Eelmine nädal oli hirmus kohutav nädal. Sellest, et ma haige olin juba kirjutasin. Ja sellest, kuidas mingi raamat kogu mu piinliku täpsusega ülesehitatud eneseteadvuse upakile ajas, kirjutasin ka. Aga juhtus veel midagi. Kaks lugu.
Lugu 1 - Maailma parim ema
Käisin esmaspäeval koos kolmanda poisiga (12a) pangas ISIC kaardi järel ja pärast tegime Koduekstra poes pisut aega parajaks, et mitte õues külmetades bussi oodata. (Mäletate veel, et ma olin ju haige tegelikult.) Vaatasime lihtsalt ringi ja korraga tuleb poiss jalgulohistades minu juurde ja teatab pettunud häälel:
"Nad ei müü isegi tassi, millel oleks kirjas No 1 ema maailmas". Nagu nii armas, eks ole?
Ma nöökisin vastu, et ta ilmselt otsis hoopis tassi maailma halvim ema.
Poiss tegi selle peale õhus jutumärke. Awww, ma ütlen.
Lugu 2 - Maailma halvim ema
Järgmisel päeval sain telefonikõne oma esmasündinu (15a) klassijuhatajalt. Et kas ma ikka tean, et kutt koolis ei käi. No miks ma siis ei tea, eKool on ju suhteliselt kohustuslikuks browseri avaleheks muudetud. Olin poisiga sellest rääkinud ka ja tema väitis, et käib koolis küll, aga kooli süsteem ei registreeri mingil põhjusel tema õpilaspiletit ja süsteem märgib ta automaatselt puudujaks. Kõlab nagu käojutt, kas pole? Aga, noh, ikka ju tahad oma inglikesest head uskuda ja siis ma andsingi talle võimaluse see asi õpetajaga korda saada, sest ma olen selles suhtes ilgelt nõme ema, et ma ei hakka ise pastaka otsast puudumistõendeid välja imema, kui ma tean, et haige pole oldud ja mingit muud adekvaatset põhjust ka puudumiseks ei ole.
Igatahes, kui ma poisi jutu klassijuhatajale edasi rääkisin hakkas too naerma, sest, kui ikka kõlab nagu käojutt, siis on ka käojutt. Selgus, et poisi "süsteem" seisnes selles, et nädalavahetusel plaksutab oma pikki ripsmeid perest eemal elavale isale ja räägib sellest, millise mölaka emaga ta koos peab elama, kes ei leia nii palju aega, et haiguse puhul oma lapsele eKooli puudumistõendit saata. Süsteem töötas päris hästi, kuna laste isaga me ei suhtle ja isa ju ikka tahab oma osa lapse kasvatuses teha. Nii need puudumistõendid kenasti päevikusse ilmusidki (seda, mis toimub 35 aastase mehe peas, kui ta neid rõõmsalt allkirjastab, ilma tausta uurimata ning ilma igasuguse kriitilise mõtlemisete, ei hakka ma siinkohal isegi mitte analüüsima).
Lõpetades klassijuhatajaga telefonikõne, oli järgmine loogiline samm võtta ühendust poisi "kuriteokaaslasega" (või nagu ta ise eelistas sõnastada - "kuriteoohvriga" (las ta olla, ma ütlen, ma ei jaksa sellega praegu tegeleda)) ja panna paika edasine tegevusplaan. Plaan lihtne - tuleb poisiga maha istuda ja suud puhtaks rääkida.
Kolmapäev oligi see päev. Poiste isa tuli meie juurde ja siis me seal kolmekesi rääkisime. Nagu igas heas detektiivi loos oli ka meil vaikimisi rollid jaotatud - good cop, bad cop. Ainult, et väikse mugandusega oli meil hoopis good cop, bad bitch. Niiviisi kolmekesi arutades, koorusid poisi valed kõik ükshaaval välja ja kuigi ta üritas hirmsasti seletada ja põhjendada, siis ühel hetkel ta mõistis, et on tupikus ja väljapääsu pole. Siis tulid pisarad. Mulle meeldiks mõelda, et häbipisarad, aga kui arvestada seda, mis sellele järgnes, siis ma pole enam nii kindel.
Põhimõtteliselt selgus, et põhjus, miks laps koolis ei käi seisneb, ta-dam ta-daa (drumroll), minus. Et mina olen lihtsalt kohutavalt halb ema. Ei toeta ja pole temast huvitatud ja ei tea tema tegemisest ööd ega mütsi. Ja ei hinda tema panust kodusesse heaolusse jne, jne, jne. Kõige meeldejäävam lause oli see, kui poiss läbi tati ja pisarate teatas, et "Sa ise arvad, et oled maailma parim ema, aga sa pole! Sa oled halb ema!" (Ma muide ei arva, et ma eriti hea ema olen, ausalt.)
Niisiis. Nagu ütles mu vana sõber Freud - kõiges on süüdi ema. Tark mees.
Nädala esimeses pooles olin ma veel nr 1 ema maailmas ja kolmapäeva õhtuks olin ma jõudnud juba maailma top halvimate hulka. Imelik on see, et ma olen seda "sa oled maailma halvim ema!" juba aastaid oodanud ja nüüd kui see lõpuks ära tuli, ei tunne ma midagi. Ma pole šokis. Ma pole eriliselt löödud. Kui midagi, siis ma tunnen teatud kergendust sellest, et minu kodus kasvab üks täiesti normaalne teismeline. Selline, kes vihkab oma ema.
Aa, veel üks asi. Õhtul hilja, kui ma juba magasin piiksus telefon ja eksmees saatis sõnumi. "Sa ei ole halb ema. Kaugel sellest. Ma olen uhke selle üle, et sa kunagi olid mu naine." Mnjah. Nüüd ma tunnen ennast natuke halvasti. Sest ega ma seda üldse eriti tõsiselt ei võtnudki ja nüüd jäi mulje, et oleks vist pidanud, sest teine arvas, et ma öösel ennast juhtunu pärast kohutavalt halvasti tunnen ja tundis vajadust mind lohutada. Ma vist ikkagi olen maailma halvim ema/inimene.
P.S. Ärge arvake nüüd, et kogu selle teema juures poiss kergemalt pääses, või et üldse oleks kuidagi hirmus kohutav see olukord. Hinded on lapsel enamasti siiski korras ja tõstke käsi, kes poleks paar korda 9ndas klassis poppi teinud. Meie ajal oli see lihtsalt kergem, vanemad olid õndsas teadmatuses, kui just ei sattunud üliagara klassijuhataja meelevalda. Ja ometi said meist kõigist "normaalsed" inimesed, mitte tingimata eluheidikud, kes porilombist joovad ja hallitanud leiba prügikastist söövad.
Lugu 1 - Maailma parim ema
Käisin esmaspäeval koos kolmanda poisiga (12a) pangas ISIC kaardi järel ja pärast tegime Koduekstra poes pisut aega parajaks, et mitte õues külmetades bussi oodata. (Mäletate veel, et ma olin ju haige tegelikult.) Vaatasime lihtsalt ringi ja korraga tuleb poiss jalgulohistades minu juurde ja teatab pettunud häälel:
"Nad ei müü isegi tassi, millel oleks kirjas No 1 ema maailmas". Nagu nii armas, eks ole?
Ma nöökisin vastu, et ta ilmselt otsis hoopis tassi maailma halvim ema.
Poiss tegi selle peale õhus jutumärke. Awww, ma ütlen.
Järgmisel päeval sain telefonikõne oma esmasündinu (15a) klassijuhatajalt. Et kas ma ikka tean, et kutt koolis ei käi. No miks ma siis ei tea, eKool on ju suhteliselt kohustuslikuks browseri avaleheks muudetud. Olin poisiga sellest rääkinud ka ja tema väitis, et käib koolis küll, aga kooli süsteem ei registreeri mingil põhjusel tema õpilaspiletit ja süsteem märgib ta automaatselt puudujaks. Kõlab nagu käojutt, kas pole? Aga, noh, ikka ju tahad oma inglikesest head uskuda ja siis ma andsingi talle võimaluse see asi õpetajaga korda saada, sest ma olen selles suhtes ilgelt nõme ema, et ma ei hakka ise pastaka otsast puudumistõendeid välja imema, kui ma tean, et haige pole oldud ja mingit muud adekvaatset põhjust ka puudumiseks ei ole.
Igatahes, kui ma poisi jutu klassijuhatajale edasi rääkisin hakkas too naerma, sest, kui ikka kõlab nagu käojutt, siis on ka käojutt. Selgus, et poisi "süsteem" seisnes selles, et nädalavahetusel plaksutab oma pikki ripsmeid perest eemal elavale isale ja räägib sellest, millise mölaka emaga ta koos peab elama, kes ei leia nii palju aega, et haiguse puhul oma lapsele eKooli puudumistõendit saata. Süsteem töötas päris hästi, kuna laste isaga me ei suhtle ja isa ju ikka tahab oma osa lapse kasvatuses teha. Nii need puudumistõendid kenasti päevikusse ilmusidki (seda, mis toimub 35 aastase mehe peas, kui ta neid rõõmsalt allkirjastab, ilma tausta uurimata ning ilma igasuguse kriitilise mõtlemisete, ei hakka ma siinkohal isegi mitte analüüsima).
Lõpetades klassijuhatajaga telefonikõne, oli järgmine loogiline samm võtta ühendust poisi "kuriteokaaslasega" (või nagu ta ise eelistas sõnastada - "kuriteoohvriga" (las ta olla, ma ütlen, ma ei jaksa sellega praegu tegeleda)) ja panna paika edasine tegevusplaan. Plaan lihtne - tuleb poisiga maha istuda ja suud puhtaks rääkida.
Kolmapäev oligi see päev. Poiste isa tuli meie juurde ja siis me seal kolmekesi rääkisime. Nagu igas heas detektiivi loos oli ka meil vaikimisi rollid jaotatud - good cop, bad cop. Ainult, et väikse mugandusega oli meil hoopis good cop, bad bitch. Niiviisi kolmekesi arutades, koorusid poisi valed kõik ükshaaval välja ja kuigi ta üritas hirmsasti seletada ja põhjendada, siis ühel hetkel ta mõistis, et on tupikus ja väljapääsu pole. Siis tulid pisarad. Mulle meeldiks mõelda, et häbipisarad, aga kui arvestada seda, mis sellele järgnes, siis ma pole enam nii kindel.
Põhimõtteliselt selgus, et põhjus, miks laps koolis ei käi seisneb, ta-dam ta-daa (drumroll), minus. Et mina olen lihtsalt kohutavalt halb ema. Ei toeta ja pole temast huvitatud ja ei tea tema tegemisest ööd ega mütsi. Ja ei hinda tema panust kodusesse heaolusse jne, jne, jne. Kõige meeldejäävam lause oli see, kui poiss läbi tati ja pisarate teatas, et "Sa ise arvad, et oled maailma parim ema, aga sa pole! Sa oled halb ema!" (Ma muide ei arva, et ma eriti hea ema olen, ausalt.)
Niisiis. Nagu ütles mu vana sõber Freud - kõiges on süüdi ema. Tark mees.
Nädala esimeses pooles olin ma veel nr 1 ema maailmas ja kolmapäeva õhtuks olin ma jõudnud juba maailma top halvimate hulka. Imelik on see, et ma olen seda "sa oled maailma halvim ema!" juba aastaid oodanud ja nüüd kui see lõpuks ära tuli, ei tunne ma midagi. Ma pole šokis. Ma pole eriliselt löödud. Kui midagi, siis ma tunnen teatud kergendust sellest, et minu kodus kasvab üks täiesti normaalne teismeline. Selline, kes vihkab oma ema.
Aa, veel üks asi. Õhtul hilja, kui ma juba magasin piiksus telefon ja eksmees saatis sõnumi. "Sa ei ole halb ema. Kaugel sellest. Ma olen uhke selle üle, et sa kunagi olid mu naine." Mnjah. Nüüd ma tunnen ennast natuke halvasti. Sest ega ma seda üldse eriti tõsiselt ei võtnudki ja nüüd jäi mulje, et oleks vist pidanud, sest teine arvas, et ma öösel ennast juhtunu pärast kohutavalt halvasti tunnen ja tundis vajadust mind lohutada. Ma vist ikkagi olen maailma halvim ema/inimene.
P.S. Ärge arvake nüüd, et kogu selle teema juures poiss kergemalt pääses, või et üldse oleks kuidagi hirmus kohutav see olukord. Hinded on lapsel enamasti siiski korras ja tõstke käsi, kes poleks paar korda 9ndas klassis poppi teinud. Meie ajal oli see lihtsalt kergem, vanemad olid õndsas teadmatuses, kui just ei sattunud üliagara klassijuhataja meelevalda. Ja ometi said meist kõigist "normaalsed" inimesed, mitte tingimata eluheidikud, kes porilombist joovad ja hallitanud leiba prügikastist söövad.
Kommentaarid
Postita kommentaar