Peatükk Neljateistkümnes

Oli nii erutatud

 

Max oli elevil. Kõik need aastad ja pingutused, otsingud ja meeleheide hakkasid end lõpuks õigustama. Tema käes oli mapp fotode, dokumentide ja infoga, mis pidi talle looma pildi perekonnast, mille liige ta oli. Lõpuks saab ta näha, kas tema ettekujutluses olnud inimesed näevad välja sellised, nagu tema neid oli endale ette kujutlenud.

Advokaat, kellega ta Californias ühendust võttis, kuulas ta ära ja võttis vastu ta taotluse. Mõned nädalad hiljem saatis ta Maxile e-kirja, milles seisis tema emanimi ja sünniaeg. Patricia Susanna McNamara, neiupõlve nimega Fergusson, sündinud kolmandal aprillil, 1964 Minnesotas, nelja lapse ema. Abikaasa Michael Lloyd McNamara. Kirjas oli ka eradetektiivi kontaktandmed, kes saaks olla Maxi edasistel sammudel abiks. Mõistagi, üsna krõbeda tasu eest. Arvestades, et Max oli niigi kõik oma säästud advokaadile kulutanud ning elas võlgu, tasudes oma tuleviku palkade eest mineviku oste, siis ei vaevunud ta eradetektiiviga ühendust võtmagi. Nagunii olid kõik inimesed nüüdsel ajal üht või teistpidi sotsiaalmeedias leitavad. Nimi ja sünniaasta olid piisav info, millest alustada.

Max avas Facebooki ja sisestas otsitava nime. Kümneid ja sadu Patricia’sid, Pat’e, Patty’sid, Susaneid, Suzisid, Susannasid, Annasid. Osad profiilid olid avalikud, aga oli ka neid, kus peale nime ja ebamäärase uduse profiilifoto võõrad ei näinud. Neid kõiki tülitada, kirjutada neile ja küsida, et ega te juhuslikult mu ema pole? Max otsis meilidest detektiivi e-posti aadressi ja küsis kas ta saaks aidata ja kuna ta soovib lihtsalt õiget inimest tuvastada, siis ei tohiks see väga kulukaks minna, arvestades, et mehel on ilmselt paremad vahendid ja kogemused, ning see peaks talle olema kerge tööots.

„Väike tööots“ võttis aega nädala ja läks Maxile maksma järgmise kahe kuu palga. Detektiiv leppis kohtumise oma niiske juustulõhnalise Chrysleri eesistmel kokku, ulatas kollase A4 ümbriku ja soovis edu edaspidiseks.

Max avas higistavate peopesadega ümbriku, laotas kõik paberid enda ette ja süvenes ülesvõetud fotodesse. Tavaline, igav, keskpärane, keskklassi elu. Kulunud, kuid hooldatud maja ja eesaed, vana kuid peresõbralik koer, kümme aastat vana auto maja sissesõidu teel, keskealised, halliseguste juuste ja Old Navy trikotaaži kandvad ema-isa. Mitte midagi erilist. Ei mingit tulevärki ega glamuuri. Ka mitte mingit piinliku vaesust või eluga jännisolekut. Ei tundunud perena, kes oma lastest lihtsalt heast peast loobuks. Pigem tundusid inimestena, kes oma laste nimel kõigeks valmis on, oma mugavuse ja prestiiži teisejärguliseks seadma, et lastel oleksid kõik eeldused paremaks, edukamaks stardipukiks mis iganes karjääriredelil, millel turnimise nad endale valinud ka poleks. Neljapäevaõhtused pitsasöömised ja pühapäevahommikused pannkoogid vahtrasiirupiga. Tavaline, soe, armastav pere.

Max vaatas fotosid ja tundis hinges tohutut ebaõigluselainet kerkimas. See oleks pidanud olema tema ja Ralfi elu. Ta pidi teada saama, mis oli juhtunud, miks teda selle vääriliseks polnud peetud ja tegema kõik, mis võimalik, et vähemalt nüüd, täiskasvanuna, osa sellest endale tagasi saada. Tema esimene instinkt oli kohale minna, rusikaga vastu esiust prõmmida, nõuda vastuseid ja leida hingerahu. Emotsioonid keesid tema sees ühest äärmusest teise. Ta tundis kergendust ja rõõmu, et tema vanemad polnud eluheidikud, vaid tavalised inimesed, kellel näis elus hästi minevat, ta tundis elevust sellest, et tal on pere, vennad ja õde. Ta tundis hirmu selle ees, kui ta kohale läheb ja ta ees uks suletakse, öeldakse talle, et ta pole teretulnud, seletatakse talle, miks temast loobuti ja miks ta ei sobi sellesse harmoonilisse kooslusesse. Tundis viha, et teda poldud otsima tuldud ja tema saatusest ei hoolitud. Tundis masendust oma venna pärast, kes ei saanudki kunagi teada, et nende ema elab ja milline ta on. Tundis igatsust oma venna järele, kellega ta oleks üle kõige siin ilmas soovinud oma leitud õnne ja vastuseid jagada. Ta nuttis kergendus- ja rõõmupisaraid, viha- ja kurbusepisaraid. Osa temast tundis tühjust. See, mis oli ta elule eesmärgi andnud, see, mille poole ta oli kogu oma teadliku elu püüelnud, vastused, mida ta otsinud oli, põhjus, miks ta oli teinud kõiki valikuid oma elus, miks ta hommikul silmad avas ja millele mõtles voodis enne uinumist, see, millest oli jõudu ammutanud rasketel aegadel ja pärast oma venna kaotust; see kõik oli lahenduse leidnud ja tal polnud õrna aimugi, mida oma edasise eluga nüüd peale hakata. Mille poole nüüd püüelda? Mis ärgitaks teda nüüd hommikuti voodist väljuma, mille nimel ta nüüd oma tööd teeb, millega oma aega sisustab? Mis on mees ilma eesmärgita?

Vabu päevi ega ka vaba raha Maxil polnud. See hoidis tema innukust õiglust nõudma asuda mõnevõrra tagasi. Iga vaba hetke uuris ta fotosid, mis detektiiv talle andnud oli, püüdes leida emas ja vendades sarnasusi enda ja Ralfi näojoontega. Ta otsis ka internetist rohkem infot, nüüd, kus tal oli mitte ainult nimi vaid ka nägu silme ees. Patricia Facebooki konto oli hõre, peamiselt jagas ta seal armsaid kassivideoid ja pilte pirukatest, mida pühade ajal küpsetanud oli. Loomulikult oli seal ka Maxi vendade koolilõpuaktuste uhkustavad pildid ja perekondlikud väljasõidud Disneymaailma, Suurde Kanjonisse ning Legomaailma. Ehe Ameerika perekond. Enam klišeelikumaks minna ei kannatanud. Patricia tundus soe ja lahke, naeruhimuline ja stabiilne. Õnnelik. Ta ema tundus õnnelik. Nüüd hakkas Max meenutama versiooni emast, keda tema arvas mäletavat. Kas see naine, see Patricia oli õnnelik? Ta oli alati mõelnud, et oli. Max mäletas emaga koos veedetud aega, mäletas ema naeratust, mäletas ema embusi. Samas, ta oli ju ikkagi laps siis. Paljud lapsed oma vanemate tujusid õigesti tajuvad ja tõlgendavad? Meelde jäävad ju ikka eredamad ja ilusamad hetked. Kas oli võimalik, et ema ei olnud õnnelik, kui ta laps oli? Et olid mõned rõõmsad hetked, aga sõdamesttulevast tõelisest ja siirast õnnest jäi midagi puudu? Või üle?

„Facebookis on kõik inimesed õnnelikud,“ pidi Max endale meelde tuletama rohkem kui korra. Sotsiaalmeediasse laotakse ainult ilusaid ja õnnelikke hetki. Isegi siis kui sa kaks minutit enne pildi tegemist frustratsioonist nutta röökisid ja rusikatega seina tagusid, siis pildil su silmad säravad ja verised nukid on sügavale taskusse peidetud. Maxi enda Facebooki kontol oli üks foto. See oli tehtud temast ja Ralfist sel päeval, kui Ralf sõjaväkke läks. Ainuke õnnelik hetk, mida jäädvustada, mida mäletada. Head muljet see ei jätnud, seda teadis Max küll. Oli aeg, mil liigset infot internetis peeti ohumärgiks, aga aeg oli muutunud ja nüüd oli ohumärgiks see, kui sinust polnud midagi internetis. Mitte, et Maxil Facebookis väga palju sõpru oleks olnud ka, kellele enda elu kõrghetki jagada. Põhiliselt töökaaslased, kes moe pärast teda sõbraks lisasid ja kes ise ka suuremat sorti postitajad polnud. Facebook oli rohkem info saamiseks, mitte jagamiseks. Aga ikkagi, üks foto oli igasuguste kriteeriumite ja standardite järgi liiga vähe, liiga veider, liiga ohtlik. Sest isegi kui sa teadsid, et enamik inimesi elab tavalist igavat ja sündmustevaest, tähendab postitamist mitteväärivat, elu, siis illusioon õnnelikust ja rahuldustpakkuvast elust, oli piisav selleks, et sa jätaksid endast ohutu, turvalise ja stabiilse inimese mulje.

Maxi Facebooki leht ei tundunud stabiilne ja ohtu. See polnud teda ennast varem seganud, sest kellele tal oligi nii väga vaja muljet avaldada ja tõestada oma sõbralikkust ning ligipääsetavust? Inimesed, kes teda tundsid, tähendab teadsid, nagu töökaaslased ja mõned naabrid, kes talle maja trepil viisakalt „tere“ ütlesid, need teadsid teda nagunii sellisena nagu ta oli – vaikne, omaettehoidev, sõbralik, mitte tülinoriv ega pahandusi otsiv. Ainult, et iga dokumentaalfilm sarimõrtsukatest kinnitas inimestele seda, et naabrid täpselt selliste omadussõnadega Ameerika kõige ohtlikumaid ja kiskjalikemaid kurjategijaid kirjeldasidki. Nüüd vaatas Max oma Facebooki profiili värske pilguga. Naise pilguga, kes saab tundmatult noorelt mehelt sõbrakutse. Kuidas tema ema seda profiili hindab? Kas ta vaatab, et mingi veidrik, potentsiaalselt psühhopaadikalduvustega või vähemalt sotsiaalne paaria, üritab tema ilusasse ellu segadust ja hirmu külvata? Patricia enda sõpradering ei olnud väga suur, kõigest mõnisada jälgijat, mis oli pigem vähe. Tõenäoliselt teadis ta enamikke isiklikult või oli nendega ühel või teisel moel ühiste tuttavate või hobide kaudu seotud. Võib-olla peaks Max sõbrakutse esialgu hoopis mõnele oma poolvennale saatma, lootma, et noored pole nii kriitilised oma sõpruskonda uusi inimesi vastu võttes, kui vanem generatsioon, ning kui ta juba on Patricia lapse „sõber“, siis arvab naine, et nad on mõnel kooliüritusel kohtunud ja ta on lihtsalt unustanud ühe noore inimese näo, aga soovimata olla ebaviisakas ning kedagi solvata, võtab sõbrakutse vastu ning sealt on ehk Maxil juba parem võimalus isiklik sõnum saata, mis ei hirmuta naist. Vähemalt mitte esialgu. Kui ta pärast taipab, mis viisil Max talle külje alla puges, siis võib see asjaolu tagantjärele veel rohkem hirmutada ja valesid signaale edastada.

Ausus on parim poliitika, otsustas Max. Kuigi see võib Patriciat ehmatada, siis loob see edasiseks suhtluseks siiski parema aluse, kui alguses susserdada ja hiljem hakata oma valesid harutama ning nende pärast vabandust paluma. Niigi oli tal asju, mille pärast piinlikust tunda. Kogu see tagaselja geeniandmete kogumine, eradetektiivi palkamine, jälitamine, salaja tehtud fotod, sotsiaalmeedias kammimine ning tuhnimine. Kõik ülla eesmärgi nimel, seda küll, kuigi selles, kas Patricia seda nii näeb, selles polnud Max veendunud. Ja isegi kui naine näeb, siis kas näevad sama ka tema mees ja lapsed? Polnud seega vaja asju tarbetult keerulisemaks ning süngemaks ajada.

Aga ka ausust on igasugust. Saab olla aus aga alatu ja saab olla aus ning taktitundeline. Kindlasti tasub olla taktitundeline. Max teadis, et kuigi tema jaoks oli see pikaleveninud draama lõppvaatus, mis peaks kõigi Hollywoodi kassahittide kohaselt lõppema sellega, et kõik on õnnelikud, valavad rõõmupisaraid, kaelustavad üksteist ja jalutavad käsikäes päikseloojangusse, siis tema ema ja ülejäänud pere jaoks oli see esimene stseen, kus su ellu astub tundmatu võõras, kes väidab, et on su ammu kadunud poeg, aga kelle motiivid pole veel selged ja kelle Facebooki lehel on ainult üks õnnetu foto, mis võib, aga ei pruugi olla temast ja ta väidetavast vennast, kes segastel asjaoludel oma elu kaotas. Kuidas sa oled sellises olukorras taktitundeline?

„Tere ema! Mäletad mind? Ma olen sinu poeg Max, kelle sa kakskümmend aastat tagasi hülgasid/kaotasid ja kes su vaatamata su püüdlustele mu elust igaveseks kaduda, su üles leidis. Kena perekese oled endale minu asemel soetanud. Kas nad ka teavad su eelmistest lastest? Või tuleb minu saabumine su ellu neile sama ebameeldiva üllatusena, kui sulle endale?“

See oli näide sõnumist, mida Max saata poleks tohtinud. Liiga vähe tujukujusid.

„Tere Patricia! Mina olen Max Smith. Smith, sest ma ei tea oma tegelikku perekonnanime. Vaata, minuga juhtus nii, et ma sattusin lapsena, liiga väiksena, et perekonna nimede olulisusest midagi taibata, koos oma noorema venna Ralfiga asenduskodusse. Sellest ajast saadik, tänaseks juba kakskümmend aastat, olen otsinud oma päritolupere ja raske töö, suurte pingutuste ning ma arvan et ka pisukese õnne tulemusel jõudsin ma sinuni. Mul on alust uskuda, et olen sinu poeg. Kas kinnitad või lükkad ümber? Ära raiska mu aega, kui see pole sina, ei saa kuidagi olla, siis ütle nüüd ja ma jätkan oma otsinguid.“ See ka ei sobinud. Maxil polnud vähimatki kahtlust, et Patricia oli tema ja Ralfi ema.

„Tere! Mul on infot, mida sa peaksid teadma. Saame kokku laupäeval IHOP pannkoogikohvikus kell 15.00. Max Smith. Tule üksi. Ma olen ohutu.“

See oli see, mida Max oleks kõige meelsamini öelnud. Kohe konkreetselt asja juurde asuda. Pigem rääkida asju näost-näkku. Aga toon on hirmuäratav ning ähvardav. Ükski täiemõistuse juures olev inimene ei tuleks sellise kutsumise peale mitte kuhugi. Hambuni relvastamata.

„Tere! Sa ei tunne mind, aga sa saad mind tundma…“

„Tere! Olen sulle võõras, aga meil on rohkem ühist, kui sa aimatagi oskad…“

„Tere! Sa ei usu, aga ma sain teada, et sa oled mu ema. Ha-ha (naeru emotikon)…“

„Tere! Ma ei taha sulle tüli teha, aga olen sind otsinud kogu oma elu…“

„Tere! Olen sind otsinud kogu oma elu, loodan väga, et oled see, kelleks sind pean…“

„Tere! …“

Lõpuks ta kirjutaski ainult „tere“. Ühe ilusa sõpruse algus, nagu mingi vanamees mingis mustvalges filmis olevat öelnud.

Ja Patricia vastas paar päeva hiljem sama lihtsalt: „Tere! Kas me oleme tuttavad?“

„Ära ole veider, ära ole veider,“ rahustas Max end. „Kas me oleme tuttavad?“ No jah, kuidas nüüd võtta. Rohkem kui tuttavad, vähem kui sõbrad.

„Mitte päris, aga me peaks kohtuma ja vestlema,“ vastas ta lõpuks.

„Kui te mulle midagi müüa tahate, siis ma pole huvitatud,“ tuli teiselt poolt kiire vastus.

„Ei, ei, see pole midagi sellist,“ rahustas Max. „See kõlab võib-olla imelikult, aga ma arvan, et me võime olla sugulased.“

Max nägi, kuidas sõnumi taha ilmusid kaks sinist linnukest, mis andsid märku sellest, et sõnum on kohale toimetatud ja läbi loetud. Korraks ilmusid kirjutamismullid, mis kohe kadusid. Läks mööda tervelt kaks ööpäeva, enne kui Patricialt vastus tuli.

„Hea küll. Saame kokku.“

Ja siis veel: „Olen seda kohtumist kakskümmend aastat oodanud, mu kallis poeg.“

Maxi õnneks oli Patricia nõus ise New Yorki, Brooklynisse, kohale tulema. Ta ise pakkus, et nii on kõige parem. Kohtumine oli kokku lepitud väikses nurgapealses kohvikus, kuhu Max pool tundi enne kokkulepitud aega kohale ilmus, kuna ei suutnud kodus olla, ärevus oli välja kannatamatu. Ta astus uksest sisse ja nägi Patriciat kohe. Maxile tundus, et ta oleks oma ema ka siis kohe ära tundnud, kui ta poleks teda viimased kuud iga päev Facebookis jälginud ja kõikidelt fotodelt ta näojooni pähe õppinud. Patricia oli nii Ralfi moodi. Piltidelt seda nii selgelt ei paistnudki, aga tema olek, liigutused, naeratus, see kõik võttis Maxil hinge kinni ja ta süda jättis löögi vahele. Naine märkas teda ja tõusis oma istmelt püsti ning astus paar sammu talle vastu. Ta oli lühike ja pehme, poolpikkade juustega, mis lõigatud igavasse ja kergesti hooldavasse soengusse, ta merevaigusilmad särasid, nii nagu Facebooki fotodelgi. Ta oli ikkagi päriselt õnnelik, see polnud lihtsalt etendus, mida sotsiaalmeedia jaoks esitati. Ja ta lõhnas kodusoojuse ning turvatunde järele.

„Ma olin liiga närvis, et hotellis oodata ja jõudsin varem kohale,“ naeris ta enda üle. „Tundub, et nagu ema, nii ka poeg,“ patsutas Patricia Maxi õlale.

Nad istusid lauda, mille tagant Patricia oli just tõusnud ja noor ettekandja tuli nende juurde ning võttis kahe kohvi tellimuse.

„See saab üks ebamugav vestlus olema,“ alustas Patricia.

Max noogutas nõusoleku märgiks.

„Ma olen sulle mõelnud palju. Sinule ja su vennale,“ jätkas Patricia. „Mul pole vabandusi. Ükskõik kuidas seda asja ka vaadata, siis mul pole vabandusi, mis mind rahustaks ja mis sind rahuldaks. Ma võin sulle rääkida omapoolse loo ja sinu valik on, kas mind selle pärast vihata või kas meil on võimalik luua omavahel mingi versioon sõbralikust suhtest.“

„Mhmh,“ noogutas Max.

„Aga enne räägi mulle endast,“ ütles Patricia hoopis. „Räägi, kus sa oled elanud, millega tegelenud, kuidas su isa elab, mida teeb Ralf?“

Max vaatas naist vaikides ja püüdis mõista, kas ta teeb nalja, küsides isa kohta. Kas ta ei teadnudki midagi asenduskodu kohta või isa surmast?

„Eem…,“ alustas Max vaevaliselt, „ma lootsin, et sina saad mulle isast rääkida.“

Patricia kortsutas kulmu ja Max jätkas. „Me vennaga kasvasime üles kasuvanematega  Pennsylvania osariigis Pittsburghis. Mul on isast väga üksikud mälestused, pigem negatiivsed. Tean nii palju, et ta kaotas vanemlikud õigused ja hiljem sain teada, et ta oli autoõnnetuses hukkunud. Keegi ei teadnud ega rääkinud meile meie vanematest. Keegi ei tulnud meid otsima. Arvasime vennaga, et võib-olla te saite surma ja teisi sugulasi meil polnud,“ jutustas Max ja nägi, kuidas Patricia silmad vett täis valgusid ja ta hakkas käekotis kohmitsedes salvrätikut otsima.

„Ma ei teadnud seda,“ kostis Patricia nina nuusates. „Arvasin, et läksite isaga koju tagasi ja ta kasvatas teid üles. Oleksin ma teadnud, mis tegelikult juhtus, siis…“ Patricia hääl mattus tugeva valusa nuukse alla. Ta võttis vasaku käega Maxi paremast käest kinni ja silitas nimetissõrmega tema küünarnukke. See liigutus oli andestuse palumine ja ka Max ei pidanud kauem vastu ning temagi silmast hakkasid üksteise järel pisarad voolama.

Nad istusid tükk aega vaikides, käest kinni hoides ja tasa pisaraid valades. Nende kohvitassid aurasid, kuni enam ei auranud. Aegamisi hakkasid nad üksteisele oma elusid ümberjutustama, täites lünki ja vastates põletavatele küsimustele. Emotsioonid olid tugevad ja ülevoolavad. Üllataval moel ei tundnudki Max oma ema vastu viha või pahameelt. Pigem kurbust, et saatus neid üksteisest oli lahku rebinud ja neil võttis nii kaua aega, et taaskohtuda. Patricia tundis ängistavat südamevalu noorema poja lühikeseks jäänud elu pärast, tundis närivat süütunnet, et polnud kunagi tõsiselt uurinud, mis ta poegadest saanud oli, kui ta ise elas turvalises ja mõnusas uues peres. Tundis uhkust, et tema poegadest nii ilusad ja tublid noored mehed olid kasvanud. Tundis uudishimu, et mis oli saanud tema abikaasast, poiste isast Bertist.

Patricia selgitas pojale omapoolset lugu sellest, kuidas ta oli New Yorgi tänavalt meelemärkuseta leitud ja tema kõrvalt telefon ning rahakott, milles teise naise dokumendid, millest järeldati, et need talle kuuluvad ja seetõttu selle naise mehega ühendust võeti, kes siis Patricia endale koju tõi ja kellega koos ta uue pere on rajanud. Koos arutasid nad mõttekust asjaga edasi tegeleda, pöörduda ametnike poole, kes olid nii palju asju nässu ajanud, koostada hagi, panna kedagi vastutust võtma. Sest nii sai lõhutud perekond. Sai röövitud lapsepõlv. Said rikutud elud. Kui see oli nendega juhtunud, siis tähendas see seda, et oli teisigi peresid, kes olid jäänud halastamatu bürokraatia hammasrataste vahele. Aga leidsid, et pigem ei too see hingerahu ega aita eluga kergemini edasi minna, vaid muudab nad haavatavaks uute valude osas, lukustades nad minevikku. Küsimus, mis oli juhtunud, kuidas ja miks, jääb neid ilmselt elu lõpuni piinama. Nad arutlesid ka selle üle, miks Bert ei tulnud kunagi oma laste ema otsima ja kuidas ta sai ta lihtsalt maha jätta. Raske südamega tunnistas Patricia, et tema abielu Maxi isaga ei olnud meeldiv ja mees teda sageli peksis ning kahtlustas, et naine teda petab. Ehk oligi mees arvanud, et naine ta maha jättis ning selle pärast ei otsinudki teda. Naine tunnistas, et ta lootis, et Bert on isana parem, kui abikaasana, sest oma poegi ta jumaldas ja poleks kunagi arvanud, et mees nende eludest kaob. Mis oli temast saanud? Miks tema oma lapsed saatuse hooleks jättis? Ema olukorda adudes, tundis Max viimsegi pahameele raasu lahtumist. Jah, tema meelest oleks ema võinud vähemalt püüda neid leida, see oleks muutnud tema süü nende hülgamise pärast kergemini seeditavaks, aga kuuldes lugusid oma isast ja varajasest lapsepõlvest, sai ta aru naisest, kes kasutas talle sülle kukkunud võimalust vägivaldse mehe käest pääseda. Kuna Patricia oli veendunud, et Bert teda hukkunuks peab, siis tundus loogiline, et ka lastel on kergem elada teadmisega surnud emast, kui emast, kes oma lapsed maha jättis. Kahetsused tehtud otsuse ja tegude pärast võisid naist ennast seesmiselt lõhki rebida, aga nende leevenduseks andestust ja lepitust otsida, oleks tema lastele põhjustanud hingehaavad, millest edasise elu jooksul terveneda ei pruukinud. Andestuse palumine ja lepituse taotlemine võis näida ülla motiivina, aga sageli tõi selline käik ainult andestuse palujale kergendust. Oli asju, mis olid andestamatud. Äng südames aga õigustatud karistus.

Ema ja poeg vestlesid pikalt ja avameelselt. Sageli koos pisaraid valades, üksteisel julgustuseks, lohutuseks kätt pigistades. Ettekandja käis järjekindlalt nende juures uurimas, kas kõik on jätkuvalt hästi, andes mõista, et lauad on neil siiski reserveeritud klientidele, kes kohvi kõrvale pannkooke või vahvleid tellivad. Nii tellisidki nad aina uusi kohvisid, mis jahtuma jäid ja pagaritooteid, mis maitsmata alustaldrikutel kuivasid. Kui kohvik lõpuks väga hõredaks jäi ja ettekandjad enam laudade vahel ei siblinud, hakkasid ka Max ja Patricia end minekule sättima.

„Sinuga oli tõesti tore kohtuda,“ lausus Patricia endale salli kaela sidudes. „Homme hommikul sõidan ma koju tagasi, aga hoiame kindlasti ühendust.“

Naiivne lapsik lootus, et kohtumine emaga tähendab seda, et Max avasüli perekonda täieväärtuslikuks liikmeks vastu võetakse, varises kainestava raginaga kokku. Muidugi, loogiline. Kuidas seletakski Patricia Maxi olemasolu ja tema rolli nende peredünaamikas. Nemad seal ju ei teadnud, et Patricia oli kogu oma elu teeselnud kedagi teist. Valetanud oma nime, sünniaja, päritolu, hariduse ja lapsepõlve kohta. Et Maxi neile tutvustada, pidi ta kõik oma valed üles tunnistama ja lõhkuma usalduse, mis tal oma pereringis valitses. Max pidi edasi jääma Patricia räpaseks saladuseks. Millekski selliseks, mille eest ta Mike’i ja uue elu juurde põgenenud oli. Ja kuigi Max ei olnud selles süüdi, siis halva maitse jättis see talle suhu ikkagi.

„Jah, loomulikult hoiame ühendust,“ vastas Max, manas näole sunnitud naeratuse ja lubas Patricial end emmata.

„Sa saad ju aru…,“ uuris Patricia vaevukuuldavalt, kui Maxi muutunud olekut tajus. „Asi pole sinus…“

Max naeratas. Ta oli kuulnud seda küll. Alati, kui seda öeldi, siis oli asju justnimelt temas. See oli viisakas, ühiskondlikult aktsepteeritud, aga passiiv-agressiivne pikalt saatmise moodus. Ja kuigi Max sai aru, et seekord tõesti polnudki asi temas, siis lohutust see lause talle ei pakkunud.

Kogu oma elu oli ta pühendanud sellele, et leida oma juured, leida vastused, olla osa perekonnast. Ta oli arvanud, et kui ta ükskord leiab oma vanemad, siis see lahendab maagiliselt kõik ta mured ja annab elule teise mõtte, uue mõõtme, väärtuse. Seda, et ta pärast pere leidmist tunneb enneolematut tühjust ja väärtusetusetunnet, hüljatust ning alandust, ta oodata ei osanud. Kas polnud ta juba piisavalt ebaõiglust taluma pidanud? Millal see kord lõppeb? Millal tuleb tema kord olla osa millestki, olla midagi väärt, olla õnnelik? Ta sai aru, et Ralfil oli kogu aeg õigus olnud. Vastused minevikust ei taga paremat tulevikku. Pere ei ole see, kuhu sünnitakse, vaid kuhu me kasvame, kelle me endale valime. Inimesel võis elus olla mitu peret – kasvad ühest välja ja teise sisse. Isegi need inimesed, kes olid alati teadnud oma vanemaid ja nendega koos kasvanud, valisid endale sageli uued perekonnad, kui olemasolev ei vastanud ootustele või vajadustele. Täisealiseks saades ja ise pere moodustades, liitus noore perega teise poole pere. Miks ometi Max sellest siiani aru polnud saanud? Ta naeratas kibedalt iseenda üle. Oma naeruväärse ja tühise elu üle.

„On, mis on,“ kehitas Max õlgu. Ta tundis korraga tohutut väsimust ja käegalöömissoovi.

„Ma olen sulle toeks, milles iganes sa tuge vajad,“ püüdis Patricia asja siluda. „Me räägime iga päev ja saame igal võimalusel kokku. Ma mõistan, et see pole päriselt see, mida sa ehk lootsid, aga ma ei saa eriti palju muud sinu heaks enam teha. Sa oled nüüd täiskasvanud mees.“

Sellest, et ta oli täiskasvanud, sai ka Max nüüd selgemini kui varem aru. Siiani oli ta olnud eksinud laps, kes peab täiskasvanute maailmas suurt ja tubli poissi teesklema, kuni ta üles leitakse ja tema eest hoolt kantakse, nii nagu väikeste eksinud ja leitud poiste eest hoolt peab kandma. Aga ta polnud juba ammu enam väike poiss. Eksinud küll. Võimalik, et jääbki eksinuks ja oma kohta otsima. Kuid oodata, et keegi tema eest hoolt hakkab kandma, polnud enam aktsepteeritav. Täiskasvanud inimesed hoolitsesid enda eest. Paljud tema vanused mehed hoolitsesid lisaks juba ka naise ja laste eest. Mõni hoolitses aga oma vanemate eest. Poiste eest hoolitseti, mehed hoolitsesid. See oli ränk mõistmine. Ühe kohvikus veedetud pärastlõuna jooksul oli poisikesest sirgunud mees.

Hommikul oli Max olnud nii erutatud kohtumise üle, teades, et see muudab ta elu. Ja oligi muutnud, viisil, milleks mees valmis polnud.