Avastasin ühtäkki, et olen viimasel ajal eriti palju meesautorite raamatuid lugenud. Kuigi, kui nüüd järele mõelda, siis ega ma reeglina üldse ei teagi kelle raamatuid ma loen, selles mõttes, et ma ei keskendu niivõrd autori soole kui just kirjutatu sisule. Aga mingil põhjusel mulle tundub, et ma loen meelsamini siiski sookaaslaste üllitisi. Aga jah, nüüd siis hoopis nii. Mõtlesin, et kuna mulle habe eriti ei sobi ja trennis hakkasid ka teised minust, tänu turritavatele kaenlakarvadele, eemale hoidma, siis avaldan oma toetust meeste tervise teadlikkusele nii, et loengi sel kuul ainult meeste kirjutatud raamatuid. (Saab näha, kui edukas üritus see on. Kaine september kestis mul täpselt 2,75 päeva.)
Justin Petrone lugusid hakkasin juba siis lugema, kui ta veel sellisele ajakirjale nagu "Pere ja Kodu" (või oli see ajakiri "Stiil"?) kolumnit kirjutas. Mulle täitsa meeldis. Siis lugesin veel "Misjonäripoosi". See meeldis kohe eriti. No ja loomulikult "Minu Eesti 1, 2 ja 3". Kuigi tunnistan, et juba teise osa lõpus hakkas tema raskemeelsus mind veidi häirima. Kolmandas osas kirjutas ta oma depressioonist ja see selgitas nii mõndagi. Kolmandat osa lugesin ma juba suhteliselt hambad ristis. Praegu ma isegi ei mäleta, kas ma ka lõpuni suutsin lugeda. Vast ikka suutsin...
Selleks ajaks, kui ilmus "Peegelmees" olin ma juba jõudnud unustada, kui raske mul oli Petrone "Minu Eesti 3" lugeda ja loomulikult oli mul kinnisidee, et ma pean seda raamatut, mitte üksnes lugema vaid kindlasti ka omama.
Raamatukaanel ilutseb Justini habetunud naeratav nägu ja ka tekstides pole enam seda süngust, mida eelmistest kordadest mäletan. Aga hea see ka ei olnud. See oli üsna halb.
Ma ei tea, mis selle inimesega on juhtunud, aga see energia ja uudishimu, mis tema kirjutistest kunagi kajastus, on kuhugi kadunud. Tema lood on nagu teisejärgulise reklaamiagentuuri turundusjuhi assistendi kirjutatud. Jah, nii halvad. Kõik lood on oksendama ajavalt poliitiliselt korrektsed. Mitte mingit intriigi, mitte ühtegi kriitilist nooti. Jubedus.
Hakkasin mõtlema, et millest see tuleneb? Potentsiaali temas ju oli. Miks on ta valinud nii turvalise tee? Kas tuleneb see naisterahva puudumisest tema elus? Olen seda märganud ka teiste meeste puhul, kes ootamatult üksi jäävad. Nad justkui defineeriksid end läbi selle naise, kes nad üles on korjanud, tolmust puhtaks kloppinud ja öelnud, mida nad elus tegema peavad. Ja siis, kui see naine ühtäkki kaob, on nad segaduses ning nõutud. Ja muutuvad sellisteks... ei tea mis see ilus poliitiliselt korrektne väljend peaks olema?.. noh, parema puudumisel, naisteks. Ja mitte sellisteks ürgseteks, väega naisteks vaid nendeks tibideks, kes meeleheitlikult aina lühemaid seelikuid ja sügavamaid dekolteesid kannavad. Peaasi, et nad üksi ei pea olema ja siis minetades täielikult iseenda, muutuvad iseloomututeks lihakäntsakateks. (Appi, kust see nüüd siis tuli?!?) Aga jah, just sellised mõtted minus tekkisid, kui "Peegelmeest" lugesin.
Või äkki on asi hoopis selles, et saades korda oma tervise, kadus sellega koos ka tema vaim, see, mida kaneelisaiad, kofeiin ja alkohol toitsid? Ta ise nimetab seda kurjuseks. Nagu ma just paar nädalat tagasi oma koletistest kirjutasin. Tappes ühe, võib hukkuda ka mõni teine. Võib-olla, kui ma hakkan veganiks ja kukun taimeteed jooma, siis kaob minu kirjutistest ka see tabamatu miski?
Justin Petrone lugusid hakkasin juba siis lugema, kui ta veel sellisele ajakirjale nagu "Pere ja Kodu" (või oli see ajakiri "Stiil"?) kolumnit kirjutas. Mulle täitsa meeldis. Siis lugesin veel "Misjonäripoosi". See meeldis kohe eriti. No ja loomulikult "Minu Eesti 1, 2 ja 3". Kuigi tunnistan, et juba teise osa lõpus hakkas tema raskemeelsus mind veidi häirima. Kolmandas osas kirjutas ta oma depressioonist ja see selgitas nii mõndagi. Kolmandat osa lugesin ma juba suhteliselt hambad ristis. Praegu ma isegi ei mäleta, kas ma ka lõpuni suutsin lugeda. Vast ikka suutsin...
Selleks ajaks, kui ilmus "Peegelmees" olin ma juba jõudnud unustada, kui raske mul oli Petrone "Minu Eesti 3" lugeda ja loomulikult oli mul kinnisidee, et ma pean seda raamatut, mitte üksnes lugema vaid kindlasti ka omama.
Raamatukaanel ilutseb Justini habetunud naeratav nägu ja ka tekstides pole enam seda süngust, mida eelmistest kordadest mäletan. Aga hea see ka ei olnud. See oli üsna halb.
Ma ei tea, mis selle inimesega on juhtunud, aga see energia ja uudishimu, mis tema kirjutistest kunagi kajastus, on kuhugi kadunud. Tema lood on nagu teisejärgulise reklaamiagentuuri turundusjuhi assistendi kirjutatud. Jah, nii halvad. Kõik lood on oksendama ajavalt poliitiliselt korrektsed. Mitte mingit intriigi, mitte ühtegi kriitilist nooti. Jubedus.
Hakkasin mõtlema, et millest see tuleneb? Potentsiaali temas ju oli. Miks on ta valinud nii turvalise tee? Kas tuleneb see naisterahva puudumisest tema elus? Olen seda märganud ka teiste meeste puhul, kes ootamatult üksi jäävad. Nad justkui defineeriksid end läbi selle naise, kes nad üles on korjanud, tolmust puhtaks kloppinud ja öelnud, mida nad elus tegema peavad. Ja siis, kui see naine ühtäkki kaob, on nad segaduses ning nõutud. Ja muutuvad sellisteks... ei tea mis see ilus poliitiliselt korrektne väljend peaks olema?.. noh, parema puudumisel, naisteks. Ja mitte sellisteks ürgseteks, väega naisteks vaid nendeks tibideks, kes meeleheitlikult aina lühemaid seelikuid ja sügavamaid dekolteesid kannavad. Peaasi, et nad üksi ei pea olema ja siis minetades täielikult iseenda, muutuvad iseloomututeks lihakäntsakateks. (Appi, kust see nüüd siis tuli?!?) Aga jah, just sellised mõtted minus tekkisid, kui "Peegelmeest" lugesin.
Või äkki on asi hoopis selles, et saades korda oma tervise, kadus sellega koos ka tema vaim, see, mida kaneelisaiad, kofeiin ja alkohol toitsid? Ta ise nimetab seda kurjuseks. Nagu ma just paar nädalat tagasi oma koletistest kirjutasin. Tappes ühe, võib hukkuda ka mõni teine. Võib-olla, kui ma hakkan veganiks ja kukun taimeteed jooma, siis kaob minu kirjutistest ka see tabamatu miski?
Kommentaarid
Postita kommentaar