Töötan 100% meeste seltskonnas. Ülemus on mees, kolleegid on mehed, koostööpartnerid on mehed ja lõviosa klientidest on ka mehed. Tunnen ennast töökohal väga hoituna ja naiselikuna.
Kevadel tuli meie ettevõttesse 2 ajutist töötajat. Üks nendest muulane ja teine kohalik. Mõlemad 50+ vanuses. Kuna ma enda meelest olen veel 25 aastane, siis suhtusin nendesse nagu vanaisadesse. Ehk väga toredad ja ohutud.
Juba tööintervjuul vaatas eestlasest vanaisa mind hindava pilguga. Aga ma mõtlesin, et paljugi mis, ehk mulle tundus. Siis hakkas ta mulle aeg-ajalt töökohta ümbritseval territooriumil kasvavaid lilli korjama. Minu meelest väga nunnu. Teised töökaaslased hakkasid muidugi irvitama ja ülemus küsis, et kas ma oma lastele vanaisa ei tahaks?
Sügise saabudes, kui aasalilled said maha niidetud, hakkas härra mulle salaja iga nädal lillekimpe tooma. Peitis need kiivalt teiste pilkude eest ära ja poolsosinal andis teada, kuhu ta lilled minu jaoks jätnud oli. Ikka veel ei näinud ma selles midagi veidrat. Härra tahab kolleegile lilli tuua, mis siin ikka nii erilist on? Ehk kolmkümmend aastat tagasi see oligi normaalne. Tänapäeval ostavad naised ise endale lilli. Mõnele üksikule toob abikaasa pulmaaastapäevaks mõne õie. Ammu ei peeta lillede toomist mingiks eriliseks romantiliseks žestiks.
Tol hommikul, kui härra minu käest küsis, et kas ta võib mind vahel ka kontserdile kutsuda, siis sain ma aru, et polnud nende lillede toomises midagi süütut. Ja naiivne olin vaid mina olnud, arvates, et teatud eas võib vastassoost isikule ilma tagamõtteta lilli tuua.
Teisest küljest, osa minust imetleb vanapapi julgust ja järjekindlust. Mõelda, ta on juba 7 kuud vaikselt oma asja ajanud. Praeguse "hö-hö, miš šha theed? Khülla ei tahakš thulla?" ajastul on see väga erakordne.
Kevadel tuli meie ettevõttesse 2 ajutist töötajat. Üks nendest muulane ja teine kohalik. Mõlemad 50+ vanuses. Kuna ma enda meelest olen veel 25 aastane, siis suhtusin nendesse nagu vanaisadesse. Ehk väga toredad ja ohutud.
Juba tööintervjuul vaatas eestlasest vanaisa mind hindava pilguga. Aga ma mõtlesin, et paljugi mis, ehk mulle tundus. Siis hakkas ta mulle aeg-ajalt töökohta ümbritseval territooriumil kasvavaid lilli korjama. Minu meelest väga nunnu. Teised töökaaslased hakkasid muidugi irvitama ja ülemus küsis, et kas ma oma lastele vanaisa ei tahaks?
Sügise saabudes, kui aasalilled said maha niidetud, hakkas härra mulle salaja iga nädal lillekimpe tooma. Peitis need kiivalt teiste pilkude eest ära ja poolsosinal andis teada, kuhu ta lilled minu jaoks jätnud oli. Ikka veel ei näinud ma selles midagi veidrat. Härra tahab kolleegile lilli tuua, mis siin ikka nii erilist on? Ehk kolmkümmend aastat tagasi see oligi normaalne. Tänapäeval ostavad naised ise endale lilli. Mõnele üksikule toob abikaasa pulmaaastapäevaks mõne õie. Ammu ei peeta lillede toomist mingiks eriliseks romantiliseks žestiks.
Tol hommikul, kui härra minu käest küsis, et kas ta võib mind vahel ka kontserdile kutsuda, siis sain ma aru, et polnud nende lillede toomises midagi süütut. Ja naiivne olin vaid mina olnud, arvates, et teatud eas võib vastassoost isikule ilma tagamõtteta lilli tuua.
Teisest küljest, osa minust imetleb vanapapi julgust ja järjekindlust. Mõelda, ta on juba 7 kuud vaikselt oma asja ajanud. Praeguse "hö-hö, miš šha theed? Khülla ei tahakš thulla?" ajastul on see väga erakordne.
Kommentaarid
Postita kommentaar