Tänusõnad

... sest see pole ju muidu romaan, kui sellele ei järgne autori kommentaar ning tänu.

Esiteks soovin ma tänada kõiki teid, kes jaksasid selle loo lõpuni lugeda ja eriliselt kõiki teid, kes suutsid oma kommentaarid ja küsimused endale hoida. Nüüd siis on teie kord ja ma hea meelega kuulan ning võimalusel arvestan ka märkustega. 

Aga eriline tänu läheb siin Maarjale, Anule ja Marjule, kes lugesid mu esimest mustandit ja pöörasid mitmele kitsaskohale tähelepanu ning mida ma ka agaralt rakendasin.

Loomulikult ei saa mainimata jätta ka Jutujahi võistlust, kuna see sai kogu loo katalüsaatoriks ning see selgitab ka puhuti ehk napakaid pealkirju, mis peatükkidele on jäänud, nagu austusavaldus langenutele või nii. Minu jaoks said need peatüki peakirjad majakateks teel, mille järgi joonduda ja koduni tee leida. Mõte romaan kirjutada tundus alati ülejõu käiv, aga kirjutada peatükk, see tundus tehtav. Kirjutama asudes ei olnud mul lugu lõpuni planeeritud ja kavandatud. Tihti ei teadnud ma isegi, kuhu ma välja jõuan ning vaatasin lihtsalt, kuidas sõnad mu seest omavoliliselt välja voolasid, justkui mul poleks nende saatuse üle mingit kontrolli. Selletõttu ei maksa siit ka mingit moraali või õpetust otsida, kui leiate, siis tore, aga mina pole seda vähemalt teadlikult siia sisse kirjutanud. 

Lugu ise, või vähemalt selle algus, on mu sees elanud pisut üle kahekümne aasta. Nimelt tabas mind pärast esimese poja sündi masendus ning süütunne. Umbes sel ajal, kui poiss sai kolmekuuseks. Tundsin väga tugevalt seda, et mu laps ja mees väärivad paremat ema ja naist ning mõtlesin aktiivselt sellele, et neil oleks parem, kui mind ei oleks. Viibisime tol ajal seoses abikaasa tööga eraldatud maakohas, mille lähedal asus veehoidla. Käisin pojaga selle veehoidla juures regulaarselt kärutamas, vaadates tammilt alla voolavat vett ja fantaseerides sellest, kuidas ma kukutan ennast vette ning suured mürisevad veealused ventilaatorid mu keha tükkideks rebivad. Arvestasin, et kui ma oodatud ajaks koju tagasi ei jõua, siis mu mees tuleb meid otsima ja leiab poja kärust. Oleksin jätnud kirjakese või mingi märgi, mis lühidalt juhtunut selgitaks. Kujutasin endale ette, et kui mind ees ei oleks, oleks see mu lähedastele suureks kergenduseks. Surra ma siiski ei soovinud. Lihtsalt kaduda ja kusagil mujal alustada, samal ajal eemalt oma lapse käekäigul silma peal hoides. Mõtlesin sellele, et kõige lihtsam oleks kaduda mõne suure katastroofi ajal nagu laevahukk või tulekahi, kus üldiselt valitseb suur segadus ja inimesi jääb kadunuks, kes hiljem hukkunuks kuulutatakse. Hiljem läks see tunne üle ja kadumisest ma enam ei fantaseerinud. Kuni siis tuli Jutujaht ja see kunagi välja mõeldud uitmõte oma elu elama hakkas. 

Tol ajal ma seda muidugi ei teadnud ega osanud kahtlustadagi, et tegelikult märkimisväärne hulk vastsetest emadest tunneb kõikehõlmavat masendust ning süütunnet ning planeerib oma vastsündinu juurest minema minna. Seda kõike olen ma alles aastate ja teiste emade lugusid kuulates teada saanud. Seega on see lugu mõnes mõttes minu poolne austusavaldus emadele, kes teevad oma parima, et oma lapsi kasvatada, enda heaolu ning vajadused sageli tahaplaanile jättes. 

Selle romaani pühendan ma Martinile. Aitäh, et uskusid minusse enne, kui ma ise uskusin. Ilma sinuta poleks seda siin.