1990nendate aastate alguses laulis Iiri kultusbänd U2 sellest kuidas naised vajavad meest samapalju, kui kalad vajavad jalgratast. Loomulikult on väljend saanud alguse juba palju varem. Nimelt 1970nendatelt, kui naisõiguslased hirmsasti rinnahoidjaid põletasid ja muid vahvaid häppeninge korraldasid.
Ma arvan, et tänapäeval on see suhtumine ma-ei-vaja-kedagi veelgi kinnistunud. Ja pealiskaudsel vaatlusel võib kergesti jäädagi mulje, et just nii see ongi.
Ammu ei vaja naine meest selleks, et end ära elatada, äri rajada, kodu soetada ja endast märk maha jätta. Isegi laste saamiseks ei ole enam meest otseselt vaja.
Paljud naised keda ma tean saavad suurepäraselt hakkama kodu remondiga (kui tuua vastukaaluks mehed, kellele julgeb ainult kummihaamrit usaldada ja seda ka pärast YouTube koolitusvideo vaatamist). Nad teevad karjääri ja jõuavad rikaste toppi (kuigi veits kahtlane, et need kes seal päris topis, on ikka jõhkralt ilusad ja mina kui vana paranoik, kaldun arvama, et siin võis mõne lahke mehe käsi (loe: kukkur) ka mängus olla). Statistika järgi on iga viies ühepereleibkond üksikema lastega ja arvestades seda möllu, mis kevadel aastaema kandidaadi ümber lahti läks, on enamik nendest tõelised võitlejad ja saavad selle kohustusega suurepäraselt hakkama. (Ma ei räägi siin endast, mina nende hulka ei kuulu).
Kui nüüd isiklikult minust rääkida (lemmik teema), siis ma arvan, et ilma meheta on täiesti võimalik hakkama saada. Kurtsin hiljuti juuksurile, et vaevlen juba pikemat aega mingit laadi ekstensiaalse kriisi käes. Tema arvas, et see kriis võib tuleneda mehe puudumisest minu elus. Vastasin, et ma keeldun uskumast, et lahendus võib olla nii lihtne, et lihtsalt üks mees sängi ja kriis möödas. Selgus, et juuksur nii labaselt asju ei mõelnudki, ta pigem pidas vestluspartnerit silmas.
Hmm, huvitav teooria... Reaalsus on see, et mehed ja naised suhtlevad nii erinevatel tasanditel, et kui mul on vaja rääkida, siis eelistan ma siiski naise kuuljat kõrva ja vastuvõtlikku südant.
Hinges arvan ma ometi, et mehed ja naised on siia maamunale pandud, selleks, et koos olla. Ja ma arvan, et pole paremat tunnet maailmas, kui pugeda ühe suurte kätega mehe kaissu, asetada pea tema karvasele rinnale (kui veab) ja tunda, kuidas tema habetunud nägu (kui ikka hullupööra veab) sinu juustesse eksib. Selles on mehed vaieldamatult asendamatud.
Ma arvan, et tänapäeval on see suhtumine ma-ei-vaja-kedagi veelgi kinnistunud. Ja pealiskaudsel vaatlusel võib kergesti jäädagi mulje, et just nii see ongi.
Ammu ei vaja naine meest selleks, et end ära elatada, äri rajada, kodu soetada ja endast märk maha jätta. Isegi laste saamiseks ei ole enam meest otseselt vaja.
Paljud naised keda ma tean saavad suurepäraselt hakkama kodu remondiga (kui tuua vastukaaluks mehed, kellele julgeb ainult kummihaamrit usaldada ja seda ka pärast YouTube koolitusvideo vaatamist). Nad teevad karjääri ja jõuavad rikaste toppi (kuigi veits kahtlane, et need kes seal päris topis, on ikka jõhkralt ilusad ja mina kui vana paranoik, kaldun arvama, et siin võis mõne lahke mehe käsi (loe: kukkur) ka mängus olla). Statistika järgi on iga viies ühepereleibkond üksikema lastega ja arvestades seda möllu, mis kevadel aastaema kandidaadi ümber lahti läks, on enamik nendest tõelised võitlejad ja saavad selle kohustusega suurepäraselt hakkama. (Ma ei räägi siin endast, mina nende hulka ei kuulu).
Kui nüüd isiklikult minust rääkida (lemmik teema), siis ma arvan, et ilma meheta on täiesti võimalik hakkama saada. Kurtsin hiljuti juuksurile, et vaevlen juba pikemat aega mingit laadi ekstensiaalse kriisi käes. Tema arvas, et see kriis võib tuleneda mehe puudumisest minu elus. Vastasin, et ma keeldun uskumast, et lahendus võib olla nii lihtne, et lihtsalt üks mees sängi ja kriis möödas. Selgus, et juuksur nii labaselt asju ei mõelnudki, ta pigem pidas vestluspartnerit silmas.
Hmm, huvitav teooria... Reaalsus on see, et mehed ja naised suhtlevad nii erinevatel tasanditel, et kui mul on vaja rääkida, siis eelistan ma siiski naise kuuljat kõrva ja vastuvõtlikku südant.
Hinges arvan ma ometi, et mehed ja naised on siia maamunale pandud, selleks, et koos olla. Ja ma arvan, et pole paremat tunnet maailmas, kui pugeda ühe suurte kätega mehe kaissu, asetada pea tema karvasele rinnale (kui veab) ja tunda, kuidas tema habetunud nägu (kui ikka hullupööra veab) sinu juustesse eksib. Selles on mehed vaieldamatult asendamatud.
See suhtlemise teema on jah valus koht, ma hakkan tundma, et mutistun. siiani olin ka seisukohal, et kui elekter on majas, pole meest vajagi. Peab jälle tunnistama, et Looja on kõik targasti teinud...
VastaKustuta