Lapsena oli kõik lihtne, sa kas olid mu sõber või ei olnud. Mõni sõprussuhe lõppes sama kiiresti, kui oli alanud. Täna oled minu sõber, sest sul on ilus uus Barbie ja sa lubad mul sellega mängida, aga homme sa pole minu sõber, sest sa oled kade ja ei luba. Iga lisandunud aastaga muutuvad sõprussuhted aina keerulisemaks. Sõpradeks on lasteaia, trenni, huviringi ja klassikaaslased, vennad-õed. Nad on sõbrad, sest nad on käepärast ja seeläbi ka ühiste huvidega.
Näiteks on minu noorimal pojal üks sõber. Temast aastakese vanem poiss, kellega nad tutvusid kodu lähedal pargis. Rohanile see poiss eriti ei meeldi. Tihti palub ta mul noorsand koju saata, kuna tal on muud, põnevamad projektid käsil. Aga ikkagi on see poiss tema sõber. Sest ta on olemas.
Kõrgkoolis ja töökohal läheb asi põnevamaks. Siis ei ole enam lihtsalt sõbrad ja mitte-sõbrad vaid on olulisuse poolest kahanevas ja hulga poolest kasvavas võrrandis: parim sõber, sõber, hea tuttav, tuttav, kooli/töökaaslane, juhututtav ja keegi, keda ma kunagi teadsin. Igaks olukorraks keegi.
Öeldakse, et püsivamad sõprussuhted luuakse põhikoolis. Ma ei allu nii vägivaldsele ettekirjutusele. Kindlasti näitab see, kui kaua on kestnud inimese vanimad sõprussuhted, nii mõndagi inimese iseloomu kohta. Nagu seegi, kui kellelgi on vaid tuttavad ja eksid, aga mitte sõbrad.
Ise ma arvan, et sõbrunen kergesti. Mulle pakuvad inimesed huvi. Mulle meeldib kuulata nende lugusid ja elada kaasa nende läbielamistele. Minu sõprade arsenalis on nii lapsepõlve sõpru, kooli ajast kui ka alles hiljuti soetatud suhteid. Tõenäoliselt kõige pikaajalisem sõprus on mul oma lihase õega. Kuigi, kui nüüd järele mõelda, siis lapsepõlves me väga sõbralikud omavahel ei olnud. Õnneks mäletab õde seda teistmoodi, aga mina mäletan, et ta oli üks väike vastik jõnglane, keda ma alatasa kantseldama pidin ja tõenäoliselt olin tema vastu üsna jäme. Meie sõprus sai hoo sisse pärast minu Tallinnasse tagasi kolimist ja iseäranis pärast lahutust. Ja aasta aasta järel olen ma seda sõprust aina enam hindama hakanud.
Lisaks on mul mõned sellised sõbrad, kes mind regulaarselt endast välja viivad. Nad ütlevad asju, mida ma kuulda ei taha. Ja siis ma solvun hinge põhjani. Kirun, ise teades, et neil oli omamoodi õigus ja saan asjast üle. Annan neile andeks ja olen salaja tänulik selliste otsekoheste ütlemiste eest, mis mind ikka maa peal hoiavad ja elus õige suuna kätte näitavad.
Kõige hirmsamad on sellised sõprussuhted, mis nagu polegi päris sõprus, sest iga kord pärast nendega kohtumist tunned ennast kohutavalt halvasti. Psühholoogid nimetavad neid mürgisteks suheteks. Maakeeles kutsutakse neid vahel veel ka energiavampiirideks. Need on nii salakavalad suhted, et sageli kulub aastaid, või isegi aastakümneid enne kui sa aru saad, kuidas need sind tegelikult mõjutavad ja siis kulub veel aega, et nendest isikutest oma elus lahti lasta. Meid on ju lapsepõlvest saadik õpetatud viisakad olema. Juba liivakastis pidid sa oma mänguasju teistega jagama. Ja sünnipäeval kommi tervele klassile pakkuma, isegi sellele poisile, kes sulle vahetunni ajal kuklasse sülitas ja veneruss-kapsaussiks kutsus.
Sellest sisse juurutatud käitumismustrist on äärmiselt raske välja tulla. See nõuab kõva praktikat ja enda mõtteviisi ümber kasvatamist. Mürgised inimesed selle peale loodavadki, et kõik hästi kasvatatud empaatilised olendid nendega ikka edasi suhtlevad, olenemata tunnetest, mis see neis tekitab. Aga ei peaks. Nii nagu me viskame kapist välja hallitanud sepiku ja mädanenud virsikud, nii peaks me toimima ka inimestega, kes meis häid emotsioone ei tekita. Kellega suhtlemisest me peame mitu päeva toibuma. Kelle nime nutiseadme ekraanilt nähes, tekib meil raskustunne ja õõvastus. Sest sõbrad on tähtsad. Nad mõjutavad meid palju rohkem, kui meile tunnistada meeldiks. Laskem siis oma ellu ainult neid, kes meie elukvaliteeti parandavad ja kellega suhtlemine meid siiralt rõõmustab.
Mida arvate teie, kas kõigi inimestega peab tingimata suhtlust jätkama, lootuses, et nad ühel päeval tänu meie positiivsusele muutuvad? Kui lihtne üldse on kedagi oma elust välja lõigata? Kas peaks enne suhte katkestmist oma tegutsemist põhjendama või pole sellel mõtet?
Näiteks on minu noorimal pojal üks sõber. Temast aastakese vanem poiss, kellega nad tutvusid kodu lähedal pargis. Rohanile see poiss eriti ei meeldi. Tihti palub ta mul noorsand koju saata, kuna tal on muud, põnevamad projektid käsil. Aga ikkagi on see poiss tema sõber. Sest ta on olemas.
Kõrgkoolis ja töökohal läheb asi põnevamaks. Siis ei ole enam lihtsalt sõbrad ja mitte-sõbrad vaid on olulisuse poolest kahanevas ja hulga poolest kasvavas võrrandis: parim sõber, sõber, hea tuttav, tuttav, kooli/töökaaslane, juhututtav ja keegi, keda ma kunagi teadsin. Igaks olukorraks keegi.
Öeldakse, et püsivamad sõprussuhted luuakse põhikoolis. Ma ei allu nii vägivaldsele ettekirjutusele. Kindlasti näitab see, kui kaua on kestnud inimese vanimad sõprussuhted, nii mõndagi inimese iseloomu kohta. Nagu seegi, kui kellelgi on vaid tuttavad ja eksid, aga mitte sõbrad.
Ise ma arvan, et sõbrunen kergesti. Mulle pakuvad inimesed huvi. Mulle meeldib kuulata nende lugusid ja elada kaasa nende läbielamistele. Minu sõprade arsenalis on nii lapsepõlve sõpru, kooli ajast kui ka alles hiljuti soetatud suhteid. Tõenäoliselt kõige pikaajalisem sõprus on mul oma lihase õega. Kuigi, kui nüüd järele mõelda, siis lapsepõlves me väga sõbralikud omavahel ei olnud. Õnneks mäletab õde seda teistmoodi, aga mina mäletan, et ta oli üks väike vastik jõnglane, keda ma alatasa kantseldama pidin ja tõenäoliselt olin tema vastu üsna jäme. Meie sõprus sai hoo sisse pärast minu Tallinnasse tagasi kolimist ja iseäranis pärast lahutust. Ja aasta aasta järel olen ma seda sõprust aina enam hindama hakanud.
Lisaks on mul mõned sellised sõbrad, kes mind regulaarselt endast välja viivad. Nad ütlevad asju, mida ma kuulda ei taha. Ja siis ma solvun hinge põhjani. Kirun, ise teades, et neil oli omamoodi õigus ja saan asjast üle. Annan neile andeks ja olen salaja tänulik selliste otsekoheste ütlemiste eest, mis mind ikka maa peal hoiavad ja elus õige suuna kätte näitavad.
Sellest sisse juurutatud käitumismustrist on äärmiselt raske välja tulla. See nõuab kõva praktikat ja enda mõtteviisi ümber kasvatamist. Mürgised inimesed selle peale loodavadki, et kõik hästi kasvatatud empaatilised olendid nendega ikka edasi suhtlevad, olenemata tunnetest, mis see neis tekitab. Aga ei peaks. Nii nagu me viskame kapist välja hallitanud sepiku ja mädanenud virsikud, nii peaks me toimima ka inimestega, kes meis häid emotsioone ei tekita. Kellega suhtlemisest me peame mitu päeva toibuma. Kelle nime nutiseadme ekraanilt nähes, tekib meil raskustunne ja õõvastus. Sest sõbrad on tähtsad. Nad mõjutavad meid palju rohkem, kui meile tunnistada meeldiks. Laskem siis oma ellu ainult neid, kes meie elukvaliteeti parandavad ja kellega suhtlemine meid siiralt rõõmustab.
Mida arvate teie, kas kõigi inimestega peab tingimata suhtlust jätkama, lootuses, et nad ühel päeval tänu meie positiivsusele muutuvad? Kui lihtne üldse on kedagi oma elust välja lõigata? Kas peaks enne suhte katkestmist oma tegutsemist põhjendama või pole sellel mõtet?
Kommentaarid
Postita kommentaar