Tänases Eesti Ekspressis on lugu neljalapselisest perest, kes virelevad vaesuses. Väga vastik lugemine. Milleks on jälle vaja ajakirjanduses kaevata selle üle kui vähe raha neil on ja miks ometi riik ei toeta. Mul on alati nii kohutavalt kurb ja piinlik selliseid pihtimusi lugeda. Lisaks muule vihastab see tohutult.
Vihastab sellepärast, et see loob mulje, nagu kõik suurpered elaksid pidevas vaesuses ja lolluses. Vaadake ainult neid kommentaare, mis artikli kohta avaldatakse! Ja teate mis, olles ise 4 lapsega üksikema, siis ma mõistan neid õelaid kommenteerijaid suurepäraselt.
Miks on vaja teha lapsi, kui nendega hakkama ei saada? No jah, sellest ma saan aru. Paraku on viljakus päritav ja kui abort ei ole valikuvõimalus, siis ei ravi seda viljakust ei kondoomid, hormoonpreparaadid ega muu nänn, mida apteekides müüakse. Ja riik on siin kohal ka äärmiselt tõrges sekkuma. Tean omast käest, et pärast neljanda lapse sündi käisin pisarsilmil arste palumas, et nad mu steriliseeriks, kuna nagu halloo! 4 last 27 aastaselt peaks nagu juba piisav olema ja lisaks oli viimane sünnitus ka selline mille kohta ämmaemand ütles, et järgmine kord sünnitustoast 2 tervet inimest ei välju. Ja teate mis mulle öeldi? EI, sa oled liiga noor, ja äkki su olemasolevatega veel juhtub mingi õnnetus (nagu whaaat?) ja otsustad, et tahad lapsi juurde. Minu katkise emakaga? Ma ilmselt pigem adopteeriks, kui nii suur titeisu peaks peale tulema, kas te kõrgelt haritud tohter ei arva nii? Niisiis, kuigi ma nende lugu ei tea, siis tean, et lapsed ei küsi arveldusarve väljavõtet ega IQ testi tulemusi, enne kui otsustavad siia ilma sündida.
Olles igasuguse kriitika suhtes ülitundlik (kaasaarvatud kriitika suhtes, mis ainult vihjamisi minule on suunatud), olen ma oma leibkonnaseisu alati põdenud. Ma kasvasin ise suhtelises vaesuses ja tean, kui raske see võib lapsele olla. Seega soovin ma, et minu lapsed ei peaks sama taluma. Alati see ei õnnestu ja kindlasti oleks ühte või kaht last majanduslikus mõttes kordades lihtsam kasvatada. Ja kuigi minu sissetulekud on viimase 5 aasta jooksul kahekordistunud, siis on võrdselt kasvanud ka väljaminekud, sest 4 alla 10 aastast nõuavad vähem kulutusi, kui 3 teismelist.
Siinkohal pean ma tunnistama, et kuulun ka vähe haritud alamklassi hulka. Õnneks on nii palju talupoja mõistust ja ambitsiooni mulle jagatud, et ma ei pea sotsiaalameti ust kraapima või kohaliku kõrtsi ees valitsust kirudes leivaraha kerjama. Aga võib-olla on mul lihtsalt vedanud. Vedas, et laste isa maksab alimente. Vedas, et riik on tõstnud lastetoetusi. Vedas, et karjääri tegin. Vedas? No jah, vedas.
Samas on mul märkimisväärselt suur hulk tuttavaid, kes samuti juhtumisi kasvatavad 4 last. Haritud. Ülikoolis käidud ja puha. Saavad eluga hakkama. Lapsed ei pea kiirnuudleid hommikuks sööma ja remonti teevad ka sagedamini kui kord dekaadis. Miks ei taha ajakirjandus nendest artikleid treida? Pole draamat, pole lugejaid.
Või kuidas teile tundub? Milline aura on paljulapseliste perede ümber? Kas pigem negatiivne või hakkab see pisitasa paremaks muutuma?
Vihastab sellepärast, et see loob mulje, nagu kõik suurpered elaksid pidevas vaesuses ja lolluses. Vaadake ainult neid kommentaare, mis artikli kohta avaldatakse! Ja teate mis, olles ise 4 lapsega üksikema, siis ma mõistan neid õelaid kommenteerijaid suurepäraselt.
Miks on vaja teha lapsi, kui nendega hakkama ei saada? No jah, sellest ma saan aru. Paraku on viljakus päritav ja kui abort ei ole valikuvõimalus, siis ei ravi seda viljakust ei kondoomid, hormoonpreparaadid ega muu nänn, mida apteekides müüakse. Ja riik on siin kohal ka äärmiselt tõrges sekkuma. Tean omast käest, et pärast neljanda lapse sündi käisin pisarsilmil arste palumas, et nad mu steriliseeriks, kuna nagu halloo! 4 last 27 aastaselt peaks nagu juba piisav olema ja lisaks oli viimane sünnitus ka selline mille kohta ämmaemand ütles, et järgmine kord sünnitustoast 2 tervet inimest ei välju. Ja teate mis mulle öeldi? EI, sa oled liiga noor, ja äkki su olemasolevatega veel juhtub mingi õnnetus (nagu whaaat?) ja otsustad, et tahad lapsi juurde. Minu katkise emakaga? Ma ilmselt pigem adopteeriks, kui nii suur titeisu peaks peale tulema, kas te kõrgelt haritud tohter ei arva nii? Niisiis, kuigi ma nende lugu ei tea, siis tean, et lapsed ei küsi arveldusarve väljavõtet ega IQ testi tulemusi, enne kui otsustavad siia ilma sündida.
Olles igasuguse kriitika suhtes ülitundlik (kaasaarvatud kriitika suhtes, mis ainult vihjamisi minule on suunatud), olen ma oma leibkonnaseisu alati põdenud. Ma kasvasin ise suhtelises vaesuses ja tean, kui raske see võib lapsele olla. Seega soovin ma, et minu lapsed ei peaks sama taluma. Alati see ei õnnestu ja kindlasti oleks ühte või kaht last majanduslikus mõttes kordades lihtsam kasvatada. Ja kuigi minu sissetulekud on viimase 5 aasta jooksul kahekordistunud, siis on võrdselt kasvanud ka väljaminekud, sest 4 alla 10 aastast nõuavad vähem kulutusi, kui 3 teismelist.
Siinkohal pean ma tunnistama, et kuulun ka vähe haritud alamklassi hulka. Õnneks on nii palju talupoja mõistust ja ambitsiooni mulle jagatud, et ma ei pea sotsiaalameti ust kraapima või kohaliku kõrtsi ees valitsust kirudes leivaraha kerjama. Aga võib-olla on mul lihtsalt vedanud. Vedas, et laste isa maksab alimente. Vedas, et riik on tõstnud lastetoetusi. Vedas, et karjääri tegin. Vedas? No jah, vedas.
Samas on mul märkimisväärselt suur hulk tuttavaid, kes samuti juhtumisi kasvatavad 4 last. Haritud. Ülikoolis käidud ja puha. Saavad eluga hakkama. Lapsed ei pea kiirnuudleid hommikuks sööma ja remonti teevad ka sagedamini kui kord dekaadis. Miks ei taha ajakirjandus nendest artikleid treida? Pole draamat, pole lugejaid.
Või kuidas teile tundub? Milline aura on paljulapseliste perede ümber? Kas pigem negatiivne või hakkab see pisitasa paremaks muutuma?
Kommentaarid
Postita kommentaar