteel hukatusse. Mis sa arvad, kui paljud neist veel kümne aasta pärast elus on? Ja kui, siis millist elu elavad? Mina tahan sulle ja mulle paremat tulevikku. Ja see võtab aega. Saa aru, et võrreldes su koolikaaslastega, kes on kasvanud tavalises peres, peame meie endale ise kõik looma. Neil on perekonnad, sugulased, raha, asjad, haridus või vähemalt võimalus haridust omandada. Meil pole midagi. Mitte mingeid tulevikuväljavaateid, mitte mingit ilusat elu meid ootamas, mitte kedagi, kes meid toetaks ei rahaliselt ega nõuga. Ma ei lähe ju sinna pidu panema või luksusjahil merele seiklema. Ma lähen elama mingisse kuuti, kus madratsi seest turritavad vedrud välja ja mis on kaetud mingite kahtlaste laikudega, mille algupära ma teadagi ei taha. Ma lähen põrgukuumuses kana praadima, mida sinu sõbrad oma vanemate taskuraha eest endale ostavad. Kui mul veab, siis leian ma mingi kõrvaltöö või otsa veel, mis natukenegi raha sisse toob. Ja kui mul läheb hästi, kui taevased väed mulle halastavad, siis ehk, saan ma kunagi sealt edasi mõne paremini tasustatud ning mõistlikumate töötundidega töökohale. Ja tead mis, isegi siis ei saa ma üksi oma arvete tasumisega hakkama ja pean ikkagi käima korra nädalas sotsiaalametis käsi pikalt ees, anumas, et nad mu elukoha üüri ja kommunaalarved kinni maksaks, iga kord tõestama, et ma ei saa ilma nende abita hakkama, iga kord endale meelde tuletama, kui vaene, hädine ja mõttetu inimesekõnts ma olen. Oleks siis, et sina oleks siiani tõestanud, et sind saab usaldada või oleks sa ilmutanud vähimalgi määral vastutustunnet või huvi õppimise või töö vastu. Sinu moto on, et õppimine on nõme ja paneks ainult pidu. Mis sa arvad, kui kaua see kesta saab, kui sind minu hoole alt siia tagasi kupatatakse, sest sa jääd kusagil suitsetamise või joomisega vahele? Las ma teen tööd ja keskendun meie ema leidmisele, sul on jäänud ainult nii vähe veel olla ja ma käin su juures nii sageli kui saan. Sa oled ju mu vend, mu armas vend, ma ei unusta sind.“

„Sa ikka veel loodad ema üles leida? Pärast kõiki neid aastaid? Kas sa juba pole aru saanud, et ta ei hooli!“ kisendas Ralf pisaraid tõrjudes.

„Ma arvan, et siin on midagi enamat, kui see, et ta ei hooli,“ lausus Max vennal õlast kinni võttes.

„Mida iganes,“ tõmbas Ralf õla venna käe alt järsult ära. „Ma arvan, et sa raiskad lihtsalt oma aega. Kui ta hooliks, oleks meid ammu juba otsima tuldud.“

„Elu pole nii…“

„Jaa-jaa, ma tean, must valge, bla, bla,“ plärtsus Ralf. „Hoopis sina oled naiivne, arvates, et kusagil keegi meid hinge kinni pidades koju ootab. Tõenõoliselt oli ema hoor ja isa kurjategija, tegid lapsed valmis, hakkama ei saanud ja nii meid siia saadeti.“

„Kas sa siis meie lapsepõlvest üldse midagi ei mäleta?“ uuris Max.

Ralf kehitas umbmääraselt õlgu. „Ma ei tea, mida ma mäletan.“

„Mina küll mäletan mingeid asju. Mäletan meie magamistuba, mäletan õunakoogilõhna, mille sarnast pole hiljem maitsnud, mäletan ema soojust, kui ta meile unejuttu luges, mäletan seda, kuidas ma vahel meie isa kartsin, kui ta häält tõstis ja uksi paugutas. Ma ei usu, et me vanemad olid eluheidikud, ma mäletan lapsepõlve helgena.“

„Ma tahaks ka kõike seda mäletada,“ sosistas Ralf murduval häälel. „Aga iga kord, kui mulle midagi nagu meenub, siis ma pole kindel, kas ma seda mitte mõnes filmis ei näinud. Sest vahel on see soe ema mu mälus blond ja teine kord punapea, mõnikord on isa jäme nagu pesapallur, siis jälle pikk ja kõhn nagu korvpallur. Mu mälestused ei kuulu mulle, ma olen need kaaperdanud ja pantvangi võtnud. Ma hoian neist kinni ja piinan tundide kaupa. Lõpuks olen ma sellest väsinud ja vihane ning seest veel tühjem kui enne.“

„Ma tean, mida sa mõtled,“ nuhutas Max ninaga. „Mul on täpselt sama. Sellepärast ma tahangi aru saada, mis juhtus, mitte nende pärast, vaid meie. Et me saaks aru, mis meie mälestustes oli reaalne ja mis on sinna aastate jooksul mujalt sisseimbunud. Meil mõlemal on seda vaja. Vastuseid.“

„Aga mis siis, kui vastus ongi see, et nad lihtsalt ei hoolinud, et me olime ees, ebavajalikud, häirivad? Kas pole parem mitte teada? Nii saab vähemalt unistada, et nendega juhtus midagi, mingi õnnetus?“

„Minul on igal juhul vaja teada, olgu vastus milline tahes,“ vastas Max venna küsimusele, ise seesmiselt lootes, et ta sisetunne teda petnud polnud ja mälestused, mida endas kandis vestsid lugu sellest, et nad vennaga olid kasvanud armastavas perekonnas, niivõrd kuivõrd, ja et keegi kusagil ootab neid koju.