Peatükk Viieteistkümnes

Sa loed mu mõtteid

 

Koju tagasi jõudmiseks valis Patricia rongisõidu. Kuigi ta oli öö hotellis veetnud, vajas ta lisaaega oma mõtete lahkamiseks. Aega ja ruumi. Kiired lennusõidud ei pakkunud seda luksust. Seal käis kõik konveiermeetodil - hops peale ja vups kohal! Patricial oli aga vaja juhtunut seedida ja enda meelt rahustada, et ta koduste juurde naastes suudaks olla tavapärane. Mehele ja lastele oli ta rääkinud, et läheb New Yorki kunagise kolledžikaaslastega toredat nädalalõppu veetma ja kuigi nood olid olnud üllatunud sellest, et esimest korda endisi koolikaaslasi mainiti, siis Patricia oli selgitanud, et kolledžiaastad möödusid peamiselt tehes asju, mida ta hea meelega ei meenutaks ning oli isegi üllatunud, et üks neist ta Facebookis üles otsis ja kohtumisele kutsus.

„Ma pole neid tüdrukuid kolmkümmend aastat näinud, täitsa tore oleks näha, millega nad nüüd oma elu sisustavad,“ vastas ta üleliigseid küsimusi vältides, mille peale talle kena nädalavahetust sooviti ja hiljem põhjalikku protokolli oodati. Kui ta peaks nüüd koju tagasi minnes tajutavalt endast väljas ja eemalolev paistma, ärataks see kahtlemata küsimusi ja ta polnud valmis valesid esitama. Liiga palju oli juba valesid selles peres, polnud vaja neid asjata juurde tekitada.

Patricia oli just saanud ühe poja võrra rikkamaks ja ühe lapse kaotanud. Olgugi, et ta oli mõlemad pojad juba kakskümmend aastat tagasi kaotanud, siis oli see kõik ikkagi uus ja värske lein.

Esimene kord kaotas ta oma lapsed sundusest. Tal polnud muud võimalust, kui nad jätta. Seda lugu oli ta endale aastate jooksul nii sageli jutustanud, et selle tõepärasuses ta enam ei kahelnud. Jah, kui saatus poleks sekkunud ja kui ta poleks tookord kadunud ja leitud ning kellegi teise pähe arvatud, siis ilmselt poleks ta ise kunagi mehe juurest lahkunud. Tema arusaam lojaalsusest pere vastu oli see, milles teda kasvatatud oli. Tema vanaema oli kannatanud oma mehe vägivalda, tema ema oli kannatanud ja nad olid kasvatanud ka teda kannatama. Naisest sõltus pere vastupidavus ja õnn. Naise ülesandeks oli luua kodust rahusadam, kus kõigil on hea. Kus kardinad on triigitud ja need saab öö saabudes akende ette tõmmata, et võõraste pilgud ei pääseks piiluma, mis nende taga toimus. Kodu pidi olema koht, kus lastel on lõbusad hommikusöögid ja rahustavad magamaminekurituaalid. Kodu pidi olema rahusadam märatseva välismaailma eest, varjupaik, kaitsemüür ja kindlus. Kuna meeste töö oli käia väljas, selles hirmsas ja kohutavas maailmas, teenimas raha, et peret ülal pidada, siis kogu kodune olme, oli naiste vastutusala. Kui kodus kellelgi hea polnud, lastel või mehel, siis oli see naise tegemata töö ja kui mees pidas õigeks naist selle tegemata jäämise eest moel või teisel karistada, siis tuli see välja kannatada ja järgmine kord paremini proovima.

Sellest, et ühele kibestunud ja vägivaldsele mehele oli võimatu meele järele olla, saadi liiga hilja aru. Selleks ajaks oldi juba perekonda liiga palju investeeritud, lapsed saadud, naabritele ja kõrvalseisjatele lugusid kokku valetatud ja abist loobutud. Nii kaevasidki need naised ise endale pisitasa väljapääsmatuid kuristikke, millesse langeda. Neid lõhesid nimetati „lojaalsuseks“ ja „armastuseks“. Sa armastasid oma meest ja andsid endast parema, et ta oleks rahul. Kui ta rahul polnud, siis sellepärast, et sa ei armastanud piisavalt, tuli rohkem pingutada, tuli rohkem armastada. Lojaalsusest mehe vastu ei saanud sa tema pahameelest ja rusikahoopidest sõbrannale ega naabrinaisele pihtida. Nõndasamuti ei saanud sa ka ukse taha ilmunud patrullile, kelle naabrid olid väljakutsunud, tunnistada, et sa polnud ise vannis libisenud, trepist kukkunud, hooletult pead vastu uksepiita löönud, ikka lojaalsusest. Ja armastusest. Armastusest oma laste vastu, kes ei tohtinud näha, kuidas nende isa, keda nad austama pidid, politseinike poolt käeraudu oleks pandud ja patrullauto tagaistmele surutud. Armastusest laste vastu ei saanud sa koos lastega ära minna, sest nad oleksid hakanud isa igatsema ja sind vihkama. Armastusest laste vastu sa jäid ise ka edasi, sest kuidas oleks sa suutnud elada ilma nendeta. Ainus, kellele su armastus ja lojaalsus viga tegid, olid sa ise. Ja oma vanaema ning ema pealt sa teadsid, et viga oli sinus endas, et sa ei pingutanud piisavalt, et sa polnud piisav. Kui sa oleksid rohkem teinud, rohkem armastanud, siis oleks sind koheldud ka teisiti. Seda, et sa pidid ka enda vastu truu ja armastav olema, seda sulle ei õpetatud. Naised polnud selleks loodud, et nende eest oleks pidanud hoolt kandma, naised olid ju loodud mehe pärast, mitte mees naise. Mees võttis naine, mitte naine ei läinud mehele. Naisel polnud kõige selle juures erilist sõnaõigust.

Mõni naine arvas, et temal on sõnaõigus. Nad läksid ära, mõnikord üksi, sageli koos lastega. Need naised ei olnud lojaalsed ja armastavad. Nad olid perelõhkujad, litsid, rongaemad, isekad ja nõrgad. Need naised polnud mingid õiged naised. Polnud harukordne, et nad tuhka pea peale raputades tagasi roomasid. Ainult selleks, et veel rohkem mehe käest kolakat saada. Ja uuesti põgeneda ja tagasi tulla. Selliste naabriks oli päris keeruline olla. Kunagi ei teadnud, kas hommikul pannkoogijahu laenama minnes võis räsitud mehe käest küsida, kas Anna ka kodus on, või oli targem oma palve otse mehele esitada. Mõned naised otsisid varjupaika järgmise mehe juures, kes neid sugugi meeldivamalt ja lahkemalt ei kohelnud. Oli naisi, kes püüdsid üksi hakkama saada, ja kelle lapsed vanemliku järelevalve puudumise tõttu metsikuteks ja taltsutamatuteks kasvasid ning silmnähtavalt oma ema põlgasid ning noormehed võisid oma ema vastu samasugust vägivalda ilmutada, nagu olid varem oma isa tegemas näinud. Naisi, kes olid läinud ja kelle elu seetõttu oli märgatavalt paranenud, neid ei teadnud keegi. Ei käinud nõnda, et naine võttis kätte ja rikkus meestemaailma reegleid ning pääses sellest karistamatult. Ühel või teisel viisil pidi ta oma karistuse kätte saama ja kui valida, siis parem oli see karistus kätte saada triigitud kardinate taga oma mehe käest, kus naisel oli vähemalt mõningane stabiilsus ja turvatunne, kui minna laia maailma ning silmitsi seista ohtudega, mida oodata ei oska.

Paljud naised siiski ilmselt unistasid salaja sellest, et lähevad oma mölakast mehe juurest minema ja alustavad kusagil uut elu. See alternatiivne reaalsus, mille need naised oma peas endale lõid, pakkus vajalikku kosutust ja lohutust, et päris maailmaga toime tulla. Tegelikke samme nad olukorra muutmise suunas kunagi ei astunud. Ei pakkinud kotte, ei ostnud lennupileteid, ei istunud autosse ega sõitnud päikeseloojangu suunas.

Patricia oli oma eelmises elus olnud üks nendest naistest, kes unistuste jõul edasi suutis kannatada. Ta teadis, et ta ei läheks kunagi, ei jätaks oma poegi, ega jätaks ka meest poegadest ilma. Sest kuigi Bert kohtles teda halvasti, siis oma poegi ta jumaldas. Nende nimel oli ta kõigeks valmis. Ainsad pikemad perioodid, kus mees ka tema vastu kätt tõstmast hoidus, olid naise lapseootuskuud. Üheksa kuud sinika ja verevalumivaba elu. Head ajad. Mees ise ei saanud arugi kui palju valu ta naisele põhjustas. Enamasti juhtus see suure stressi ja rohke alkoholi mõjul ning kaineks saades ei mäletanud mees eelmise õhtu intsidendist midagi. Vahel koguni küsis, et kust naine ühe või teise sinika saanud on ja kui naine midagi ebamäärast vastas, siis naeris ja ütles, et küll ta on endale ikka kohmaka naisukese saanud ja andis valutavale kohale tugeva matsuva musi. See, et mees meelega ja pahatahtlikult naisele liiga ei teinud, lohutas teda ja andis lootust, et kui mehel on vähem stressi ja pingeid töö juures, kui ta ise ei nääguta ega palu tal kodus midagi teha ja kui lapsed on vaiksed ning hästikasvatatud, siis jääb ka peksu vähemaks. Ta unistas, et tema armastusel on võluvägi, nii nagu lapsena loetud „Kaunitari ja koletise“ muinasloos, kus kauni naise lahkus ja suur süda, murrab needuse ning koletisest saab prints.

Selgus, et see polnud tema muinaslugu. Tema lugu pidi saama teistsuguse lõpu. Õnneliku, kahtlemata, aga hoopis teise printsiga, printsiga, kes pole kunagi koletis olnudki.

See mõte pani teda naeratama. Mõte sellest, et Mike on prints, kes ta päästis koletise käest. Poleks olnud Mike selline mees nagu oli, oleks ta Berti juurde tagasi läinud. Kui talle meenus kogu elu enne peatraumat, oli tema esimene instinkt kõik üles tunnistada ja koju tagasi minna. Igatsus poiste järele oli tohutu. Aga ta oli juba olnud Mike’iga koos ja näinud mehe lahkust ning soojust. Kuna kohtlemine, mille osaliseks ta ootamatult sai, võttis ta kohmetuma ja muutis härdaks, siis otsustas ta jääda. Trauma oli teda nõrgaks muutnud ning ta tundis, et ei suuda Berti vihahooge taluda ning nende vältimiseks ennast kahekordseks kringliks väänata. Tal oli plaan end koguda, taastuda ja siis koju tagasi minna. Kuid iga mööduva päevaga muutus selle plaani teostamine keerukamaks. Ta polnud naine, kes suhetest minema kõndis. Ei suutnud ta Berti juurest minna, kuigi too teda peksis ja alandas, ammugi ei suutnud ta minna Mike’i juurest, kes teda hellitas ja poputas.

Nii möödusid nädalad ja kuud. Teadmine, et Bert oma lapsi armastab ja neile kunagi liiga ei teeks, sest nad olid ju ikkagi poisid, tütarde osas ta nii veendunud poleks olnud, leevendas ta süümepiinu laste hülgamise osas. Võib-olla oligi ta halb naine ja ema, mõtles ta. Nüüd kui teda enam nende elus pole, saavad nad ehk paremini hakkama. Kuna tema kohta polnud ka tagaotsimisavaldust esitatud, keegi ei tulnud kunagi uurima, kas ta juhuslikult siiski pole keegi teine kellena end esitleb, siis järeldas ta sellest, et puudust temast ei tuntud. Näis, et kõigil oli nii parem, et tema eelmine versioon oli hukkunud ja tema uusversioon sai jätkata kellegi teise poolt maha jäetud elu.

Selles uues elus õppis ta, et armastus ja lojaalsus ei ole mitte augud, kuhu ennast kaevata ja peita, vaid need peaks olema kõrgendikud, mille otsas end turvaliselt ja väärikana tunda. Ta sai aru, et armastus ei tähenda valu ja kannatamist, mõistis, et lojaalsus ei tähenda valetamist ja varjamist. Mõistis, et kodu saab ka naisele pakkuda turvatunnet ning kaitset. Ta nägi, et perekond ei ole naise hobi vaid see on kõigi selle liikmete koostööprojekt. Pereõnn ei sõltunud naise ohvritest, see sõltus ühisest panusest. Mike ei olnud mees, kes oleks otsinud süüd naises, ta oli mees, kes otsis võimalusi probleeme lahendad. Ta polnud mees, kes enesevalitust kaotades naist oleks löönud, ta oli mees, kes vihasena läks muru niitma, garaaži autot putitama või keldrisse keskkütte katelt katlakivist puhastama. Paar tundi hiljem tuli ta rahunenuna tagasi ja ütles, et tal oli vaja auru välja lasta. Naine õppis, et on ka teisi võimalusi auru välja laskmiseks kui oma naist tumelillaks klohmida.

Lapseootusuudised tähendasid naise jaoks uut moodi õnne. Need olid õnneuudised mitte ainult selle pärast, et teda ootasid ees üheksa kuud peksuvaba aega vaid need tõid kaasa õnne uue elu pärast ja rõõmu Mike’i jaoks, kes oli ikka suurest perest unistanud. Mike oli ka hea isa, niivõrd kui oli hea abikaasa. Ka see tuli naisele üllatusena, et saabki olla hea mitut moodi, mitte ainult valitud viisil. Lapseootus tähendas Patriciale aga ka meeldetuletust eelmisest elust ja lastest, kelle saatuse kohta tal igasugused teadmised puudusid. Rumalad inimesed soovitavad lapse kaotanud vanematele uued lapsed teha, nagu suudaks uus laps kunagi eelmisi asendada. Iga uus laps tuletab eelmisi, kaotatuid, hoopis valusamalt meelde. Inimsüda on keerukas aparaat – üksteise kõrval, teineteisest sõltumata, elavad selles lahedasti nii valu kaotuse kui õnn leitu pärast. Üks ei valitse teise üle, nad isegi ei konkureeri.

Nii elasidki nad aastaid. Õnn ja valu. Ühe naise südames.

Nüüd aga oli valu ühe korraga rohkem saanud. Kahetsusvalu, süütundevalu. Miks ta ometi oli oma pojad jätnud? Kuidas sai ta nii isekas olla? Ta ju teadis, milline mees on Bert. Ta oli tundnud tohutut kergendust, kui mehe käest pääses, et tema juurde naasmine oli välistatud. Aga ta oleks pidanud oma lapsed selle jõhkardi käest omale saama. Vähemalt tegema oma parima, et neid enda juurde saada. Aga ta teadis, milline mees on Bert. Kättemaksuhimuline ja kade. Ta poleks kunagi oma lastest loobunud, pigem andis need võõrastele kasvatada, kui Patriciale. Ta oleks kohtus lasknud naise hoolimatuks emaks tunnistada ja raha tal oli, mis oleks garanteerinud osava advokaadi, kes oleks kohtus kinnitanud, et naisel on mehega hea elu ja ta soovib vaid põlgusest mehe vastu oma peret lõhkuda. Polnud ju ta kunagi ühtegi avaldust politseis perevägivalla kohta esitanud ega ükski arst tema väidetavaid vigastusi registreerinud. Nii oli ta endale tol korral kinnitanud, kui otsustas jäädagi edasi Patricia rolli. Ta oli otsustanud valida uue pere ja ignoreerida vana valu. Maxi naasmisega tema olevikku aga sündis see valu uuesti. Uus valu. Tutikas valu. Sellele oli vaja ruumi teha. Ja ruumi tegemine võttis aega. Rohkem kui üks kiire lennusõit New Yorgist Minnesottasse. Ka rongisõidust ei pruukinud piisata, aga see oli siiski parem. Kolmkümmend tundi, viie tunni asemel.

Valu laste hülgamise pärast oli olnud Patricia ustav kaaslane kõik need kakskümmendaastat. Selle valuga aitas toime tulla teadmine, et poistega on kõik korras. Nüüd oli muidugi imelik mõelda, et kuidas sai naine nii kindel olla, et nendega kõik korras on. Ja isegi kui oli, siis miks polnud ta seda üle kontrollinud. Kuigi ta mõistis, et ta poleks saanudki kuidagi kontrollida, siis oleks tal ometi lihtsam endale andestada, kui ta oleks vähemalt püüdnud. Aga ta polnud kunagi püüdnud. Ta oli mõelnud sellele ja end ümber veennud, et see ei teeks ühelegi asjaosalisele head. Kui üdini isekas mõte! Enda südamerahustuseks lausutud tühjad sõnad. Temal oli mugavam mitte teada ja end kahetsuses piinata. Oleks ta Mike’ile kordki üles tunnistanud, millega oli hakkama saanud, oleks ta tänavale visatud, ta oleks ilma jäänud sellest ilusast elust, milles end ärateenimatult leidis. Emad peaksid end ohverdama laste nimel, mitte enda õnne pärast oma lapsi ohverdama. Tema polnud ema nimegi ära teeninud. Tema lapsed olid ema õnne nimel ohvriks toonud oma lapsepõlve, oma kodu, suhted isaga ja kõige lõpuks oli üks toonud ohvriks oma elu. Mõlemad, kui lõpuni aus olla. Sest mis elu saab ka Maxil enam olla.

Patricia oli arvanud, et süümepiinad, valu ja igatsus on piisav karistus laste juures lahkumise eest, aga enam ta selles nii kindel ei olnud. Ta tundis häbi ja viha iga kogetud rõõmuhetke pärast. Tundis, justkui oleks ta need hetked oma laste eludest röövinud ja nende arvel end hästi tundnud. Kuigi ta oleks rohkem kui midagi muud soovinud oma võla lastele tagasi maksta, neile kahjutasu tasuda, siis polnud see kuidagi võimalik. Ta ei saanud midagi nende heaks teha. Selle taipamine murdis ta südame.

Patricia vaatas aknast möödatuhisevat maastikku, puid, põlde, maju, sõidukeid ja inimesi. Aeg möödub kiiresti. Tema jaoks olid viimased kakskümmend aastat kiiresti mööda tuhisenud. Aeg enne seda oli justkui seisnud. Tõsi on, mis öeldakse, et kui sul on lõbus, siis aeg lendab. Maxi aeg oli seisnud. Ta võis suureks kasvada ja põlvpüksid viigipükste ning t-särgi triiksärgi vastu vahetada, võis habet ajama õppida ja madalamal tämbril kõneleda, aga kohvikus tema vastas istus viieaastane poiss, kes ootas, et emme temaga loomaaeda ja mänguparki läheks, kes ta juukseid sasiks ja talle unejuttu loeks. Ja kui siis Patricia oli öelnud, et „hoiame ühendust“, oleks ta nagu jälle oma ema kaotanud. Oma laste jaoks jääme ikka vanemateks, sõltumata möödunud ajast, sõltumata asjaoludest, sõltumata kasvust ja vanusest. Seetõttu me jäämegi alati ootama, et neil on vastused kõigile meie küsimustele ja lahendused kõigile probleemidele. Aga mis lahendusi või vastuseid oli Paticial enam ühele võõrale täiskasvanud mehele anda, olgugi, et vere poolest polnud võõras. Kogemuste ja sideme poolt oli. Nad võisid koos olles olla kakskümmend aastat nooremad versioonid endist, aga see oli miraaž, ajutine silmapete. Tegelikult polnud neist kummastki enam järel seda inimest, keda teine mäletas ja mäletada ning tunda soovis. Mis iganes suhe nende vahel tekkida sai, see pidi olema täiesti uus, vaba mineviku taagast. Õppida üksteist tundma algusest peale, puhtalt lehelt. Vahepealset aega polnud võimalik taaskogeda.

Mõte, et poeg lootis eest leida seda ema, keda ta arvas mäletavat, murdis naise südame, aga ka hirmutas teda. Maxi järjekindlus oli samavõrd muljet avaldav kui kohutas Patriciat. Inimene, kes on nii hõivatud oma kinnisideest, ei saanud olla stabiilne ja vaimselt tasakaalukas. Samas, tuletas ta endale meelde, ilma vanemate armastuseta kasvanud lapse puhul oli vist vaimselt tasakaalu ebamõistlik eeldada ka. Nüüd, kui nad olid kohtunud ja Max teadis oma ema kohta nõnda paljut, oli poja edasisi samme keeruline ennustada. Kas ta kavatseb siiski tema ellu tungida ja ootab, et ta kui kadunud poeg perekonna rüppe avasüli vastu võetakse? Kas ta hakkab naist ähvardama? Temalt välja pressima kiindumust või materiaalseid hüvesid? Või asendab ta ühe kinnisidee teise vastu? Patricia oli igati valmis pakkuma Maxile emalikku tuge ja kiindumust, mis ta pojale võlgu oli, aga kas sellest ikka piisab?

Oma mineviku eest ikkagi ei põgene, muigas Patricia endamisi. Kunagi oli ta kartnud oma meest, mida see talle teha võib ja kuidas tema elu rikkuda, nüüd pelgas ta sarnaseid asju oma pojalt. Oli ebamugav tunda hirmu oma lapse ees. See oli sootuks teismoodi hirm, kui tunda muret oma lapse pärast. See uus hirm oli halvav ja jõuetukstegev. Berti puhul ta oli vähemalt ette teadnud, mis puhul või moel ta karistuse võib saada. Max oli aga võõras. Oma, aga võõras.

Üle vahekäigu istus lõhkiste teksaste ja pealuusärki kandev hilisteismeline noormees, suured kõrvaklapid peas ja nina telefonis. Mis on selle mehe lugu, mõtles Patricia. Kas tal on oma vanematega head suhted, tunneb end armastatuna, tunneb, et saab loota oma vanematele või on valitud riietus ja meelelahutus trots ja mäss vanemate eelistatud elustiili vastu? Kas lapsed ongi loodud oma vanemate valikuid küsimuse alla seadma? Kes keda õieti kasvatab, vanem last või lapsed vanemat?

Noormees tundis endal Patricia pilku, tõstis ühe klapi kõrva pealt ära ja urises: „Mis vahid, kõõm? Sead oma elu kahtluse alla, jah?“

„Sa loed mu mõtteid,“ vastas Patricia endamisi ja pööras pilgu aknast välja. Elu oli kahtluse alla seatud, kahtlemata. Ükski tehtud valik polnud jäänud tagajärgedeta. Kahetseda oli korraga nii liiga hilja kui ka liiga vara.