Käisin möödunud nädalavahetusel "Matildat" vaatamas. Seda vene filmi, mis suurt meediakära on tekitanud ja mille Venemaa õigeusu kirik hirmsasti keelu alla ähvardas panna. (Ma ei tea, 50 aastaga poleks seal maal justkui miskit muutunud, kõik huvitav ja hea surutakse kalevi alla.)
Kinno läksin teatud kõhklusega. IMDb ei olnud punkte jagades kuigi lahke (jah, ma ikka pisut uurin ka enne, kui pileteid ostan)*. Ja lisaks pole ma juba aastaid vene filme vaadanud. Ja kuigi mul pole otseselt midagi halba vene kinematograafia kohta öelda, siis teatud nõukahõng on asjal siiski juures. Vähemalt minu jaoks.
Aga film meeldis mulle. Väga. Tõesti põnev oli ja kordagi ei pidanud piinlikkustundest silmi pööritama (mida eesti filmide puhul pea alati teen). Arvan, et vähemalt selle linateose puhul on kriitikud olnud pisut liiga julmad. Minu arvates väärib film paremaid punkte.
Sisust siis nii palju, et tegemist on ajaloodraamaga. Peategelased on Nikolai II ja baleriin Matilda Kshesinskaya. Lugu keerlebki nende kahe ümber ja on täis kirge, armukadedust, patriotismi ja tantsu. Slaavlastele kohaselt on kõik üleelusuuruses. Naised on lummavalt andekad ja kaunid. Mehed karismaatilised ja jõulised. Õhtusöögid on ülevoolavad, rõivad ambitsioonikad, lossid kullaga karratud.
Lugu jälgides mõtlesin esialgu, et wow, ma olen hingelt ikka nii venelane. Kõik see kirg ja suured emotsioonid, see on nii hingelähedane. Eestlased on hoopis teistmoodi. Rahulikud, stabiilsed, tagasihoidlikud ja kalkuleerivad. Ei mingit kirge. Etteaimatavad ja noh, igavad.
Üsna pea hakkas kogu see kirg ja möll väsitavalt mõjuma. Kaua võib tõmmelda ja ragistada? Vahel on ju tore ja värskendav, aga kes see jaksab kogu aeg nii tulise leegiga põleda? Seega, päris venelane ikkagi vist ei ole. Või olen lihtsalt hästi kohanenud siin kultuuriruumis?
Üks asi, millele film rõhub on see, et Vene tsaaril on õigus kõigele, väljaarvatud armastusele. Ei tea, kas see peaks olema tavasurelikele kuidagi lohutuseks, et "ka rikkad nutavad"? Ja, et kui sa pole troonipärija, siis pole armastusel takistusi. Aga see on ju täielik lollus! Maailm on täis erinevatest ühiskonna kihtidest pärit inimesi, kes ühel või teisel põhjusel pole koos armastatud inimesega.
Armastusega ongi selline häda, et ega see eriti õnnelikuks kedagi ei tee. Kui hästi läheb, siis võib see olla talutav, aga enamasti on see üks rist ja viletsus. Arvate, et ma olen oma kogemuste põhjal ebaõiglaselt kibestunud ja pettunud? Ma ei vaidle tingimata vastu, kindlasti mängib isiklik kogemus teatavat rolli. Aga kui püüda minu vaatenurka vaadelda pisutki objektiivselt, siis näete ise ka, et õnnelike paare on häbematult vähe. Ma isiklikult ei tunne vist ühtegi. Mõned paarid on, kes oskavad seda õnne võrdlemisi usutavalt teeselda, aga see on ka kõik. Teate ikka, et 60% abieludest lahutatakse? Ja seda, kui paljud registreerimata kooselud koost lagunevad, ei tea vist täpselt keegi. Iga kolmas mees Tinderis on suhtes. Kolmas! Internet on täis suhtesoovitusi stiilis "10 asja, mida õnnelikud paarid kunagi teineteisele ei ütle" ja "12 märki, et oled leidnud hingesugulase". Kui kaaslase leidmine ja õnnelik suhe oleks norm, siis selliseid artikleid ei üllitataks. Vähemalt mitte sellises mahus. Nüüd mõelge uuesti, kas tõesti mina olen kibestunud, või on mul lihtsalt õigus?
*On an unrelated note. Olen viimastel aastatel kahtlema hakanud, kuivõrd üldse peaks lähtuma kriitikute arvamusest. Nagu muusikas, nii on ka filmimaastikul märgata allakäiguspiraali. Täiesti vaadatavad koguperefilmid saavad hädapärast keskmised punktid, kui hirmsat vägivalda, roppusi ja muidu klišeedest kubisevad filmid hinnatakse suurepärasteks. Vaatajad tahavad, et neid šokeeritakse ja see kajastubki IMDb punktides.
Kinno läksin teatud kõhklusega. IMDb ei olnud punkte jagades kuigi lahke (jah, ma ikka pisut uurin ka enne, kui pileteid ostan)*. Ja lisaks pole ma juba aastaid vene filme vaadanud. Ja kuigi mul pole otseselt midagi halba vene kinematograafia kohta öelda, siis teatud nõukahõng on asjal siiski juures. Vähemalt minu jaoks.
Aga film meeldis mulle. Väga. Tõesti põnev oli ja kordagi ei pidanud piinlikkustundest silmi pööritama (mida eesti filmide puhul pea alati teen). Arvan, et vähemalt selle linateose puhul on kriitikud olnud pisut liiga julmad. Minu arvates väärib film paremaid punkte.
Sisust siis nii palju, et tegemist on ajaloodraamaga. Peategelased on Nikolai II ja baleriin Matilda Kshesinskaya. Lugu keerlebki nende kahe ümber ja on täis kirge, armukadedust, patriotismi ja tantsu. Slaavlastele kohaselt on kõik üleelusuuruses. Naised on lummavalt andekad ja kaunid. Mehed karismaatilised ja jõulised. Õhtusöögid on ülevoolavad, rõivad ambitsioonikad, lossid kullaga karratud.
Lugu jälgides mõtlesin esialgu, et wow, ma olen hingelt ikka nii venelane. Kõik see kirg ja suured emotsioonid, see on nii hingelähedane. Eestlased on hoopis teistmoodi. Rahulikud, stabiilsed, tagasihoidlikud ja kalkuleerivad. Ei mingit kirge. Etteaimatavad ja noh, igavad.
Üsna pea hakkas kogu see kirg ja möll väsitavalt mõjuma. Kaua võib tõmmelda ja ragistada? Vahel on ju tore ja värskendav, aga kes see jaksab kogu aeg nii tulise leegiga põleda? Seega, päris venelane ikkagi vist ei ole. Või olen lihtsalt hästi kohanenud siin kultuuriruumis?
Üks asi, millele film rõhub on see, et Vene tsaaril on õigus kõigele, väljaarvatud armastusele. Ei tea, kas see peaks olema tavasurelikele kuidagi lohutuseks, et "ka rikkad nutavad"? Ja, et kui sa pole troonipärija, siis pole armastusel takistusi. Aga see on ju täielik lollus! Maailm on täis erinevatest ühiskonna kihtidest pärit inimesi, kes ühel või teisel põhjusel pole koos armastatud inimesega.
Armastusega ongi selline häda, et ega see eriti õnnelikuks kedagi ei tee. Kui hästi läheb, siis võib see olla talutav, aga enamasti on see üks rist ja viletsus. Arvate, et ma olen oma kogemuste põhjal ebaõiglaselt kibestunud ja pettunud? Ma ei vaidle tingimata vastu, kindlasti mängib isiklik kogemus teatavat rolli. Aga kui püüda minu vaatenurka vaadelda pisutki objektiivselt, siis näete ise ka, et õnnelike paare on häbematult vähe. Ma isiklikult ei tunne vist ühtegi. Mõned paarid on, kes oskavad seda õnne võrdlemisi usutavalt teeselda, aga see on ka kõik. Teate ikka, et 60% abieludest lahutatakse? Ja seda, kui paljud registreerimata kooselud koost lagunevad, ei tea vist täpselt keegi. Iga kolmas mees Tinderis on suhtes. Kolmas! Internet on täis suhtesoovitusi stiilis "10 asja, mida õnnelikud paarid kunagi teineteisele ei ütle" ja "12 märki, et oled leidnud hingesugulase". Kui kaaslase leidmine ja õnnelik suhe oleks norm, siis selliseid artikleid ei üllitataks. Vähemalt mitte sellises mahus. Nüüd mõelge uuesti, kas tõesti mina olen kibestunud, või on mul lihtsalt õigus?
*On an unrelated note. Olen viimastel aastatel kahtlema hakanud, kuivõrd üldse peaks lähtuma kriitikute arvamusest. Nagu muusikas, nii on ka filmimaastikul märgata allakäiguspiraali. Täiesti vaadatavad koguperefilmid saavad hädapärast keskmised punktid, kui hirmsat vägivalda, roppusi ja muidu klišeedest kubisevad filmid hinnatakse suurepärasteks. Vaatajad tahavad, et neid šokeeritakse ja see kajastubki IMDb punktides.
Kommentaarid
Postita kommentaar