Märts

Teate, ma pean tunnistama, et te olete nunnud. Teie, ma isegi ei tea täpselt kelle poole ma pöördun, aga kuna ma käin teiste blogisid lugemas läbi enda blogrolli, siis ma igal hommikul Bloggerisse sisse logides näen, kuidas mu viimase postituse lugemisnumber tõuseb. Ma ei tea, kas need on mu vanad lugejad, kes käivad siin vaatamas, et ehk ma olen siiski ümber mõelnud ja vajan tähelepanu ning postitan midagi või on need uued lugejad, kes kogemata ära eksinud, aga sellel viimasel postitusel on ligi neli korda suurem klikkide arv, kui mu teistel postitustel. Ja noh, mis ma oskan öelda, see on meeldiv. Meeldiv näha, et mind otsitakse ja leitakse. 

Mul selle tähelepanuga on väga keeruline suhe, tõmba-lükka suhe. Ühest küljest mulle ju tähelepanu meeldib. Ikka tõuseb suunurk, kui mõni laik või kommentaar kusagil terendab, ikka on meeldiv, kui kiidetakse ja tunnustatakse. Vahel tunnen koguni pettumust, kui mõni mu postitus ei saa piisavalt heakskiitvat tähelepanu, sest minu meelest on see vaimustav. 

Mina ja lugemisprillid.
Tänaseks on mul kolm paari lugemisprille ja minu meelest täitsa nunnud

Teisest küljest aga tähelepanul ja tähelepanul on vahe. Kui saan tähelepanu inimestelt, kes mulle ei meeldi. Või kui ma saan liiga palju tähelepanu. Patreonis kirjutasin sellest, kuidas ma ühel nädalavahetusel suurest igavusest endale Tinderi alla laadisin ja kuidas ma umbes pool tundi hiljem juba liigse tähelepanu all ägisesin ja kui õnnelik ma olin, kui mind Tinderist välja visati. Sellest, et tähelepanu mulle lämmatav on, saan ise aru ka sellest, et mul on kõik sotsiaalmeedia kontod emb-kumb kas privaatsed või vaigistatud. Või noh, vaigistatud on kõik. Ma võin päevas TikTokis ja Instas saada 50 laiki, aga kui ma sinna äppi sisse ei logi, siis ma ei tea sellest midagi. Müra väsitab ja koormab mind. Ning soovimatu tähelepanu on ka minu jaoks müra. 

Poiste tuppa sain lõpuks uue kirjutuslaua ka, selline see tuba nüüd on

Nii et ühest küljest olen ma nagu awww, te olete nii nunnud, et mu blogi külastate ja teisest küljest olen ma uhh, nii mõnus on Patreonis hingata, sest kommuun on tilluke ja kõik on omad. 

Aga ma olen elus, nagu näete. Tegelikult täiesti rõõsa ja rõõmus. Märts on olnud mõnus kuu, selline... kerge. Ma olen hingata saanud. Tunnen ennast umbes 10 kilo kergemana, kuigi füüsiline kaal on noh, umbes miljon koma kolm, aga hinges, teate, on selline vabadus. Kevad tuleb, kõik on kuidagi puhas ja värske. Esimesed vihmad on ka juba ära olnud ja tänavad on kohe tuntavalt puhtamad. Kohtingutel olen käinud. Lastega koos aega veetnud. Sõpradega. Selline rahulik ja mõnus elu.

Ma ei tea, kas see on ehk mingi allaandmise märk, et mul kuskil miski ei sügele, et ma lähen õhtul kerge meelega tuttu, magan terve öö, rõõmustan kassi paitamisest, hea raamatu lugemisest, mõnusast trennist, pehmest voodist ja sellest, et mu elus on praegu kõik täpselt nii nagu ma tahan. Ei noh, eks midagi saaks alati natuke paremaks tuunida, palk võiks olla kõrgem, auto olla korras, lapsed edukamad, olen isegi mõelnud sellele, et ma tahaks juba vanaemaks saada ja eks kodus võiks alati pisut remonti teha. Aga, kui ma näiteks täna õhtul peaks surema, siis ma saaks praegusel sekundil öelda, et mul on hea elu olnud ja ma surin õnneliku ning rahulolevana, mul ei kripelda midagi, miski ei näri, kui te mõistate, millest ma räägin. 

Võibolla on see tunne nii võimatult mõnus, kuna viimased kaks aastat tõmblesin ma palavikuliselt, kogu aeg oli hull stress ja südamevalu, pidevalt selline tunne, et ma jään maha ja ma ei jõua kuhugi, kõigeks on juba liiga hilja ja ma olen kõigeks liiga paks, loll, kole ja vana. Võimalik, et mul oli siis see kurikuulus keskeakriis, mis sees auku põletas. Igatahes, nüüd see tuli on kustunud, kahjud likvideeritud ja nagu pärast kõikelaastavat tulekahju, nii on minu sees ka toimunud puhastus ja tärkamas uus lootus ja uus elu. Ei, ma pole rase, jumala eest, ärge seda siit küll välja nüüd lugege, haha.  

Selles mõttes pole mu elus miski muutunud, kõik on sama. Ikka veel käin ma liiga palju trennis, ajan taga endast poole nooremaid mehi, sest endavanused ajavad mu heal juhul öökima ja pahemal juhul mõrvarlikuks, loen raamatuid, armastan oma lapsi ja kassi, naudin sado-maso seksi ja söön liiga palju saia ja šokolaadi. Sõnaga - elan oma parimat elu. 

Panin siia oma märtsi ilusaimad pildid ja meeldejäävamad hetked, kus üks ei välista teist. Ma ei luba, et ma hakkangi siin kord kuus märki maha jätma, ei välista ka. Tulin lihtsalt täna siia teile ütlema, et nunnud olete ja mul on ikkagi armas näha, et mind unustatud pole.