Peatükk Seitsmeteistkümnes

 

Ma olen alati

 

Mees ei tundnud teda ära. Kui ta oleks tänaval vastu jalutanud, poleks miski selles naises mehe tähelepanu köitnud ega teda sammu aeglustama sundinud. Ta uuris naise näojooni ja püüdis neis tuvastada tuttavaid külgi. Tema vastas istuv naine oli väsinud, kulunud, jõuetu ja lootusetu. Kortsud sügavad, juuksed haprad ja tuhmid. Silmalaud rasked ja põsed lohkus. Ta nägi oma vanusest kümmekond aastat vanem välja. Naine, kellena mees teda mäletas, oli edev, see naine oleks püsinud kaunis ka kakskümmend aastat hiljem. Too naine oleks kasutanud kõiki mõeldavaid iluhooldustooteid ja protseduure, et võimalikult kaua oma nooruslikkust ja sära hoida ning säilitada. Neil olid sõnelused sel teemal, palju naine raha kreemide ja hoolduste alla mattis. Raske uskuda, et tegemist võiks olla sama inimesega.

Kui naine aga pilgu tõstis ja mehele otsa vaatas, siis läigatas seal tuttav tuluke. Seda tulukest Mike mäletas. See tuluke oli see, millesse mees kunagi armunud oli, mis tal mõistuse röövis ja mis ta pani abieluettepanekut tegema.

Nad istusid vaikides ja vaatasid üksteist. Libistasid pilgu üle näo, kehakuju, käte, andsid hinnanguid ja püüdsid leida tuttavaid nüansse. Huvitav, kas ma olen sama võõras talle, kui tema mulle, arutles mees. Kas ma olen ka täna hoopis teine inimene, kui tema mind mäletab, või on minus veel talle tuttavaid jooni.

Ruumis viibiv politseiuurija ja jurist olid samuti vait ja jälgisid neid. Oodates, kes neist neljast vaikuse katkestab ja jutulõnga veerema paneb. Olukord oli ühest küljest pühalik ja teisalt riivatu ning pahaendeline. Ei mees ega naine andnud millegagi mõista, et nende vastas istuv inimene neile midagi tähendab või neil omavaheline seos on. Õhk oli karjuvast vaikusest paks, nii paks, et mõjus kui vaakum, mis kopsudest õhu välja imeb.

Esimesena murdus uurija.

„Tähendab, isik siin väidab, et ta on teie abikaasa,“ köhatas kiitsakas naisuurija hääle puhtaks. „Ta ütleb, et lahkus teie juurest aastal 2001 ja on sellest ajast saadik mööda riiki rännanud, kasutades erinevaid identiteete. Viimastel aastatel on seda aina keerulisem teha olnud, kuna kodanikud on enamasti digitaalselt tuvastatavad ja dokumente väljastades võetakse ka indiviidi sõrmejäljed, mis andmebaasidesse salvestatakse. Sel põhjusel proua siin lõpuks politsei orbiiti jäigi, et reisis dokumendiga, mis oli väljastatud kellelegi teisele ja tema sõrmejäljed ei kattunud antud isikuga. Kuna võltsitud dokumentidega reisimine on illegaalne, siis süüdistame teda identiteedivarguses. Praeguseks oleme tuvastanud, et ta on aastate jooksul kasutanud vähemalt kolmekümne erineva inimese identiteeti, aga seda, kes ta on ja kellena saame teda süüdi mõista on praegusel hetkel veel selgusetu.“

Naine jäi vait ja lasi öeldul õhus seista.

„Tegemist on patoloogilise valetaja ja meistermanipulaatoriga,“ jätkas uurija, kui keegi teine ei ilmutanud huvi jutujärje üle võtmise ega protesteerinud ka tema väidete vastu, „mis tähendab, et ta on meile siin viimaste nädalate jooksul igasuguseid muinasjutte kokku luuletanud ja kõvasti meie aega ning ressurssi raisanud. Tema viimane väide, et enne teadlikult kadumist oli ta Patricia McNamara, on hetkel samuti tugeva kahtluse all. Kuna tal puuduvad igasugused dokumendid, mis peaksid tema lugu kinnitama, siis kutsusime teid siia, et te meile ütleksite, kas see naine on teile mingilgi moel tuttav või on tegemist järjekordse tupikuga.“

Ei midagi. Keegi ei avanud suud ja kõik istusid vaikides.

„Kontrollisime ka teie abikaasa andmeid,“ ütles uurija pärast pausi, enda ees olevaid pabereid sirvides, „ja me ei leidnud ühtegi dokumenti, mis viitaks sellele, et teie abikaasa oleks kunagi tagaotsitavaks kuulutatud või et ta oleks pikemat aega kodust eemal viibinud. Tegemist näib olevat igati stabiilse ja tööka inimesega, kes elab koos oma abikaasa ja lastega.“

Sõna „lastega“ juures naine elavnes. Ta libistas pilgu mehelt uurijale ja siis tagasi mehele ning tema pea jõnksatas paremale kalde alla. Uurija tundis, kuidas naise pilk intensiivistus, tema pupillid laienesid ja kuidas mees selle pilgu all murdus, ebamugavusest niheles ja silmad alla lõi.

„Kas oskate meile öelda, miks see naine siin väidab, et on teie abikaasa,“ pööras nüüd uurija pilgu mehele.

Mees silmitses vaikides oma süles lebavaid peopesi, kuni jurist köhatas ja teda küünarnukiga turgutas. Mees tõstis pilgu, vaatas veel kord pikalt naist ja pöördus siis uurija poole: „Kahjuks ei oska öelda. Nagu ütlesite, siis minu abikaasa on alati minu juures olnud ja meil on harmooniline ning õnnelik pere.“

Naine põrnitses meest tummalt ja tema silmist võis välja lugeda haavumist ning plahvatusohtlikku raevu.

Mike pööras oma pilgu tagasi naise poole ja ütles: „Kardan, et ta järjekordselt valetab midagi kokku ja püüab seadusekuulete inimeste elu keeruliseks teha oma luuludega.“

Naise põsed hakkasid õhetama ja tema käed tõmbusid rusikasse. Ta avas suu, aga sõnad ei tulnud välja.

Need kaks teadsid üksteist päris kindlasti, mõtles uurija. Aga kuna tal polnud peale oma kõhutunde muid fakte, siis pidi ta uskuma mehe juttu ja tal minna laskma. Ta tõusis püsti, surus mehe kätt ja tänas teda koostöö ning ajakulu eest ning vabandas tülitamise pärast. Pole hullu, lohutas mees, te teete lihtsalt oma tööd, ja naeratas soojalt. Uurija avas ülekuulamisruumi ukse ja juhatas nad koridori.

„Enne veel, kui lähete, “ ütles ta kui mees juristiga välisukse poole suundus, „miks te juristiga koos tulite, kui teadsite, et see siin ei saa teie naine olla?“

Mike pööras ringi. „Nagu ise ütlesite, siis tegemist on valetaja ja manipuleerijaga. Selliste poolt võib mida iganes oodata ja kui tegemist on pahatahtliku inimesega, siis on parem omada kaht silma- ja kõrvapaari,“ vastas jurist mehe eest uurijale.

Naine noogutas ja soovis head päeva jätku, aga õõnes tunne sees rahu ei andnud. Ta ootas hetke, kuni mehed uksest välja astusid, enne kui tagasi ülekuulamisruumi astus.

„Noh, kuidas tundub,“ küsis ta naiselt, kes endiselt vihast õhetavate põskedega klapptoolil kössitas, „tahad mulle midagi rääkida?“

„Sa ütlesid „lapsed“,“ kähises naine, „meil oli laps enne kui ma „kadusin“. Alex.“

Uurija lappas pabereid enda ees ja noogutas. „Jah, esimene laps Alexander on tõesti neil.“

„Meil,“ lausus naine.

„Ja sa oled selles kindel,“ küsis uurija silmi kissitades. „Sest sa ei rikuks ju siin praegu ühe ilusa perekonna harmooniat, kui sa poleks kindel, ega ju?“

Naine ajas selja sirgu, tema pilk muutus jahedaks ja selgeks. Ta pigistas õhukesed huuled tugevasti kokku, nii et suu ümber olevad peenikesed kortsud teravaks muutusid. Polnudki vaja midagi öelda. Emana tundis uurija selle pilgu ära.

„No kui sa kindel oled, siis ma võtan temaga ühendust ja palun talt vabatahtlikku DNA proovi,“ sõnas uurija. „Aga sa pead arvestama, et kui ta ise pole nõus seda andma, siis sundida me teda ei saa. Tema ei ole kurjategija, temal on õigused. Mitte nii nagu sul.“

Uurija tõusis püsti, kogus laualt kokku paberid, pani need kausta ja lahkus toast.

Naine istus ja vaatas ust. Silmitses tooli, millel oli istunud mees, kes teda põlglikult ja külmalt vaatles. Mike oli jätkuvalt kena. Aastad polnud teda räsinud nii nagu naist. Stabiilne pereelu sobis mehele. Ta tundus tõesti õnnelik, nagu oli väitnud. Ootamatu kadedushoog läbis teda. Ta oli kadunud, sest ta polnud õnnelik, lootuses, et leiab oma õnne. Ta oli leidnud kõike muud, aga õnne mitte. Õnn ei oodanud teda üheski teises linnas. See ei tulnud teda tervitama üheski teises osariigis. See ei astunud ligi ühegi teise mehe kõrval. Õnnel puudus postiindeks. See kas oli sinus või seda polnud. Enda eest ei põgene. Enda juurde ei jookse. Asi polnud kunagi milleski muus, kui temas endas. Kuidas ta sellest alles nüüd aru sai? Ta istus ebamugaval toolil ja õõtsutas ennast sellel edasi-tagasi, enda ümbert kinni hoides, end lohutada püüdes.

Ta oli olnud rumal ja isekas, joostes ära oma probleemide eest, selle asemel, et täiskasvanud inimese kombel nendega tegeleda. Terve elu oli põgenenud. Ja lõpuks said probleemid ta ikkagi kätte. Ja nüüd pidi ta omakorda teistele inimestele probleeme tekitama, neile, kellele ta kõige vähem probleeme tekitada tahtis.

Ta tõusis püsti, astus ukse juurde ja tagus rusikaga sellele. Ta pidi peatama selle, et ta poeg peaks tema probleemidega tegelema. Ta oli ju läinud, lootes, et ilma temata on pojal parem elu, ja kõigi märkide järgi tal oligi. Mis kasu sellest kõigest oli, kui ta nüüd läheb ja poja elu taas uperkuuti pöörab? Milleks talle on vaja sellist ema? Tal juba on keegi, kes on olnud ema eest, sellise ema, keda poeg vääris. Või nii ta eeldas, sest miks muidu oleks Mike valetanud. Midagi head oli tema teost tulnud. Mitte talle endale, aga teistele. Ja see oli ju ometi midagigi. Kas polnud emade kohus oma elu ja õnn oma laste heaolu nimel ohvriks tuua? See polnud küll päris nii välja kukkunud, nagu ta lootnud oli, aga suures plaanis olid asjad läinud vist isegi veidi paremini, kui tema planeerida oleks osanud. Ta tagus tugevamalt ja kiiremini. Keegi pidi tulema ja kuulma, mida tal öelda on.

Lõpuks tuli uurija kulmu kortsutades tagasi.

„Ma mõtlesin ümber,“ hingeldas naine. „Ma saan teisiti tõestada oma isikut. Pole vaja Alexile helistada.“

Uurija ristas käed rinnal ja kergitas kulme.

„Kell, mu vanaema kingitus,“ kähistas ta. „See tõestab, et ma olen Alexi ema ja Patricia McNamara.“

„Kell,“ küsis uurija kahtlevalt. „See ei tõesta midagi. Sa võisid selle varastada või pandimajast osta.“

Naine vaatas uurijale tummalt otsa.

„Mis eesmärki see teeniks,“ küsis ta õlgu kehitades.

„Ma jõudsin talle juba helistada,“ vastas uurija külmalt. „Ta tahab sinuga enne kohtuda.“

Naine tuikus ja otsis tuge tooliseljalt.

„Alex?“ küsis ta.

„Ta ei olnud üllatunud,“ jätkas uurija. „Tundus, et ta on seda kõnet oodanud.“

„Ma olen alati mõelnud, milline inimene temast sirgus,“ sõnas naine pärast pikka vaikushetke.

Uurija vaatas naist kaastundlikult. Emasüda. Alles mõned minutid tagasi oli ta veendunud, et ei soovi oma lapse ellu sekkuda, sest see tundus lapse suhtes õiglane ja hooliv. Uurija jälgis kuidas politseinik naise kinnipidamisruumi juhatas. Midagi oli temas muutunud. Ta kõnnak oli sirgem ja julgem, ta pea püsti ja õlad ranged. Uurija ei teadnud, et näeb seda naist viimast korda. Et paari tunni pärast leiab valvur naise ruumist elutuna ja lahkamine tuvastab, et naine põdes viimases staadiumis munasarjavähki, ise sellest teadmata. Arst, kes lahkamist teostab, ütleb, et pole iial midagi sellist näinud ja imestab, et kuidas see naine üldse funktsioneerida sai, kuidas ta valudega toime tuli. Kuna süüdistatavat pole, siis uurimine lõpetatakse ja naine maetakse riigi kulul märgistamata hauda.

See naine oli oma 60 aasta jooksul elanud vähemalt kolmekümne inimese elu. Ta oli olnud ettekandja, koristaja, assistent, kassapidaja, andmesisestaja, müügiesindaja, hooldaja, taksojuht, köögiabiline, abiõpetaja, kojamees, nõustaja, häkker ja . Tal oli lugusid, mida ta kunagi kellegagi jagada ei saanud. Ta oli kogu maa risti-põiki läbi rännanud otsides oma kohta, otsides iseennast, oli põgenenud ja lootnud, et ta leitakse, oli olnud nähtamatuna kõigi silme all, ning vajub nüüd unustusehõlma, nimetusse hauda, mida keegi ei külasta, ning kuhu mõnekümne aasta pärast uus, samasugune nimetu, peale maetakse. Uurija mõtles, et kas inimese elu eesmärk on lihtsalt elada, võid endast midagi maha jätta, tulevastele põlvkondadele. Sest see naine oli elanud, rohkem kui nii mõnigi teine. Aga nüüd näib see kõik tühine ja väärtusetu, odav ning räpane.

 

 

Kokkulepitud ajal istus Alex politseihoones ja ootas, et uurija tema juurde tuleks. Pool tundi hiljem naine tuligi ja vabandas hilinemise pärast. Ta palus noormehel endaga kaasa tulla. Nad võtsid istet, kumbki teisel pool ülekuulamislauda, sama lauda, kus naine alles nädalapäevad tagasi Alexi isaga vastakuti oli istunud. Uurija tõstis lauale pruuni pappkasti naise isiklike asjadega, mis teda kinni võttes tema juurest leiti. Iga asi eraldi kiletaskus. Alex vaatas seda varandust arusaamatusega. Uurija selgitas talle asjaolusid, kuidas naine oli ootamatult haiguse kätte surnud ja seetõttu pole ka DNA analüüs enam vajalik. Alex noogutas endamisi ja tänas. Küsis, et miks siis need asjad talle anti. Uurija vastas, sest tema on ainus, kes naise isiku vastu on huvi ilmutanud, muidu läheksid need asjad utiliseerimisele. Alex küsis, kas võib, käega kasti poole osutades ja uurija noogutas. Alex võttis kastist välja kiletaskutesse pakitud riided ja tõstis need kõrvale. Ta leidis kilesse pakitud käekella, pööras selle ümber ja uurija märkas kuidas noormees hinge kinni hoidis.

„Ma mäletan seda,“ ütles ta pilku kellalt tõstmata, rohkem endale kui naisele. „Mõtlesin alati, et ema poleks sellest loobunud, ta armastas seda kella nii väga.“ Mees tõstis punased silmad ja küsis, kas võib selle endale võtta, mälestuseks. Uurija noogutas. Alex tõusis püsti, tänas naist käepigistusega ja pöördus minekule. Ukse juures pööras end ringi ja küsis, mis temast sai. Uurija seletas, et kõik tuvastamata isikud kremeeritakse ning maetakse numbrilistele hauaplatsidele. Alex noogutas. Kas ta teab numbrit, küsis ta.

„Ei, aga ma võin selle järele uurida,“ vastas naine.

„Aitäh,“ kostis noormees, „ma oleks väga tänulik.“ Ta lahkus, pigistades peos tugevalt väikest kullast käekella, millele oli graveeritud tema sünnikuupäev ja tema ema nimi.

 

 

Sa võid oma lähedaste jaoks mitu korda surra. Iga kord erineval moel. Ka siis võid surra, kui sa pole kunagi elanudki. Alex polnud oma ema kunagi tundnud. Naine, keda ta mäletas, oli võõras, kuni ilmus uus naine, kes oli võõras, aga kes ilmutas siirast hoolt. Ometi oli mees alati tundnud, et see naine, olgugi suurepärane ning suure südamega, pole tema ema. Aga nad said hästi läbi ja isa näis õnnelik. Nii surigi Alexi ema esimest korda.

Aastad möödusid ja elu läks edasi. Alex unustas oma surnud ema ja ei mõelnud talle kuigivõrd. Lõpuks hakkas ta mõtlema, et oli endale ette kujutanud, et tal kunagi teine ema üldse oli. Üksikud lapsed loovad endale sageli väljamõeldud sõpru, kui neil pole päris sõpru või õdesid-vendi kellega mängida. Emal oli olnud depressioon ja ta oli palju tööl, ehk mõtles Alex endale välja ema, keda ta igatses ja kui siis ema koduseks jäi, polnud see enam sama ema, keda Alex ette oli kujutanud. Ainult vahel harva, mingid detailid ei klappinud, mis panid Alexi oma esimest ema meenutama.

Kui siis talle helistati, kirjeldades naist, kes väidab, et on tema ema, polnud ta üllatunud. Sisetunne oli hoiatanud, et see võib kunagi juhtuda. Et surnu otsustab ellu tagasi tulla.

Ja nüüd siis oli tema ema teist korda surnud, kuigi ta polnud Alexi jaoks ei esimesel ega teisel korral elanudki.

Ühel päeval sureb Alexi ema kolmandat korda. See ema, kes on Alexile kõige rohkem ema eest olnud.

Huvitav on see inimese elu. Surma täis. Muudkui ootad seda, et ta tuleks. Viisil või teisel. Elu on üks, aga sureme kõik mitu korda.